40.Tartu Maraton

Tartu Maratonist pajataks siis järgmist:

63km läbimiseks kulus aega täpselt 7 tundi ja 17 minutit – see andis diplomile 4346.koha (kuna kõigil kiibid finišeerimist ei fikseerinud, selgus hiljem, et tegelik koht on hoopis 4500). Suusad libisesid lausa super hästi ja pidamisega oli ka enam vähem okei – Peebu TP-s pidin pidamist juurde määrima. Külmaga võitlema ei pidanud, küll aga kuumaga... Ah et miks mul nii kaua läks?! Heh, sest tegin teoks oma ammuse unistuse: läbida Tartu Maraton hüppesuuskadega. Ja mitte ainult hüppesuuskadega, vaid et asjal oleks tõesti mõtet, siis ka suusahüppe varustuses. (Olgu siinkohal ausalt üles tunnistatud, et kuna suusahüppe saabastega ei saa jalga sugugi sirgu ajada ja ka õiget klassikasammu pole võimalik teha, siis nendest sai siiski loobutud üsna tavaliste kirsa-tüüpi töösaabaste kasuks, mis kenasti suusale kinnitusid.) Selle idee generaatoriks oli küll tegelikult minu hea sõber suusahüppe veteranide maailmameister Hillar Irves, kellel oli plaan saada esimeseks hüppesuuskadega Tartu Maratoni läbijaks. Paraku aga võttis ta liiga pikalt selleks hoogu ja kui mullu legendaarne kahevõistleja Tambet Pikkor selle au endale noppis (ajaga 8:00:24), loovutas Hillar oma hüppesuusad tänavu mulle. Ise läks ta sõitma kõva tulemust, et Vasaloppetil parem stardipositsioon saada. Hillariga koos Otepääle saabusimegi ja kella 8 ajal näitas auto termomeeter, et väljas on miinus 30,5 kraadi. Autost väljudes küll asi päris nii hull ei tundunud, kuid krõbe oli küll. Silkasin stardinumbrite järgi ning et aega oli, jalutasin ning uurisin kuidas ma stardikoridori oma laiade suuskadega ära mahun.
Teel sinna trehvasin kokku Lembitu Kuusega, kes suundus stardijoone juurde andma päeva esimest otseülekandes telereportaaži. Kui ta kuulis, et kavatsen hüppesuuskadega maratoni läbida, oli vastuseks: „Hull! Hull! Miks sa seda teed?“ Selgitasin siis et seda on juba tehtud ja et ilm on ju külm ning hüppesuuskadega juba pakast pelgama ei pea. Stardikoridoris olin ehk ainus, kes juba enne starti higistas, sest hüppekombekas on paras skafander. Küll aga oli minu stardipositsioon suurepärane, sest kuna hüppesuusaga ei saa suusajäljes sõita, paigutasin end piirdeaia ning suusajälgede vahele. Nii sain tüki maad ette poole nihkuda ja startida sisuliselt 800 hulgast.


Esimesel järsul tõusul võtsin suusad alt ja kõndisin üles suusad õlal – nii ei kaotanud ma oma positsioonist veel suurt midagi. Suurem positsiooni kaotus tuli esimesel suuremal laskumisel, sest 260cm pikkuste hüppesuuskadega pole võimalik sahka lasta nagu murdmaasuuskadega. Nuputasin tükk aega et kas peaks mäest alla kah kõndima, sest muidu kihutan teistele tagant selga. Viimaks otsustasin raja kõrvalt pehme lume seest alla sõita ja see otsus õigustas ennast. Esialgu sõitsin sõidujälgede vahel ja vaatasin et eriti liiklust ei takistaks.

Samas ilmnes varsti probleem – lisaks heale libisemisele oli hüppesuuskadel ka ülihea külglibisemine. Et paljuski kulges rada kallakutel, tuli ühe suusaga pidevalt suusajäljest tuge otsida. Nii pidin jälgima, et jälg oleks vaba. Laskumistel ilmnes aga tõsiasi et kui hüppesuuskadega saad suure hoo sisse, siis inertsiga libised laskumise lõpus teistest suusatajatest palju paremini – nii pidi ikka vaatama, et kellestki möödalibisemisel ohtlikke olukordi ei tekita. Matu punktiks (mis oligi esimene TP) oli sisekliima talumatult palavaks muutunud, sellest hoolimata et hüppekombeka luku eest lahti jätsin. Nii jõin suure januga oma 8 topsi vett ja jõujooki ära, enne kui edasi julgesin liikuda. Ühtlasi võtsin kaelas olevast kahest buffist ühe ära ja panin kiivisse, sest Hillari kiiver polnud just minu kandilise pea jaoks loodud. Pigistas teine külgedelt kahte punkti nii et muhud tekkisid. Buffinutsak kergitas kiivrit natuke kõrgemale ja pigistus polnud enam nii valus.
Harimäe laskumine küll natuke leevendas kuumust, kuid mitte kauaks. Ande toidupunkti eel langes tempo tuntavalt, sest organismis hakkasid ilmnema kuumarabandusele eelnevad sümptoomid. Kuigi olin omast arust suhteliselt rahulikult alustanud, tegi kuumus siiski oma töö ja päike oli ka temperatuuri juba 9-le miinuskraadile tõstnud (hiljem mõõdeti koguni -6 kraadi). Ande TP-s rüüpasin mustikasuppi ja üritasin ka kõike laual pakutavat maitsta – leib soolaga, hapukurgid, rosinad, banaanid… kahju et polnud enam rosinaküpsiseid nagu vanasti oli. Kõlas ka teade, et umbes 20minuti pärast on oodata võitja finišeerimist. Appi - ja mina pole jõudnud veel poole pealegi!
Kuutse punkti poole liikudes märkasin et pidamine on kuidagi ära kaduma hakanud. Samas aga avastasin suurepärase viisi liikumiseks. Nimelt kui hüppesuusad sõidujälgede vahel enam ei pidanud, liikusin sõidujäljes suusad kaldus. Pöörates suuska horisontaalsemasse asendisse, kiilus see sõidujälge, tekitades niimoodi mehhaanilise pidamise. See polnud libisemise poolest küll nii hea kui jälgede vahel sõitmine, kuid selleks ajaks oli mu liikumine vaevaliseks kulgemiseks muutunud. Kõige raskemaks kujunesid järsemad tõusunukid, kus suusajälg oli käärsammuga ära trambitud. Minu õnnetuseks oli enamus neist kallakuga vastu päikest kus suusa pidamine oli null. Nendest tõusudest tuli sisuliselt käte jõul üles liikuda. Kuigi olin lootnud sõita oma elu mitte-kõige-aeglasema Tartu Maratoni (siiani oli see mu esimene TM aastast 2001, kui aega kulus mõned sekundid alla 7tunni ja starti sai mindud -18 kraadiga õhuke suusakombekas palja ihu peal), siis Peebu punktis tegin tõeliselt pika pausi. Väsimus oli peal ja sõin-jõin korralikult.

Lasin end pildistada ja siis üritasin hüppesuuskadele pidamist alla määrida. See näis esialgu võimatu, sest kuigi jälgede vahelisel külmunud lumel sõitmine oli pidamismäärde nagu liivapaberiga alt ära kulutanud, ei võtnud määre üldse suusapõhjale külge. Surud kõigest jõust vastu suusapõhja, kuid see libiseb nagu mööda jääd. Küll ma tagusin ja nühkisin ristipidi, kuid kui lootus hakkas juba kustuma, õnnestus viimaks midagi siiski alla saada. Läksin ja seisin veel vetsu järjekorras ka oma 5minutit, kuid et see saba ei liikunud üldse ja häda ka justkui üle läks, tõttasin uuesti rajale. Kell näitas 14:40 ja ees ootas veel 23km. Lihtne peast arvutus näitas et pole mingit võimalust alla 7tunni finišisse jõuda. Õnneks järgnes varsti pikalt laskumisi, mis kehatemperatuuri suhteliselt normi viisid ja sellest ajast enam kuumus ei piinanud. Kuna vahepeal oli pika rajaga ka lühike rada kokku saanud, siis oli mul rahvast kogu aeg palju ümber.
Palu toitlustuspunktis jõudsid mulle järgi juba ka laulupidulised (kui nii võiks öelda). Rahvariides Tartu Maratoni „kaanetüdruk“ Liisi Küüts(kes on reklaamil, plakatil ja ka tänavusel diplomil ja tema kaaslaseks olnud rahvariides noormees Rait Reemets. Rõõmsalt sai üksteist ergutatud hüüdega: „Elagu laulupeolised!“ ja „Elagu laulupidu!“ Pärast Palut hakkas eluvaim tasapisi jälle sisse tulema ja kui enamuse ajast olin ma lihtsalt vaadanud kuidas kõik minust möödusid, siis nüüd toimus nihe – mina hakkasin teistest mööduma. Enesetunne läks isegi nii heaks et paaristõukeid ladudes suutsin isegi laulupeolistest korraks mööduda. Viimasel suurel tõusul helistas Hillar ja kuna ma olin lubanud tema kõnedele rajal olles vastata, siis õngitsesin telefoni vöökotist välja. Samal hetkel kui kõne vastu võtsin, libises vasak suusk tagasi ja kukkusin käpuli. Suusk pääses kinnitusest lahti ja juba ma kujutasin ette, et see kihutab kohe mäest alla tagasi. Kuidagi varbaga suuska kinni hoides, vajusin peaaegu kõhuli, üritades samal ajal Hillariga rääkida. No aga mida sa kuuled, kui kiiver peas on! Ja tüüpiline kurdi inimese käitumine on see, et kui sa teist ei kuule, hakkad ise karjuma. Nii ma siis lõugasin nii et mets kajas vastu: „Ma kukkusin kõhuli ja mul sõidab kohe suusk ära ja üldsegi on lõpuni veel 5km!“ Ma ei tea mida Hillar küll mõtles, kuid ümberringi möödujaile olin küll vist paras vaatepilt! Et rahvariides laulupeolised samal ajal minust möödusid, siis tahtsin neile kiiresti järele tõtata, lootuses koos nendega finišis pildile saada. Haarasin suusad õlale ning sammusin mäe otsa, kus suusad uuesti jalga sain panna. Aega oli aga kulunud palju. Pingutasin küll veel mis jaksasin ja kuigi 3km enne lõppu veel rahvarõivaid ees näha oli, ma neile järgi ei jõudnud. Kuuma kohvi joomise järel tabas mind see, mida sportlased nimetavad „haamriks“ – totaalne jõu otsa lõppemine energia puuduse tagajärjel. Esiti üritasin veel natuke edasi kulgeda sest finiš pidi saabuma ju kohe. 2km enne lõppu astusin väriseva kehaga siiski raja kõrvale ja hakkasin süüdimatult energiageeli manustama. Lõpuspurt, hüpe ja telemark oli ju ka vaja veel sooritada. Nii ma siis kulgesin finišisirgeni üsna jõuetult ja siis tegin sellise kiirenduse mille peale kõik häälekalt elavnesid. Hüpe, maandumisel telemark-asend ja võisingi konstateerida nagu Savisaar valimislubaduse täitmist – TEHTUD! Et lõpetatud sai alles päikese loojangu ajal, jäid mul ära kõik negatiivsed asjad nagu ülerahvastatud meeste riietustelk jms.


See oli siis sõidu kokkuvõte. Nüüd aga meeldivama osa juurde! Juba stardis seismisest alates kõlas imestamist, imetlemist ja tunnustust! Arvatavasti sooviti kaasvõistlejate poolt mulle vähemalt 50 korda „Jõudu!“ Umbes kümme inimest tahtsid minu ettevõtmise ees mütsi maha võtta (kui vaid nii külm ei oleks)! Küll patsutati õlale ja küll ikka imestati. Et mul oli seljale kinnitatud ka loosung „Elagu Kaarel Nurmsalu!“ (kolm medalit ühelt nädalavahetuselt – see mees on ju ometi tunnustust väärt!), siis paljud hüüdsid seda ja mina vastasin: „Elagu Eesti kahevõistlejad!“ mille peale kõik ümberolijad kisasid „Juhuu!“ Raja kõrvalt ergutati veel eriti tormiliselt ja ausalt öeldes tekkis kohati tunne, nagu oleksin Veerpalu ise! Uskumatult positiivne õhkkond ümbritses mind kogu selle maratoni vältel ja see oli tõesti „talvine laulupidu“! Ja mis minu jaoks oli kõige üllatavam – kuigi olin selleks valmis, ei kõlanud mitte üht ainumastki negatiivset repliiki – ainult positiivsed sõnad! Ja see ongi see, mis 40.Tartu Maratoni minu jaoks mällu ülipositiivse elamusena söövitab! Aitäh korraldajaile ja kõigile kaasaelajaile kes te minu maratoni nii meeldivaks sündmuseks muutsite!

Tõnu

1-3.06.2007 Ferrino 36h kestvusvõistlus Läänemaal Haapsalus

Soojad maikuuööd, linnulaul, õitsevate lillede lõhn ja hommikune käokukkumine – kõik see tõi minu sisemuses esile tunde, et ma tahaks… Oi kuidas tahaks! No nii tõmbab kohe sinna! Jah – ilma selleta enam ei saa! Nüüd olen sõltlane! Iga keharakuga tunnetan seda vajadust! Vajadust jätta kõik muu ja olla jälle seiklemas 36h kestvusvõistlusel. Midagi maagilist või müstilist on selles võistluses – hoolimata kõigist raskustest ja kannatustest mida rajal kohtad, ikka tahad jälle minna, et kogeda looduses liikumist nii nagu seda vaid sellisel võistlusel saab kogeda. Viiendat korda siis juba – tähendab nelja korraga tekkiski sõltuvus :-P

Ekstreempargi võistkonnas valitses selline meeleolu, et tänavu võiks taas osaleda segavõistkonnana. Hillar tegi kõva tööd otsides võistkonda tugevat naisliiget. Ei tea kui palju kroone ta küll moblaga tuulde rääkis, kuid lõpuks viis üks kontakt teiseni, teine kolmandani ja sellest tõusis ka tulu. Jaanika Kalev, kes Xdreamil võistleb In Optima Forma koosseisus, nõustus meiega sellele pikale „kannatusterajale” tulema.

Nagu eelmine aasta näitas, siis mingit hinnaalandust distantsipikkuse osas võistlejaile ei tehta – pigem tasuks valmistuda selleks, et lisaülesandeid täites tuleb näiteks jalgsi kilomeetreid veel lisakski. Adventure Raid Baltic Cup sarja kuuluva võistluse puhul võib arvata, et meie korraldajad lõunanaabritele raja pikkuse ja raskuse osas kindlasti alla jääda ei tahaks. Kui juba 2006 aasta näitas, et isegi meeskonnana ei pääsenud me teise öö peale jäämisest, siis nüüd segavõistkonnana tundus see mulle peaaegu kindel.

Väljasõit Võrust jällegi venis. Hillaril tuli nimelt sel päeval töö juures paras üllatus vastu võtta. Juba end eelnevalt poolest päevast vabaks kaubelnud, sai ta hommikul rõõmustava teate, et sellest hoolimata, peab tema orgunnima ja vastutama mingi müügiürituse eest ja nii ka see aeg sinna kulus. Algselt kella 14 ajal planeeritud väljasõit algas 14:50. Hillar polnud sugugi mitte ainuke, keda tööasjad segasid. Nii tuli peagi mullegi telefonikõne, mis teatas, et ma pean kohe sündmuskohale minema ja selgeks tegema, mis täpselt juhtunud on ja kui hull asi on (sidekaabel näe jälle katki kaevatud). Õnneks on telefon suurepärane vahend asjaajamiseks ja nii sain asjad aetud ilma kohapeale minemata. Kuigi Hillar püüdis sõita kiiresti, jäi teel ette mitmeid aeglaselt liikuvaid kolonne ja nii juhtuski, et kui olime algselt kella viieks plaaninud jõuda Haapsallu, siis tegelikult jõudsime vaid Pärnu serva. Siin tegime peatuse, sest kumbki meist polnud lõunat jõudnud süüa. Sellisele pikale võistlusele aga ei saa ju ometi tühja kõhuga minna. Kõht täis, põrutasime edasi. Varsti helistas Jaanika ja teatas, et on juba Haapsalu lennujaamas. Hillar palus tal seal meid ära oodata, et siis koos võistluskeskusse minna. Millegipärast oskasime Haapsalu peale pööravast ristmikult 5km mööda sõita ja nii tegime veel 10km lisaringi sisse. Lennujaamas helistas Hillar korraks Jaanika numbrile ja arvas, et Jaanika näeb seda ja lehvitab. Kui me olime rattad maha võtnud (need tuli jätta lennujaama vahetusalasse) ja meie kõrval hakkas sama tegema võistkond Ekstreem.ee, tuli üks neidis nende käest küsima, et kas nemad tunnevad Tõnu Hendriksoni. Selgus, et Jaanika oli tulnud otsima oma võistkonda ja et me nägupidi tuttavad polnud, siis esitles Leivo rõõmsalt meid ja teatas, et see ongi sinu võistkond. Nalja kui palju! Edasi sõitsime võistluskeskusesse, mis asus Tooraku turismitalus ja seal jäi meil eelstardini aega kolmveerand tundi, et oma asjad kokku pakkida ja riided vahetada. Mina olin õnneks võileivad juba autos enamvähem valmis teinud ja nüüd ei nõudnud nende kokkupakkimine enam palju aega. Küll sai ikka palju võileibu! Kotti kokkupakkides aga tundus, et lisaks kohustuslikule ja hädavajalikule varustusele, toidu jaoks kotis eriti ruumi ei jäägi. Nii tuli teha valik, mida kaasa võtta ja mida mitte. Võileivad, geelid, „Mareti eri”(see on siis kondenspiim kohviga) ja rosinad. Maha jäid küpsised, halvaa ja soolapähklid. Kui kotilukk kuidagi kinni sai venitatud, paigutasin ka rattakiivri selle taskusse. Miskipärast pudenes see peagi sealt välja ja ma pidin uuesti vaatama, kuidas kiivrit paigutada nii, et see ära ei kaoks. Sama asi juhtus ka Jaanika kiivriga. Igatahes hea, et enne starti. Kuna Hillar oli saanud Sixteni käest korraliku halogeenlambi, siis usaldati see minu kui kaardilugeja pähe, akud traksidega seljale. Nii jäi minu ledlamp üle. Ja just siis, astus meie juurde Andres Pae ja uuris ega meil mõnda pealampi äkki üle ei ole. Heh, see oli nüüd küll mõnus hetk, kui saime öelda, et jah – üks lamp on tõesti üle ja selle saame välja laenutada. Peagi koguneti eelstardiks ja kui meile sõnad peale loeti, hakati rahvast paigutama bussidesse – neid oli kokku kolm. Osa rahvast jõudis juba bussi minna, kui nad sealt uuesti maha kamandati ja siis viisakalt korra järgi võistkonna kaupa bussi lubati. Kõigil oli ülev meeleolu ja kuigi tugevamad võistkonnad olid kohad sisse võtnud ees pool, leidus Kaja Pinol julgust tagant poolt hüüda: „Ees istuvad pugejad!” Noh, jah – oh seda kooliaega küll, kui kunagi sai klassiga väljasõitudel käidud… Meie ekskursioon läks siis Haapsalu linnusesse. Lossiplatsil istuti pinkidele ja peagi tutvustas Siiri Mere meile jälle natuke võistlust. Siis ilmus tõrvikuga torniaknale Valge Daam. Kui abilinnapea oma tervitusega ühele poole hakkas saama, oli Valge Daam aknalt kadunud ja tema asemele ilmus keegi mees, kes torniaknast nööriga alla laskus. Valge Daam aga tuli rahva sekka, tõi tõrviku abilinnapeale, kes sellega siis nööri läbi põletama hakkas. Nööri läbipõlemine pidi olema stardihetkeks. Ehk küll see esiti väga libedalt ei läinud, katkes nööri kannatus siiski ühel hetkel ja kõigi võistkondade esindajad tormasid lava kõrvalt kaarte haarama. Hillar sai kaardi kätte, jõudis meieni ja nüüd me siis üritasime selgust saada, kuhu ja mida järgmiseks. Pakis oli miski Haapsalu turismikaart – esmalt me ei märganud isegi seda, et seal linnakaardil ka mõned punktid on. Otsime mingit selgust, selle kohta mida peaks tegema, kuid mitte ei saa aru. Ümberringi pakivad teised oma kotte lahti ja võtavad priimuseid välja. Mis toimub? Miks te seda teete? Vastuseks saame, et priimused võib jätta maha. Kus see kirjas oli või kust seda teada saadi, jäigi meile selgusetuks. Igatahes kougin minagi koti ruttu lahti ja võtan priimuse välja. Oi kui tore – kotti sai kohe nii palju ruumi, et see polegi enam rebenemas (hiljem osutus see väga kasulikuks, kui mu kotil lukk laiali vajus ja kotti enam kinni ei tahtnud hoida). Nüüd kui teised juba minema jooksevad, avastame linnakaardilt punktid. Oleme viimaste hulgas, kes lossiõuelt lahkuvad. Alguses lippame ees minejate järel tänavanurgale, siis aga uurime kaarti ja selgub, et hoopiski teises suunas vaja minna. Järeldus, et kõigil ei ole sama rada, tuli pisut hilja. Igatahes on kaunis mööda Haapsalu linna joosta, kui õhtupäike on madalal ning linn vaikne. Punktid on tänavanurkadel ja lahe ääres. Manitsen Hillarit ikka aeglasemalt jooksma, sest see on alles algus. 50km pole mingi naljaasi. Viimane punkt on viaduktil, kus tänav läheb üle raudtee. Siin ootab ka esimene lisaülesanne – nöörvõrgul viaduktilt alla ronimine, punkti võtmine ja üles tagasi ronimine. Kogu ürituse ajal peab olema vähemalt ühe julgestusega kinni – nii et suurem vaev on karabiinide ümbertõstmine. Kuna SI-pulk on minu näpu otsas, siis mina seda ka tegema lähen. Enne on vaja aga ära oodata järjekord, sest rahva hajutamine pole eriti hästi õnnestunud. Nüüd on aega pilti teha ja puhata. Kui ülesanne sooritatud, paneme ajama. Hämarduma hakkab juba ja nii näib mulle, et lennuväljale minekuks on olemas ka otsetee. Kaardil olev joon tähistab aga hoopis aeda. Igatahes oleme ühel hetkel laia ja sügava kraavi ääres, millest üle ei saa. Kraavi taga paneb rahvas pidu ja ergutab umbes nii: „Kiirustage, te olete kõige viimased! Teised kõik on juba läinud!” Meie küsimuse peale, kust üle saab, vastatakse, et siit samast – ujuge aga üle. Pidutsejail nalja nabani! Meie aga hakkame vasakule läbi võsa ragistama. Lõpuks leidub ka tee ja truup, millest üle kraavi saame. Üle põllu, liini sihti pidi saame ka juba jalad märjaks. Oi milline rumalus oli siit otse üritada! Lätlased, kes olid sabas meie taga seisnud, liikusid nüüd ees. Näeme Team Durot ratastega vastu sõitmas ja Hillar paneb kella käima – huvitav palju me neile kaotame siis juba. Ka angaari juurde läheme ringiga ja kui me sealt ratastega minema saame on ka juba Ekstreem.ee kohal. Nüüd on vaja leida punkt nr.61 „hoone”. Selle leidmine meile raskusi ei valmista. Küll aga valmistab meile pisut raskust järgnev lisaülesanne. Nimelt on vaja vanast lagunenud ilmselt sõjalennuväe hoonest leida kolmelt korruselt 9 punkti ja kompostriga kaardile märked teha. 8 punkti tuleb kergelt kätte, kuid 9-dat otsime läbi kolme korruse oma 10min, enne kui leiame. Õieti leidis selle just Jaanika. Edasi sõites vaatame vaheaega Team Duroga ja see on juba 35 minutit – natuke palju alguse kohta. Jõuame järgi lätlastele ja teeme vahespurdi, raputades nad maha. Siis aga paneme õigest ristmikust mööda ja kuni me ringiga läbi linna sõidame, on nad meist jälle ees. Oh mis tore äpardus! Saame tükk aega sõita, enne kui eest jälle rattureid paistma hakkab. Külateedel üritan hoolikamalt kaarti lugeda, sest rohkem ei tahaks küll kusagilt ringi minna. Truubi juures, kus on järgmine punkt saame jälle ka tuttavast Läti võistkonnast mööda. Natuke maad edasi on aga üks tiim tee ääres ja pumpab rattal kummi. Üllatusega tunnen ära oma venna Peetri. Hüüan mööda sõites, et „Pane Peeter, pane!” Kuna minu plaan on Erja külast Uneste kaudu suund Martna peale võtta (et siis Jõesse küla kaudu jõuda järgmisse punkti 56), siis pöörame teele, mis alguses on küll sõitmiseks hea, kuid lõppeb äkki heinamaaga. Ots ümber ja tagasi teele, kust tulime. Nüüd on jälle kõik need, kes meist enne maha jäid, mööda saanud. Egas midagi – läheme teiste järgi ja sõidame üle Kirimäe. Maanteel lähen ette ja väntan päris hoogsalt. Teised istuvad tuules ja mitte ainult meie võistkond. 56 punkti võtmises jõuan ette vend Peetrist, kes on Metsapeatuse tiimiga enne meid punkti juurde jõudnud. Nemad on jõudnud juba mitu korda kummi parandada. Nüüd kulgeme alguses nende tuules. Et nende tempo aga meid ei rahulda, läheme mööda. Meie tempo aga näib neid rahuldavat, sest kuigi ma sõidan maanteel kohati ka 27km/h ja kiireminigi, ei jää nad meist maha. Kokre, Ohtla ja olemegi Liivi küla lautade lähedal. Siin teeme peatuse ja uurime kaarti. Peeter arvab, et oleks vaja veidi edasi sõita. Üks tiim oli aga enne meid just paremale pööranud. Ja siis ma seletan, et ikka paremale vaja minna. Vaatame kaarti ja Peeter ei arvanudki, et me juba Liivil oleme. Pöörame siis kõik üksmeelselt paremale, sõidame lautade vahelt läbi, kuid selle asemel, et kohe paremale pöörata, sõidame ees sõitnute eeskujul üle ristmiku ja pöörame alles siis paremale. Kui tee hakkab siksakke tegema, vaatan kaarti ja saan aru, et siia polnud meil tegelikult plaanis jõuda. Kuna valitud tee tundub punkti minevat isegi otsemini, siis arvan et tühja kah – läheme siis siit kaudu. Varsti peatub meie ees sõitnud tiim ja me jõuame neile järgi – jälle lätlased. Tundub et nad on aru saanud, et siit kaudu tulla oli viga. Kuna teed mööda saab rattaga sõita, siis meil oleks kahju otsa ümber pöörata ja nii paneme edasi. Nüüd kulgeb tee piki Liivi jõe kallast. Punkt 53 on teerajal, mis peaks jõe äärde välja jõudma. Nii et vaatame siis millal paremalt mõni teeots paistab. Enne punkti peaks veelgi üks tee pöörama ja selle järgi peaks ju ometi saama orienteeruda. Tee muutub iga kilomeetriga rööpalisemaks ja halvemini läbitavamaks. Enne punkti ei tohiks kaardi järgi teed üldse ollagi. Üks asi, millele ma aga tähelepanu ei pööra, on see, et jõgi ei tohiks enne punkti pöörata. Kui me oleme kaua sõitnud, märkame jalgrattureid ka teisel pool jõge. Huvitav, kuidas nad kavatsevad üle jõe saada. Varsti on ees ristmik ja nüüd tahaks selgust saada, mis teega tegu on. Üks tiim tuleb sellelt teelt ja nii me siis uurime, et kust nad tulevad. Nemad vastu, et tulid üle jõe ja otsivad ka 53. nagu meiegi, kuid selle tee peal seda küll veel polnud. Oleks nüüd oidu olnud ka kompassi vaadata, oleks me ilmselt oma veast aru saanud, et me juba punktist ammugi möödas oleme. Aga ei – ikka edasi vaja panna! Varsti on igasugune tee otsas ja kõmbime rattad käekõrval pika heina sees. Mingil hetkel märkame, et tagant on kadunud nii Peeter oma tiimiga, kui ka teised. Oleme täitsa üksi jäänud. Otsa ringi ka ei pööra – kuhugi me peame ju ometigi välja jõudma! Kui me siis lõpuks metsast välja jõuame ja end paika saame, on põhjust oigamiseks kuhjaga – oleme punktist rohkem kui 3km tagasi möödunud. (Hiljem saime teada, et Peeter oli oma tiimiga kaarti uurima jäänud ning kui võsast rattureid hakkas tulema. Olid nad selle põhjust uurinud ning sealt leidnud tee ja samuti ka punkti 53. Et Peeter oli oma mobla maha jätnud, siis tal ka minu numbrit peas ei olnud ja nii ei saanud ta meile ka „kõrvalist abi” osutada.) Meie aga otsustasime nüüd teed mööda sõita ja punkti 53 ringiga mööda teed võtta. Alguses oli kõik kena ja kui me küla vahelt metsa vahele saime oli ka kraav ilusti näha. Järgmiseks pööras teelt maha üks üsna heina kasvanud kõrvaltee. Kaardi järgi oleks võinud oletada, et ka see tee, kuhu meil vaja minna, peaks selles suunas pöörama. Et aga ühtegi teelt maha pööramist kaardil ei olnud ja ainuke korralikult läbitav tee oli see, millel kulgesime, panime teed mööda edasi. Meil oli ju ometigi sellest jalgsi ukerdamisest villand saanud. Varsti hakkas kahel poole paistma iga natukese aja tagant teega ristuvaid kraave. Kui me olime oma 2 ja pool kilti maha vändanud, oli selge, et oleme valel teel. Natuke uurimist ja kompassi vaatamist ja meile sai selgeks, et seda teed kaardil polegi – see on pärast kaardi mõõdistamist siia ehitatud! Ots ümber ja tagasi! Ja siis pöörame sellele heina kasvanud teele ja sõidame seda mööda. Alguses päris hea tee muutub aga üha raskemini läbitavamaks. Varsti vedeleb keset teed jalgratas. Kedagi ei paista. Mõne aja pärast sõidab üks mees rattaga vastu ja pisut hiljem tuleb teine jalgsi. Me polegi väga üksi. Kui lõpuks saan teiste korduvatele küsimustele (Kas me oleme juba sellel teel, kuhu oleksime pidanud jõudma?) vastata, et nüüd lõpuks oleme sellel tee, mida mööda algselt plaan oli tulla, leiame end palju paremalt teel, kui see, mida mööda siia jõudsime. Kui oleme tee äärde jäävast talust möödunud, jõuame metsavahel jälle sellisele teele, kus rattaid tuleb taas käekõrval talutada. Vahepeal on oluliselt valgemaks läinud ning lambi võiks peaaegu ära kustutada. Lihtsalt kaarti on parem vaadata lambiga. Punkti 53 juures võtame kotid seljast ja otsime nosimist. Igatahes oli läinud mitu tundi sellesse punkti jõudmiseks – et nüüd juba päris valge väljas, oleks õigem öelda, et kogu öö. Varsti ilmub veel üks tiim välja ja edasi liigume juba koos. Nojah, ei saanudki palju edasi minna, kui olime kohas, kus enne sellest teeotsast mööda panime. Ega see „teeots” poleks nüüdki eriti märgatav, kui sinna vahepeal korralik magistraal sisse poleks tallatud. Siin samas ületame ka Liivi jõe mööda kopratammi, kus ilmselt selle ehitaja laip vedeleb. Ju on kobras kaitsnud oma tammi eluhinnaga. Järgneb tõsine rataste talutamine tihedas võpsikus. Esialgu on üks lai jäljerada ees, siis aga kipuvad need rajad hargnema ning meie üritame hoida veidi paremale. Teine võistkond läheb vasemale, kuid meist veel paremal kostab ka kolmanda võistkonna hõikeid. Just siis kui me oleme sattunud täielikku rägastikku, kust rattaga läbimurdmine võimatuks muutub, kuuleme vasemal oleva võistkonna hüüet: „Siin on midagi teeraja sarnast!” Kohe võtame kiiruga suuna sinna poole. Kui mina jalgratast okstest lahti tirin, pääseb see aga kiskumise peale järsult lahti ning maandub mingi terava kohaga (oletan et esihammasrattaga) minu parema jala sääremarjale. Jube kui haiget sai! Kui oleme teerajal, veendun üsna pea, et siin muud võimalust pole, kui et sellel rajal peabki järgmine punkt 43 olema. Sinna me aga veel niipea ei jõua. Ise mõtisklen, et huvitav kuidas rattaetapp sellisesse rappa on aetud! Loogiline oleks ju, et rattaetapil ikkagi sõidetakse ratta seljas, mitte ei tassita rattaid seljas. Minul hakkab parem sääremari aga järjest rohkem valusaks muutuma. Ilmselt oli rattalt saadud hoop tabanud mingi närvi piirkonda. Punkt 43 on sellel teel. Kui lõpuks jälle ratastega sõita saame ja maanteele jõuame, näeme ka juba päikest tõusmas. Hommik on saabunud ja meie järgmine sihtpunkt on Kasari jõe ääres punkt nr 130. Enne punkti jõudmist lippab meile mitu võistkonda vastu ja me mõistame, et me pole ainsad, kes 53 võtmisega hädas on olnud. Punktis leiame eest suure hulga rattaid. Minu lootus, et jooksjad enne kanuuetappi lihtsalt orienteerumise lisaülesandele suunduvad, ei pea paika. Järgmine etapp pole siiski mitte kanuuga vaid jalgsi. Kas minna Kasari jõe kallast mööda või läbi Keskküla raba? Noh, raba meeldib meile rohkem. Pealegi näib, et rabas ka mingid rajad on. Kui me raba servale jõuame, ei hakka me pikemalt raja otsingule aega kulutama. Võtame asimuudi järgi sihi ja kõmbime mööda raba minema. Kui möödunud aastal oli asimuudiks vari, siis sel aastal liigume meile otse vastu paistva päikese järgi. Kaunis on siin rabas! Nüüd ongi käes see hetk, milleks põhiliselt sellele võistlusele sai tuldud. Millal siis veel läheks üks seltskond suvehommikul rabasse päikesetõusu nautima, kui mitte 36h võistlusel. Päike on küll juba tükk aega taevas, kuid me võime ju eeldada, et need kes sellist ringi sisse ei teinud nagu meie, läksid siit just päikesetõusu ajal läbi. Jõekaldal oleks ilmselt kiiremini liikunud kui rabas, kuid see elamus oli siit tulekut väärt! Kaunis õitsev raba ja kusagil rabaservas kukkuv kägu. Päiksekiired paitamas põski, sammume läbi sambla. Mingil hetkel jõuame ka mingile rajale, kuid see on niiske ja nii pöörame sellelt jälle kõrvale. Kui oleme laia oja ületanud kopratammi kaudu ning sammume mööda teed turbakaevanduse suunas, kohtame teist võistkonda, kes tahab ilmselt oja ületada läbi vee. Anname neile head nõu mitte oja sügavust kehaga mõõtma hakata, vaid minna vähem kui 100 meetrit kallast mööda tagasi ja kõndida üle kopratammi. Turbaraba servas teeme pilti ja kui me siis punkti 52 „hoone” otsima hakkame, ei leia me seda mitte. Miski vundament on siin vaid… Läheme veel edasi ja kui tee pöörab, saame aru, et juba möödas oleme punktist. Tagasi minnes tuleb ka teine tiim juba järgi ja ei leia nemadki seda „hoonet” siit. Mina teen veel katse ja jooksen paarsada meetrit eemale, kuid ei midagi. Tagasi jõudes uurin hoolega kaarti ja teen järelduse, et tulime enne õigest kohast mööda. Läheme siis tagasi ja hoone mida me enne ei märganud on eemal puude vahel täitsa olemas – muidugi teisel pool teed. Ega ta teisest suunast tulles ei paistnud ka muidugi. Hoone juures on järgmisse punkti suunavaid numbreid kaks ühele listaud märge jalgsi, teisele rattaga. Meie kes juhendit väga hoolega ei uurinud ja ka Siiri sõnu väga selgelt meelde ei jätnud, arutame omavahel, et see vist tähendab seda, et nüüd võib valida, kas lähed jalgsi punkti 38 või siis lähed tagasi, võtad ratta ja suundud punkti 126. Ha-ha-haa! Kas me tõesti olime juba ühe ööga nii segi end pingutanud :-P „Valime” siis jalgsi mineku (mõistmata, et järgmisse punkti suunavad viidad olid tähistatud vastavalt sellele, mis etapil parajasti oled ja nüüd pidigi sellesse punkti minema). Kõmbime enne teist tiimi minema (jooksmisest pole enam juttugi) ja kui me maanteel oleme, paistab teine võistkond esiti üsna kaugelt. Varsti nihkuvad nad lähemale. Hillar teatab, et villidest ta ei pääse. Mõne kilomeetri järel tunnen ka mina oma jalgadest, et minugi taldade all on alanud villide tekkimine. Udruma külas pöörame suurelt asfaltteelt kõrvalteele ja teeme peatuse. Meie Hillariga peame organismist mõned asjad välja heitma, Jaanika tegeleb niisama päevitamise ja puhkamisega. Teine võistkond kes tagant tuli, läheb mööda. Meie mugime võileibu. Siin teeme Hillariga ka otsuse, et villide hõõrdumise vähendamiseks vahetame sokid ära. Ai, ai, ai – kükitada ei saa, sest parema jalaga on ikka väga valus lugu. Et kuivad sokid kohe märjaks ei saaks, panen mina kahe soki vahele ka veel kilekotid. Alguses on üsna mõnus niimoodi astuda. Varsti saab aga teekene otsa ja meil tuleb hea mitu kilomeetrit kulgeda suhteliselt niiske metsa all. Mingil hetkel hakkab kostma eest autohääli ja rõõmustamiseks on ka põhjust – jõuamegi maanteele välja. Natuke asfalti ja jälle kõrvaltee. Punktiga 38 kehtib sama jama – vare on, kuid punkti pole. Et oleme teisele tiimile järgi jõudnud, kammime ümbrust koos – see annab lõpuks ka tulemuse. Teised panevad kohe minema, meie võtame asja rahulikult. Meil pole enam kuhugi kiiret – tuleb lihtsalt lõpuni jõuda. Kui me siis niimoodi teed mööda edasi astume, leiame maast vedelemast kaardi. Muidugi korjame selle üles ja esiti rõõmustab Hillar, et nüüd saame mõlemad kaarti vaadata. Mina olen lahti teinud paki rosinaid ja nosin neid. Peagi märkavad teised vastu jooksvat meest. Hillar oletab, et kaardile tullakse järgi. Mees astubki vastu ja uurib et ega me kaarti pole leidnud. Meie kostame, et vedeleb jah neid siin ning mina ütlen, et kätte annan ainult ühel tingimusel. Tingimus mehele sobib – nimelt nõudsin, et ta peab rosinaid ka võtma. Ajame veidi juttu ja siis lippab mees oma võistkonda püüdma. Jälle kohtame üht 36h võistluse „võlusid” – sammuda kilomeetrite kaupa sirgeid teid ja sihte mööda. Aga kuna meie seltskond on positiivne ja meil on millest rääkida, siis see ei tundugi nii nüri. Mingil hetkel pöörame teelt ning kulgeme piki kraavi. Siin pole küll teed, kuid on kõrgem ja kuivem vall, mida peaaegu teeks võiks nimetada. Jaanika komistab ja kukub otse nõgestesse – ai, ai! See küll hea polnud! Varsti kraav lõppeb ja ees on lagedamaid kohti. Pärast ühte kraaviületust paistab vasakul heinamaal vana talukoht. Et minu jook on otsas, siis lähen sinna otsima, et äkki seal mõni vana kaev on – ei ole muidugi mingit kaevu. Edasi! Üldiselt on meil kõigil juba jook otsas, aga kuum suvepäike põhjustab üha kasvavat janu. Enne punkti 63 jõudmist ületame Luiste jõe. Kaarti uurides peaks jõe vasakul kaldal justkui mingi teerajake olema, kuid tegelikkuses on seal päris läbitamatu rägastik ja kopraaugud. Paremal kaldal on liikumine aga hoopis hõlpsam. Kui leiame ühe oja mis jõkke suubub, otsustan mina oma pudeli selle veega täita – noh, vesi on veidi hägune, kuid maitseb täitsa vee moodi. Kui mina olen ühe pudelitäie kõrist alla kummutanud ning susse püsti ei viska, söandavad ka Hillar ja Jaanika seda ojavett janu kustutamiseks pruukida. Piki jõge edasi minnes märkame jões täis läinud kopra raibet. Mul on lausa hea meel, et me vett jõest ei võtnud. Ojas küll vaevalt mõnda laipa vedeles. Punktist 63 edasi minnes, avastame seal kus tee otsa saab, pikutab terve võistkonna jagu lätlasi männimetsa all. Hillar astub neile ligi ja teeb pikutajatest pilti. Kuna koht on päris kenake ja ees paistab jälle pikem metsas tammumine, vahetame meie Hillariga sokke – Jaanikal vahetussokke pole ja nii tema lihtsalt pikutab. Varsti hakkavad ka lätlased liigutama, kuid meie teeme minekut. Männimetsa sihi lõpus on kraav, millest üle juba ei astu. Otsime siis koha, kust üle kraavi saame ja kulgeme sellega ristuva kraavi suunas edasi. Siin paistab ka teiste jälgi. Et järgmine punkt on lagendiku servas asetsev tiik, siis mina loodan leida selle tiigi, võttes suuna lagendikule. Lagendikud on aga nii korralikult vahepeal võssa kasvanud, et see mis siin kaardi tegemise ajal oli, on ammu muutunud. Nii me ka sellest tiigist mööda paneme. Varsti liigume orientiiri leidmiseks uuesti kraavi suunas. Nüüd ragistab tagant poolt mitu võistkonda mööda. Üks aga tuleb meile vastu. Nemad on teada saanud, et punkt on juba seljataga. Nii ongi – leiame varsti sissetrambitud raja ja seda mööda tagasi minnes selgub, et olime punktist tubli 200 või enamgi meetrit juba möödas. Peagi jõuame talu juurde – taluõuel on kaev. Teised liiguvad edasi, aga meie, kes me siiski ei tea kui kaugel võiks olla see koht, kus korraldajad vett pakuvad, otsustame et meie palume viisakalt joogivett sellest talust – pealegi on ka ojast ammutatud vesi otsakorral. Mina arutlen Hillariga selle üle, et kas me kasutame kõrvalist abi, kui talust vett palume. Üldiselt jõuame järeldusele, et kui me vee ise kaevust välja tõmbame, siis me kõrvalist abi ei kasuta, kui aga perenaine ise vee kaevust välja tõmbab, siis oleks see juba kõrvalise abi kasutamine. Kuigi meil on olemas ka nöör, mille me saaksime joogipudeli külge siduda ja nii endile ise kaevust vee välja tõmmata, ei ole talu perenaine sellega nõus ja vesi saab kaevust siiski tema ämbriga üles tõmmatud. Perenaine teatab meile, et tal on just hernesupp valmis saanud ja kui meil peaksid kõhud tühjad olema, siis ta pakuks meile meeleldi ka suppi. Enne kui Hillar midagi öelda jõuab, teatan mina, et meil on oma toit kaasas ja nälga me ei näe. Pärast Hillar torises küll veidi, et soe supp oleks ikka etem olnud kui meie võileivad, kuid kuna vee ammutamine kaevust kohaliku ämbriga oli isegi juba „peaaegu” kõrvalise abi kasutamine, siis hernesupp oleks olnud juba selge võistlusmäärustiku rikkumine ja mina poleks seda küll lubanud – ei endale ega ka teistele. Igatahes oli meil nüüd vähemalt joogivesi olemas ja see oli peamine. Punkt 49 tähendab pikka kõmpimist mööda teed. Teeme tee ääres veel ühe sokivahetuse peatuse, kus sööme küüslaugupeekoniga võileibu. Jaanika neid ei söö, sest tema väitel pole see peekon vaid pekk. Nüüd siis uuesti püsti ja minema. Mingil hetkel jään Jaanikast ja Hillarist veidi maha. Kaart on Hillari käes ja liigume tema juhtimisel. Kuna kõht sai just täis söödud, tuleb mulle varsti meeletu rammestus peale ja ma võitlen kangesti kallale kippuva unega. Täitsa raske on teistega sammu pidada. Mitu korda on hetki, kus ma tunnen, et teadvusel olekule hakkavad lüngad sisse tulema. Juba meenutan eelmise aasta unega heitlemist kanuuetapil ja mõtlen et nüüd hakkab siis peale. Ja nii ta ongi, et kipun täitsa maha jääma, sest uni ja rammestus takerdavad jalgu. Oi milline unisuse käes kannatamine! Jaanika ja Hillar räägivad ees ja ilmselt see hoiab neid rohkem ärkvel. Kui me oleme mingi talu juurest lõpuks raiesmiku servale jõudnud ning Hillar arvab, et edasi peaks minema jälle märga metsa, nõuan ma kaardi endale ja uurin kus me oleme. Uimase peaga ei tea kohe ise ka mida tegema peaks, kuid metsa ragistama mind küll ei kutsu. Nii teen ettepaneku liikuda mööda raiesmikku paremale. Raiesmikul oksarisu ületades hakkab ka uni taanduma. Kuigi ka siin pole kuiv ja jalad lirtsuvad, jõuame peagi siiski välja sinna, kus on juba sissetrambitud rajad. Näeme ka veel rahvast ning punkti leidmine raskusi ei valmista. Ma ei taha mõeldagi, kuhu me oleksime jõudnud, kui sinna märga metsa oleksime sukeldunud. Nüüd on aga põhjust rõõmustamiseks – järgmine punkt 128 on kanuuetapi algus. Kanuu algusse läheme teed mööda ringi ja kaotame sellega ka veel lisaks aega. Märgime punkti ära ja siis lebotame tükk aega enne kui kanuusse kobime. Red Bull annab tiivad. Kui me siis kanuuga veele oleme läinud, saan Jaanikat rõõmustada teatega, et kahel eelneval 36h võistlusel oleme kanuu kummuli ajanud. Jaanika arvab, et äkki täna nii ei teeks… Igatahes hakkame nüüd kõvasti tõmbama ja tegelikult järgnebki kogu võistluse üks meeldivam osa. Jaanika palub meid, et me õpetaksime ka tema Xdreami võistkonna poisid nii kiiresti kanuutama. Ilm ilus, Kasari jõgi kaunis – kusagil ees pidavat olema ka talu, kust vett peab saama. Meil vett aga vaja pole ja nii mul jääbki see talu tähele panemata. Kui Hillar tahab hädale, siis meie Jaanikaga otsustame sel ajal end värskendada jões ujumisega. Jahe vesi teeb meeled erksaks ja loputab maha ka higi. Täitsa inimese tunne tuleb. Oleme just möödunud ühest talust, kus peremehel üürgab lustikummut mingeid erilisi aariaid. Täitsa koom tegelane ikka. Aga noh – maitse üle me vaidlema ei hakka (eriti veel muusikalise maitse üle), küll aga teeb see meile nalja, sest kogu ümbruskond kajab nendest aariatest. Hillarile aga ujumiseks aega ei jäänud – hea et hädastki lahti sai. Nüüd lükkame kanuu uuesti veele ja läheme jälitama teist kanuud, mis enne meie peatust juba paistma hakkas. Sellele jõuame järgi alles tüki aja pärast. Aga jah – meie minek on hoopis teine, kui neil. Punkt 54 on jõekäärus. Siin on veel üks kanuu. Mina lippan keskelt punkti võtma, kuid punkt ennäe on hoopis teisel pool jõge. Astun vette ja saan aru, et siit juba läbi ei kõnni. Tagasi minna ka palju maad, fotokas ja mobla ka taskus… Äh, viskan riided seljast ja ujun üle. Punkt võetud, tagasi ujuda, riided selga visata ja kiirel sammul tagasi. Noh, see polnud kaugeltki kiireim punkti võtmine, kuid riided jäid vähemalt kuivaks. Nüüd kisume aeru juba mõnuga ning loodame veel kellelegi järgi jõuda. Mida aeg edasi, seda lootusetumaks selles osas muutume. Aga vähemalt pole meil põrmugi und ja meil on ka jututeemad sellised, mis emotsioone üleval hoiavad – alustades košmaarsete kogemustega matkadel ja seiklusvõistlustel ning lõpetades teemaga „kuidas suhtuda armukese pidamisse”. Tunnikesed veerevad sama kiiresti, kui ümbritsev jõekallas ning kui me punkti 65 jõuame veel pärast päikeseloojangut, siis kanuu lõpu punktis 130 on juba päris hämar – igatahes lamp peas põleb juba tükk aega. Kanuud veest välja tirides tabab meid aga šokk – väidetavalt pole võitja veel finišisse jõudnud. Jaanika võib lausa oiata, sest see tähendab, et kuidas ta ka kanuus ei rääkinud, kui väga ta telgis magada igatseb – see igatsus ei täitu veel niipea. Pärast päästevesti seljast viskamist hakkab külm. Punktis on lõke, mille ääres me nüüd endid soojendame. Öö on aga nii külm, et selle sooja tule äärest ei taha kuidagi ära minna. Ajame mõnusalt juttu ning molutame, kuni kohale jõuab ka järgmine kanuu. Kell on pool üks läbi, kui telefoni teel jõuab punkti info, et esimene tiim on finišisse jõudnud. Meie läheme ratastele teadmisega, et distantsi on meie kui viimaste võistkondade jaoks lühendatud. Järgmine punkt on jällegi see „hoone”, kus meil jalgsi juba kord käidud. Seega teame ka juba sellest järgmist punkti. Igatahes mina ajan endale fliisi selga ja tundub et õigesti teen, sest selle öö jahedust ei anna võrreldagi eelmise öö soojusega. Ma juba kahetsen, et ma ei võtnud pikkade sõrmedega suusakindaid kaasa. Maanteel püüab Jaanika minuga pidevalt rääkida, et und peletada. Eks ta ole – teine öö on käes ja uni hakkab meid teadupärast varsti verejanuliselt kimbutama. Meie räägime sellest millist muusikat me kuulame. Hillar püüab ka vahepeal kõrvale sõita ning vestlusse sekkuda, kuid rattasõidul pole see nii lihtne, kui kanuus. Kuna on suhteliselt hämar, on meil nüüdki veel selle „hoone” leidmisega raskusi. Hillar tuleb aga selle „hoone” juurde kaasa – ta nimelt loodab, et äkki saab seal kuhugi pikali visata ja veidi tukastada. Ei saa! Hillari järgmine ettepanek on – teeme kusagile lõkke üles ja magame natuke. Mina olen aga fliisi seljast ära võtnud ning jahedus on mulle mõjunud värskendavalt. Nii ma ütlen, et läheme järgmisse punkti ja tee peal vaatame mis saab. Hillar on sunnitud edasi liikuma. Järgmisse punkti 126 on küllalt palju maad – igatahes punkti ligi jõudes näib, et hakkab juba valgemaks minema. Meie Jaanikaga liigume päris hästi, kuid Hillaril on juba raskusi taga püsimisega. Kui ma siis jõuan kohta, kust peaks punkti võtma minema ja Hillar kohale jõuab, on tema näol selline ära seletatud ilme, et ma kahetsen siiralt, et ma ei küsinud temalt fotokat, et sellest pilti teha – kõige „ära kukkunuma” näoga Hillar, keda ma oma elus näinud olen! Hillar ütleb purjus inimese häälega lihtsalt: „Asi läheb juba ohtlikuks – ma pean magama!” ning viskab tee äärde külili. Mina lähen võtan punkti ära ning jõuan tagasi. Vaatame kella ja otsustame Jaanikaga, et aitab Hillarile veerandist tunnist küll. Ajame ta üles. Edasi sõites pole Hillar kuigi palju värskem, kuid magama ta sõites enam ei jää. Punkt 34 on küngas. Ilmselgelt pööran liiga vara teelt ära. Mingi künkakene siin on, kuid punkti küll pole. Kammime Jaanikaga ümbrust läbi, kuid punkti pole. Juba mõtleme, et keegi on punkti ära virutanud ning et sellest vaja korraldajale teada anda, kui äkki vurab maanteel üks tiim mööda. Hõikan, et kas te leidsite punkti, kuid nad ei kuule. Huvitav kuhu nad lähevad? Ajame Hillarit üles – see mees ei tee esialgu väljagi ning norskab aga edasi. Siis aga tõuseb togimise peale üles. Veel üks võistkond paneb maanteel mööda. Mina hõikan, et mis punkti te lähete. Nemad aga ei tee meist väljagi. Heaküll, paneme järgi. No muidugi – varsti leiame ka „künka” mis ikka täitsa künka nime väärib – päris kõrge mäekene. Nüüd kulgemegi koos kahe mööda sõitnud tiimiga edasi. Punktis 54 teatakse, et meile määratud lisaülesanne asendatakse ajatrahviga, sest me kindlasti ei suudaks seda lisaülesannet nii sooritada, et kontrollaja sees finišisse jõuda. Meil suva – peaasi et edasi saame minna. Punkti 35 jõuame teistega enam-vähem samal ajal. Järgmine punkt jälle 40 „angaar” Kuulen, kuidas meestetiimis arutatakse, et läheme asfaldile välja ja siis võtame hea hoo üles… Meil nende plaani kaardi pealt aega uurida pole – meie kavatseme lühimat maanteed mööda sõita. Esmalt aga sattume sellisele lahtiste kividega lõigule, kus sõita saab sisuliselt vaid püsti. No ja seda hullu teed on ka ikka täitsa pikalt. Lõpuks saame kruusale ja nüüd ütleb Hillar mulle, et kuna nüüd on juba lõppu minek niikuinii, siis ma võiks ka natuke kiiremini sõita. Ma siis teen oma parima, et liikuda 26km/h, kuid uni hakkab peale kippuma ja nii langeb kiirus mitut puhku 21km/h. Korra sõidab Jaanika kõrvale ja ütleb: „Ma vaatan, et sul see ratas üldse ei liigu!” Eks ma siis üritan kiiremini sõita ja ajan kiiruse jälle 25-26km/h. Aga jah, varsti tõmbab rammestus mulle jälle nagu „unimütsi” pähe ja jälle märkan olulist kiiruse kahanemist. Piinlik küll, kuid Jaanika sõidab ette ja ütleb, et kui ma ikka nii uimane olen, siis tema võib ka vedada. Oh hullu küll – see naine kruvib kiiruse üle 30km/h ja mul on täitsa tegu, et tal tuules püsida. Ise mõtlen, et mida see Hillar veel seal taga suudab, kui juba minulgi on raske. Aga mees on minu taga ja maha ei jää. Ristmikel ja teede hargnemisel küsib Jaanika, et kuhu sõita. Mina olen hädas tal tuules püsimisegagi, mis siis veel rääkida sellest et jõuaks kaarti jälgida! Mõned korrad pakun välja kuhu vaja pöörata, olemata selles üldse kindel. Nagu hiljem selgub, osutus valik siiski õigeks. Minu ettekujutus, et Jaanika peaks hiljemalt 5km järel juba üsna läbi olema, ei pea paika. Kihutab teine ees nii et kivid lendavad ja spidokas näitab ikka üle 30km/h. Mõtlen, et huvitav miks Jaanika rattamaratonidel ei sõida ja muudkui auhindu taskusse ei topi… Lõpuks jõuame asfaldile ja pöörame paremale. Nüüd uurin veidi kaarti ja Jaanika laseb mul ees sõita, et me kusagil valesti ei paneks. Natukese aja pärast läheb ta aga jälle uuesti ette ja teeb meil Hillariga elu jälle kibedaks. Huvitav küll – enne võistlust hoiatas Jaanika meid, et me ikka liiga kiiresti ei liiguks, sest tema ei jõua muidu – nüüd aga vajutab nii et meil toss väljas. Kui me angaari ette jõuame, alustab sealt just liikumist meeste tiim, kes oli kavatsenud asfaldil kõva tempot teha. Ilmselgelt on nad meie saabumise üle üllatunud. Kuna nüüd suunatakse meid finišisse, püüame neile veel enne lõppu järgi jõuda. Hillar läheb ka korraks lennuväljal ette ja tõmbab kiiruse isegi üle 40km/h. Ma mõtlen et kust see mees veel selle jõu võtab, kuid samas märkan et Jaanika ei saa sellise kiirusega sõita ja kamandan Hillarit aeglasemalt sõitma. Saamegi meeste tiimi kätte ja läheme mööda. Oo milline võistlushasart äkki meid haarab. Kuigi me ei tea kui palju trahve meie või nemad lühendatud raja pärast saavad, tahame neile finišiheitluses ikkagi särgi püksi toppida. Korraga jääb Jaanika maha. Põhjus lihtne – rattal tuli kett maha. Hillar läheb appi. No ei seda kohta enam ei püüa… Teine võistkond aga pöörab liiga vara paremale ja lähevad valesti. Nüüd väntame jälle elu eest ja kuni nemad oma veast aru saavad, on meil korralik edumaa. Minagi pööran valesti ja 50m pärast vaatab vastu mererand. Ruttu tagasi! Ilmselt on teine tiim juba meiega võistlemisest loobunud, sest see väike möödapanek ei sulatanud meie edumaad täiesti ära. Nii jõuamegi finišisse, kus veel veekeetmise lisaülesanne ootab. Arvamus et nüüd on enamus võistkondi juba finišis, osutub aga täitsa valeks. Paljudel ei lühendatud rada nii palju kui meil ja nii hakkab tiime järjepanu saabuma veel pärast meid. Ekstreem.ee on läbinud kogu raja – nööriga laskumise ülesanne jäi neil küll tegemata, sest see uks mille taga nöör asus, oli lukku pandud ja keset ööd seal kedagi enam polnud. Meil on hea meel, et see kõik läbi on ja nii me suundume sauna. Leilis tuleb aga uni meid jälle tervitama, nii et ega me end enam kauem ärkvel ei kavatsegi hoida ning roomame ära telki.

Kui me kaunis päikesepaistes lõpuks silmad lahti teeme, saame teada et oleme maha maganud nii autasustamise, kui ka hommikusöögi. Enamus telke ja autosid on platsilt juba kadunud. Ajame oma valusad liikmed püsti ning kakerdame telgist välja. Ega siin polegi muud teha, kui kogu kola (rattad, telk ja võistlusjuustud) auto peale kupatada ja siis minekut teha. Otsustame aga enne lahku minekut siiski veel ühe ühise korraliku lõunasöögi teha. Nii me siis otsime Haapsalust ühe viisaka kohviku ja pugime lisaks koha pealt tellitule ka Hillari kaasa võetud Eesti Pagari kooki. Päris mõnus on kohviku õues istuda niimoodi. Poleks pooltki nii mõnus, kui sellele poleks eelnenud 36-h kestvusvõistlust!

27.05.2007 SEB Ühispanga 26.Tartu Rattaralli

Istun õhtu enne rattarallit MSN-is ja ajan naistuttavaga juttu teemal, mis asi on Tartu Rattaralli. Millegipärast kipub jutt ikka sellele, kuidas ja milliseid hirmsaid käblasid seal on juhtunud. Milliseid külakuhjasid nähtud ja milliseid vigastusi keegi saanud. Võib-olla oli sellest rääkimine põhjuseks, kuid igatahes oli mul juba hommikul enne starti selline halb eelaimdus, et täna sattun ka ise mingisse käblasse. Et 2001 aastast saadik olen osalenud kõigil Tartu Rattarallidel, siis see ralli oli mul juba seitsmes. Siiani kukkumistest pääsenud, võis lugeda varasematest rattarallidest valusaimaks kogemuseks esimesel korral mesilaselt nõelata saamist. Kas aga halval eelaimdusel ka mingit alust on? Ja kui on, siis kas seda, mis ees ootab, saaks kuidagi vältida? Neile küsimustele võib järgnevast jutust muidugi vastust otsida ja ehk ka midagi leidagi, kuid mida keegi sellest arvab, see on ikka tema oma asi.

Hommikul otsustasime parkida auto Tartus üle Emajõe uue jalakäijate silla (või nagu tartlased ütlevad – Ansipi silla) otsas olevasse parklasse. Seal olime olnud eelmiselgi aastal ja nagu pärast võistlust selgus, oli ka rand, ujumas käimine ja jäätisekiosk kohe seal samas. Enne võistlust huvitas meid aga see, et sealt polnud starti palju maad ja seal samas olid ka kempsud, kus polnud järjekorda. Niikaua kuni Peeter ja Hillar numbrite järel käisid, vahetasin ma Hillari maastikurattal kumme. Panin talle siis karvaste kummide asemele siledad slikid alla, et ratta veerevust parandada. Hillar ei julgenud enam oma vana maanteerattaga rallile tulla, sest too oli ikka väga kahtlases seisukorras. Minu maanteeratas oli saanud aga just taha uue kasseti ja peale uue keti. Kuidagi veidi imelik oli küll hiljem stardikoridoris seista ja vaadata, et nii vana tüüpi maanteeratast silma ei hakanudki. Aga kuna sõites minu arust suurt vahet pole, siis ei näe ka põhjust, et peaksin ühe võistluse jaoks aastas hakkama mingit uut ja kallist maanteepüssi soetama. Raudraamiga Peugeot on küll raskem, kui minu maastikuratas, kuid et ma ta Väimelast Rattajaani poest 2002 aastal täiesti uuena sain (3000.- krooni maksis veel), siis kulumine on tal olnud suhteliselt tagasihoidlik. Naljakas on ehk asja juures see, et kui paljud MTB mehed sõidavad maanteeratta kassetiga, siis minu maanteerattal on jällegi MTB kassett. Aga mis mul muud üle jäi, kui ma tahtsin kiiret ülekannet ja see kassett sinna sobis. Eelmisel päeval kui ma kassetti lasin vahetada, märkasin ka seda, et esimene rehv on veidi rebenenud ja hakkab muhku välja ajama. Õnneks et märkasin, sest sain ka veel uue kummi osta.

Nagu ikka kipub Tartu Rattaralli puhul olema, et kiireks läheb, siis nii oli ka nüüd. Sain oma joogisüsteemi ratta peale (1,5 liitrine Everesti mineralka pudel ja voolik, millest saab sõidu ajal imeda) ja sõitsin soojenduseks ümber Zeppelini. Nüüd märkasin, et rahvas koguneb juba stardikoridori sissepääsude juurde. Nii kiirustasin ise ka, et paremat kohta saada. Korraga oleksin juba ühe mehega kokkupõrutanud. Õnneks saime mõlemad veel viimasel hetkel pidama.
Postimees-Scanpixi särgis mees ütles, et no nüüd oleks juba enne võistlust kokkupõrutanud. Mina tundsin temas ära ei kellegi muu, kui blogimees Priit Pulleritsu enda. No ja eks ma vastasin ka siis, et siis oleks kohe millestki blogisse kirjutada olnud. Stardikoridoris sain peaaegu teise ritta. Samast koridorist startisid ka Leivo Sepp ja Haanja Rattaklubi meestest Tarmo Mõttus ja Ain-Ivar Tupp. Eesmisest grupist paistis Art Soonets. Stardi järel oli plaanis oma positsiooni parandada niipalju kui võimalik. Ehk ma Kaubamajakurvis jõudsin Art Soonetsi seljataha, ei pidanud ma seal Riiamäe tõusul vastu. Ei olnud seda jalga ja seda teravust, mis teistel.
Pingutasin, mis ma pingutasin, kuid eriti edasi poole ei saanud. Pärast Lõunakeskuse ringi võtsin juba grupituulde, sest olin täitsa võhmal. Väikestest grupikestest moodustus üsna pea suur grupp. Pärast Reolast Põlva peale pööramist märkasin, et Art Soonets on ka selles suures grupis. Sõitsime aegajalt kõrvuti. Rattaralli on selline tore võistlus, kus grupis sees sõites võib rahulikult üksteisega juttu ajada. Raske on vaid neil, kes ees „tööd teevad”. Nüüd hakkas aga minu halb eelaimdus muudkui süvenema ja mõtlesin, et sellist asja pole mul veel olnud, et ma rattaralli ajal muudkui kukkumisele mõtlen või selle toimumist kardan. Nii ma siis otsustasingi ühel hetkel rohkem grupis ette poole liikuda ja ääre poole hoida, et võimaliku kukkumise korral, mis grupis võiks juhtuda, ise mööda võiks pääseda. Alguses oli ees pool hea sõita. Mingil hetkel aga hakkas tuul külje pealt puhuma ja grupi servas olles tekkis küljelt vastutuul. Minu treenitus just väga kiita ei olnud ja nii see pidev vastutuules sõitmine kurnas lihased ära. Vanal Postiteel jagus ka selliseid tõuse, kus ülesväntamine mul lihase tühjaks tõmbas ja sellest tegin järelduse, et peaksin rohkem grupi sisse hoidma. Seal oli päris tuulevaikne ja tunne selline, et sind lausa imetakse kaasa. Vasakul serval sõites seda polnud ning lisaks sellele et vasakul serval pidevalt vastutuult sai, üritati ka ette poole sõita just vasakult küljelt. Kui siis üks lätlane minu ees sellise manöövri tegi, et oleks mul esiratta alt ära sõitnud (pidin korraks jalgagi maha panema ja kuulama ka tagumiste meeste sõimu), siis ma otsustasingi rohkem grupi sisse liikuda. Tilleorust tõusmine oli mulle raske – jalakene oli üsna väsinud juba. Leivo möödus ja nüüd teadsin et ka tema on selles suures grupis. Pärast Kanepit ilmus äkki minu kõrvale Tarmo Mõttus.
Imestasin et kas ta polnudki eesmisse gruppi jõudnud. Ta ütles, et on selles grupis algusest peale sõitnud. Aga ta oli koguaeg täitsa ees olnud. Mina sõitsin nüüd grupi sees ja seega sain ka päris hästi taastuda – tõusudel pidasin teistega sammu ja enesetunne oli hea. Tarmo arvas, et pärast Otepääd hakatakse kindlasti gruppi lõhkuma. Mina avaldasin oma arvamust, et vägagi tõenäoliselt võib see grupp ka üle lõpujoone terves tükis veereda. Kui Otepää ja Pangodi vahel olime, paistis ees üksik valges särgis rattur. See oli siis Postimees-Scanpixi särgiga sõitev Viljar Kannimäe. Kuna tema rattal oli kett maha tulnud, oli ta esimesest grupist maha jäänud – oh mis ebaõnn sõita 20-dal kohal ja siis kukkuda gruppi, mis sõidab kohtadel umbes 135-270. Jah, ei olnud Viljaril õnne. Kui ma olin veendunud, et Pangodi tõusul pannakse ees kõva tempo peale, siis tegelikult polnud see tempo üldse kõva ja kogu grupp sõitis üles lagunemata. Jalad olid puhata saanud ning olin just planeerinud, et Pangodi laskumisel hakkan grupis ette poole liikuma ja head positsiooni vaatama viimaseks lõpuheitluseks.
Möödunud aastal sai grupifinišis teisel kohal lõpetatud. Aga enne veel kui me üldse laskumisele jõudsime, formeerusid minu halvad eelaimdused äkitselt reaalsuseks.

Äkitselt kostis eest kõva kolinat, karjumist ja hüüdeid. Mis toimub, oli juba ennegi selge kui üldse midagi paistma hakkas. Nagu äike oleks kärgatanud selgest taevast. Juba hetke pärast oli näha, kuidas meie ees ratturid langesid hunnikusse, nagu niidumasinaga loog langeb. Nägin kuidas Tarmo Mõttus, kes oli sel hetkel just minu ees, rattalt lendas. Mina lihtsalt sõitsin otse ees olevasse meeste ja rataste virna. Ratas nö tõmmati mul alt ära – see jäi teise ratta külge kinni ja ma ise lendasin hooga üle lenksu, maas lamava Tarmo ja maandusin käed ees rataste vahele. Kuna minu lend oli nõnna pikk, siis mulle tagant enam keegi otsa ei lennanud. Kukkuvate rataste kolin kestis veel tükk aega. Kui mina vaatasin juba, kuidas püsti saada, nägin kuidas Tarmo on asfaldil pikali, tema otsas ratas, millel omakorda veel kaks ratturit külili peal. Kuna Tarmo oigas ikka väga valjusti, siis mul tekkis väike paanika, et tal võib olla midagi väga tõsist viga.
Vaat kui veel luumurdu pole. Nii ma asusin siis kohe neid rattureid sealt pealt ära kamandama: „Tulge Tarmo pealt ära!” Ümberringi kostis ikka palju oigeid. Kui ratturid ja rattad pealt ära said, ajas Tarmo end püsti ja tundus esimese vaatluse järel, et luud ikka pooleks pole murdunud. Järgmiseks hakkasin oma ratast otsima. See oli ühe teise jalgratta külge kinni jäänud. Minu piduriheebel oli teise ratta pudelikorvis kinni. Ratas nagu selgus, kuulus Evelin Ansipile ja meil läks julgelt üle kümne sekundi aega, enne kui selle sealt kätte saime. Nüüd tõstsin ratta püsti ja see paistis veel täitsa sõidukõlbulik. Käed jalad ei paistnud ka katki olevat. Üldse oli nahk katki ainult parema käe väikese sõrme nukilt. üks väga kerge marrastus ka. Ratta selga hüppamisest polnud aga palju kasu, sest kett oli eest maas. Tulin uuesti maha ja panin eest keti peale. Hüppan uuesti selga ja väntan, aga kuna kett oli ka tagavahetajalt maas, siis vändad ei liigu. Uuesti maha! Kui ma siis lõpuks minema sain, oli kukkumise koht juba üsna hõredaks jäänud. Ees paistis ka veel vaid üksikuid rattureid. Hakkasin siis allamäge neid kinni püüdma. Varsti jõudis tagant järgi ka Viljar. Ei olnud tema ebaõnnestumised veel lõppenud – ikka oli tema ka kukkunud (Hiljem sain teada, et ka Teet Reedi oli samas kuhjas olnud). Ja nüüd oli Viljar langenud veel siis oma 120 kohta. Organiseerisime grupis tööd ja vahetamine toimis täitsa hästi. Tatra oru läbisime edukalt ja selleks ajaks oli meil juba 7 liikmeline grupp. Enne šašlõkibaari vedasin natuke pikemalt ja siis kui Viljar ette läks, tõmbas ta vist veidi liiga suure hooga, sest kuni ma paremal ootasin, kuniks kogu grupp möödub, avastasin selle asjaolu, et kahe esimese järel vahe on, liiga hilja. Et olin just tõmmanud, ei suutnud enam järgi minna ja vandusin alla. Viljar koos teise mehega, hoogu maha ei võtnud, sest läksid püüdma eesmist seltskonda. Nii olime siis grupis neljakesi. Kuna kaks meest vedada ei tahtnud, siis vedasin mina ja teiseks vedajaks oli Evelin Ansip (on ikka kõva tüdruk). Enne lõppu mõtlesin küll, et kui nüüd need mehed meil lihtsalt tuules veerevad ja siis lõpus mööda lähevad, poleks see neist küll ilus. Ilmselt ei istunud nad tuules mitte niisama, igatahes lõpus nad meist mööda ei spurtinud. Evelin tuli minu tuulest liiga vara välja ja kui ta mulle kõrvale sõitis otsustasin siiski veel viimast võtta ning lõpetasin pool rattapikkust ees pool. Rattaga finišist edasi liikudes paistis eemalt juba Ivar. Mõtlesin et temal õnnestus ka siis selles suures grupis finišeerida, millest meie maha jäime (hoolimata sellest et ma teda sõidu ajal üldse ei näinud), kuid tõsiasi et ta oli sunnitud katkestama, sai selgeks alles hiljem. Ta oli kukkunud juba alguses Vaksali tänava ristil. Särgile oli õlakohale tekkinud suur auk. Kiirabiarstid olid teda tohterdades öelnud, et sind me küll rajale tagasi ei luba. Ivar ütles aga, et ratas oli niikuinii juba sellises seisus, et sellega ei saanud enam sõita. Küll aga kiitis Ivar joogikotti, mis tal seljas oli, sest kui ta seljale maandus, oli kott teda ikka päris palju päästnud. Neli minutit pärast mind saabus ka Tarmo Mõttus. Tema ratas oli kannatanud edasi sõita, kuid põlv oli lõhki ja tõsiselt viga saanud. Järgmise grupi finišeerides ilmusid välja ka järgmised HRK-lased Toomas Pindis, Pait Hirv, Kermo Tsäro, Jaan Jõgi, Ülo Kuljus ja Olavi Mõts. Kolm minutit hiljem saabus ka Indrek Talmet, kellega vanemad mehed, Kermoga ees otsas, tõrelema hakkasid. „Olgu see sulle õpetuseks, et grupis niimoodi ei trügita!” Esiti ei saanud ma aru, milles asi, kuid siis selgus, et Ints oli grupis teinud sellise manöövri, mille tagajärjel ta kukkumise korraldas. Sellesse kukkumisse oli ta ka Olavi kaasa tõmmanud. Nii et Haanja Rattaklubil ebaõnne kui palju! Pärast seda kui ujumas käidud, diplom ära otsitud ning keha kinnitatud, sain kuulda ka Hillari ja Peetri muljeid sõidust. Oli tagan pool ka jubedaid kukkumisi olnud. Hillar oli teinud elusõitu, püüdes kaks korda kinni grupi, millest ta ühel korral tehnilistel põhjustel ja teist korda joogi võtmise tõttu maha oli jäänud. Oli siis enne lõppu energiapuuduses ja krampidega hädas, kuid lõpetas 70 liikmelises grupis ikkagi 16-dana. Peeter oli ka 1000 hulka jõudnud ja sõiduga rahul. Taavi Visnap oli ka külje maha pannud ning oli tedagi kiirabis briljantrohelisega kaunistatud.
Kui Haanja RK mehed hiljem Art Soonetsi poole kogunesid, siis oleks see seltskond just nagu sõjast tulnud. Kõigil oli midagi muljetada. Ints kõndis ringi käsi kaelas. Tarmol oli põlv kinniseotud. Lahing oli möödas – ehk küll paljudele polnud see eriti edukas. Eks nii minagi võisin arvata, et eduka grupifiniši korral võinuks oma nime leida protokollis ehk isegi 100 kohta eest poolt. Aga see kõik on vaid „oleks” ja kukkumiste ebaõnn ripub mõõgana niidi otsas kõigi grupis sõitjate peade kohal. Kellele siis õnn naeratab, see jääb püsti. Kellele õnn ei naerata, see peab püsti jäämiseks ise kõik meetmed tarvitusele võtma, et kukkumisest pääseda. Mina seda ei teinud (hoolimata halvast eelaimdusest) ja nii on minu „auga” välja teenitud koht diplomil 255 – lõplike tulemuste selgudes, aga kasvab see number veelgi.

19.05.2007 EEC I Rõuge Rattamaraton

Esimest korda peetud Rõuge Rattamaratonil osales päris palju rahvast. Lõppu jõudis 55km põhidistantsil 817 ja 27km matkadistantsil 172 osalejat. Kui lastesõitudel osalejad ka juurde arvata, võib öelda et finišeerijaid oli kokku üle tuhande. Nii Ivar&Co, kui ka Rõuge rahvas olid ürituse edukaks kordaminekuks kõvasti vaeva näinud. Isegi ilm oli tänavu tellitud ideaalne. Kui möödunud aastal paljud kurtsid liiga palava ilma üle, siis nüüd oli Ivaril ilmataadiga selline diil, et stardi eel varjutas pilvkate päikest, et ratturid rajal end päikese käes liiga ära ei praeks. Kui enamus rattureid finišisse jõudis, anti jälle ka päikest ja nüüd võis igaüks ise otsustada, mis ta selle päikesepaistega peale hakkab.

Aga nüüd sõidust endast. Et blogi muidu hirm-igav lugeda oleks, kui mingitki konkurentsi või kellelegi „ära panna tahtmist” poleks, siis sel korral otsustasin Pulleritsust eeskuju võtta ja ka veidi tõsisemaid eesmärke seada. Kuna eelmisel aastal jäi minu parimaks kohaks Elion Estonian Cup’il 172.koht Haanja Rattamaratonilt, siis eks sel aastal lootsin ka ehk just siin koduradadel hea etteaste teha. Igatahes võtsin ette sellise plaani, et kui Mulgil 200 hulka ei jõudnud, siis siin pean jõudma. Ja teiseks tahtsin ka lõpetada ees pool kõiki Rõuge Racing Teami mehi. Eks foorumiski sai välja öeldud, et see vist liiga ilus unistus on, kuid vähemalt pidasin seda suureks saavutuseks, kui seda peaks teha õnnestuