Teisipäev, 2. oktoober 2012

Haanja100 2012

Kuna TRM-il oli muda see mis kõik chainid suckkima pani (eest keskel ei saanud üldse vändata), oli selge et H100 sellise rattaga nauditavaks ei kujuneks. Niisiis lasin esimesed hammakad vahetada, käikari regullida, trossid õlitada ja piduriklotsid vahetada. Pärast seda funkas kõik ideaalselt. Tänud Ivarile, kes Maratonis pool päeva minu voki kallal nikerdas! Enne starti tegin väikse soojendusringi rulliraja asfaldil ja sõitsin maastikul vaid viimased 300m finiši otsa. Sellest aga piisas, et tagaratta ühel kodaral kannatus katkes ja see pooleks murdus :( Esimene ähvardus tehnika poolt oli sellega kõlanud. Kruttisin jooksu nii sirgeks kui andis ja kobisin rattaga joonele - otse „kõvade tegijate“ hulka. Uhke tunne nii eest startida :) Starti ma aga kinni ei pannud ja see polnudki eesmärk, sest ega ma siia Taarakaga võistlema tulnud.
Minu konkurendid on hoopis Nelik100 arvestuses võistlevad Urmas ja Mart, kes aga stardiga juba mõned sekundid mulle loovutavad. Ah et mis maksavad need paar sekundit 400km juures? Nagu mullune Nelik100 näitas, on igal sekundil suur väärtus (Mart kaotas Neliku esikoha Sulevile alla minuti, mina kolmanda koha Mikule veidi üle minuti). Eks olnud mul väike lootus esimese otsa rahva hulgas vältida ka pikki järjekordi alguse singlitel. Igatahes olin enne esimest tõusu Kubija järve otsa juures kahekümne hulgas. Tõusude lõpuks aga veel esisajas :-D Eks olnudki nii nagu loodetud – singlitel saba ja rahulik liikumine. Ei jäänud ma kellelegi jalgu ja ei kibelenud ka mööduma.
Võib-olla oleks võinud alguse osas veidi paremini rada valida ja vähem mudast läbi sõita, kuid minu üllatuseks oli raja alguse osa, arvestades eelnevalt sadanud vihma, üllatavalt heas seisukorras. Olin otsustanud kulgeda omas tempos ja mitte teiste liikumisest mõjutatud saada. Nii ei teinud ma mingitki tempomuutust, kui Kirsa mööda pani. Pigem pisut rahulikumalt, kui et liialt kiiresti – eelmise aasta hea enesetundega uhamine maksis raja keskel kätte ja lõpp kujunes kannatamiseks. Tänavu lootsin targem olla. Korra jõudsin järgi ja möödusin Küllost, kes aga varsti kruusakal uuesti eest vajutas. Las aga vajutab! Mina kulgen oma tempoga. Pärast Vihtla järve panin veits tempot juurde ja plaanisin üsna hea hooga kruusateele välja pöörata. Esimene rehv aga heinal ei pidanud ja küljekas oli paratamatus. Küll ei tahtnud ma aga leppida sellega, et ma libeda heina pealt hooga kruusale libisen. Paaniliselt üritasin jalgadega libisemist takistada, kuid kruusal ma lõpetasin ja puusa ka marraskile sain :-P Edaspidi arvestasin sellega, et esirehvil pidamist pole ja mingit kurvis kallutamist pole mõtet ette võtta. Tõusudel hoidsin end tagasi, et jalgu säästa, hoolimata sellest, et teised liikusid palju kiiremini.
Hallimäe TP-s olin jälle Küllole järgi jõudnud, kuid tema pani sealt peatumata läbi. Kuna minul oli kett raksunud, siis tulin maha, väntasin ketile ringi peale et üle „kaeda, kas tuu kisk tsärro“. Ei kõik oli korras ja veeresin edasi. Kruusakal ilmus äkki kõrvale Anti ja uuris, kuidas on. Ma siis kurtsin, et tagaratas viskab ja käib vastu piduriklotse kah, kuid sõitu see veel ei pidurda. Ta siis soovitas mitte pidurdada. Samas aga nii kui kruusalt maha pööramine tuli, hüüdis ta: „Pidurda!“ Nojah, kumb nüüd parem nõuanne oli :-S Igatahes tundus et ega ma Anti tempot omaks ei võta, sest suhteliselt kiiresti liikus ta eest ära. Lukumäe tõusul aga jõudsin järgi ning Munamäkke väntasime kõrvuti üles. Lootsin et kui me nii ühtlases tempos kulgeme, on vähemalt mõneks ajaks mõnus seltskond tagatud. Poolel Munaka tõusul teatas üks neidis, et teil just üks klubikaaslane sõitis mööda, kes ütles, et tema täna ei viitsi sõita. Nojah, selge et see pidi Küllo olema. Varsti nägimegi teda ja oli ka selge et ega ta meiega ei liitu, vaid sõidab oma sõitu, sest eks haiguse järgne H100 pole meelakkumine :(
Mul jätkus aga Anti seltskonda Tsardsõmäeni, sest seal kuulsin äkki seljataga raginat ja läinud ta oligi – külili pervest alla. Ei olnud mahti ootama jääda ja lootsin et küllap ta peatselt järgi jõuab. Kahjuks ei jõudnud :( Varsti oli 40km selja taga ja aeg geeli manustama hakata. Püüdsin siis seda regulaarselt teha ja nii haamrit vältida. Kruusakatel oli selge, et muda on tagakassetil kiiremad hammakad sõidukõlbmatuks teinud. Roheliste niitude tõusul möödus jälle Kirsa – hmm, mõtlesin et ta on minust ikka ees pool… Alates Vorstimäest hakkasid aga jalad väga nüriks muutuma.
Tsirgumäkke püüdsin küll esiti üles vändata, kuid poole peal tulin sadulast maha ja tundus et pulsi ajasin ilmaaegu nii kõrgele :-P Plaani Jaanimägi oli päikseline nagu alati ja kui ma enne üles jõudmist taha vaadates HRK vormi nägin, mõtlesin et kes nüüd mulle nii äkki järgi jõudis, kuid selgus, et tegu oli hoopis Viguriga, kes 100miili liidrina möödus. Laskumise lõpus jäin aga käiguvahetusega hiljaks ja minu suureks masenduseks tuli ka järgmine tõus jalastuda, kus kõik teised sadulas möödusid :-P Mõrvari ema (või isa või kestaiganeskaeiole Mõrvarile) osutus üllatuslikult raskemaks kui iganes varem. Sammuke, hingeldamine, sammuke, jälle hingeldamine ja nii ta lõpuks ikka üles läks. Väga raske oli olla. Kui esialgne plaan nägi ette, et Plaani karjamõisas teleintervjuuga aega ei viida, siis kohale jõudes viskasin end pikali ja otsustasin et siit ilma korraliku puhkuseta edasi ei lähe. Kui ma end püsti olin ajanud, torgati mulle kohe Mikker näkku ja intervjuu otseülekandesse läks lahti. Mihkel küsis nii keerulisi küsimusi, et võttis kohe pikalt mõtlema mida vastata sellisele küsimusele: “Ega sul arsti ei ole vaja?“ (ülekande järelvaatamine http://tipikas.tv/sport minu intervjuu alates 87:55) Väiksed söömad, suured joomad ja liikusingi edasi Marguse juurde, kes mu rattal hammakad ja keti survepesuga puhtaks tegi ning ilusti ära õlitas. Sealt maalt peale toimis kellavärk nagu käiguvahetus :) RRC singel, kruusakas ja algasidki imevad lõigud. 2009 aastaga võrreldes oli rada ülihää, kuid sellest hoolimata kulgesin kohati nagu tigu.
Ainus lohutus oli, et eks teisedki olid pea sama tigusad… või siiski mitte. Igatahes oli möödujaid juba iga natukese aja tagant ja nii mott kui ramm raugesid vaikselt. Pärast Vaskna singlit enne Papisöödule jõudmist suutsin metsas teha veel väga halva valiku – lootuses hooga keset rada haigutava mudaaugu teisele kaldale jõuda, läksin keskelt peale. Muatüss oli aga nagu must auk, mis mind endasse imes – hoog oli nagu lõigatud ja keset kõige paksemat ja püdelamat pori vajusin poolest säärest mõlema jalaga sisse. Ukerdasin kuidagi välja, kuid ratas sai ka oma jao. Papisöödule üles jalutades püüdsin mudaga suurenenud kaalu vähendada, kuid ega see eriti õnnestunud. Veidi eluvaimu lisas Rakke vormis naisvõistleja möödumine. Tegu Rita Toomega. Tundus küll, et kohe kaotan ta silmist, kuid Vällamäe libe laudsild niitis ta maha. Eks oli seal veel paar oigavat meest kah, kes küll juba end püsti ajanud, kuid ilmselgelt küljeka pannud.
Vällamäel on aga maagiline jõud ja seda jõudu teades, talitasin ka nüüd nii, et kuigi juurikatel tuli paarikümneks meetriks jalastuda, siis ülejäänud osa väntasin sadulas üles. Haa – pulss läks üles ja raske oli, kuid laskumise ja teise tõusu järel hakkas uus hingamine tulema. Haanjamehe talu TP-s pesin hammakad jälle puhtaks ja niikaua kuni ma koolat, arbuusi ja kurki kugistasin, jõudis Rita mööda minna. Tõttasin järgi ja õnnestus Kavadi ääres koos kulgeda. Nähes järgnevat mudamülgast, teatas Rita, et temal pole sellisest rajast enam üldse mingit emotsiooni. Eks see muda pisut tuimaks teeb jah… Varsti ilmus aga välja üks Rakke vormis meesrattur (Tõnu Eelma), kes ilmselgelt hakkas Rita emotsioonidega (või õigem oleks öelda nende puudumisega) tegelema. Kuigi sõitsin vahepeal neil natuke eest ära, olime enne Kolme Kuninga Silda jälle koos.
Andsuka singlile tõttasin ees, sest ega siis viimast laskumise naudingut tohi ju käest lasta sellega, et jääd kellegi taha toppama. Kuradimägi läks kah jalgsi üles, kuid kui ma olin juba lootma hakanud, et äkki kiire sutsakas Meegomäe aiandite juures Rakke omad maha raputab, siis tabas mind ilmne pettumus, kui asfaldile jõudes lisaks neile veel kaks meest mööda kimasid hooga, millele minul enam midagi vastata polnud :( Eks siis kulgesin selle viimase lõigu ettevaatlikult, kus hommikul kodara olin murdnud.
Ja nagu ilmnes, siis ei olnud sellest kodara katki minekust häda ühti – kõik muu pidas ilusti vastu. Eks muidugi klippe oli ka muda pärast raske kinni saada, kuid see on kõik köki-möki selle kõrval et ratas ilusti vastu pidas :) Aeg oli mullusega pool tundi kehvem, kuid koht (134) palju parem. Pealegi pole ma vist kunagi HRK klubi meeste arvestuses varem esikolmikus olnud – eks 100miili distantsi olemasolu aitas sellele tulemusele kõvasti kaasa. Imelik on aga see, et kui oled korra 100miili läbi sõitnud, siis tundub 100km kuidagi lühike. Enne 100miili läbimist küll see 100km nii lühike ei tundunud… Finišis selgus, et Taarakal oli kett katki läinud juba suht algues ja Martin Loo oli edukalt mullust võitu kaitsnud. 100miili võitja jälle Vigur (Tarmo Mõttus). Mida siis aga Nelik100 viimaselt alalt ehk Jala100-lt oodata? Kas poolteist tundi kaotust Mardile õnnestub tagasi teha? Kas 8 minutilist edu Urmase ees õnnestub hoida? Mullu oli ta Jala100-l tervelt 20 minutit nobedam :-P Eh, eks tuleb jalad kõhu alt välja ajada ja trenni minna!

Kommentaare ei ole: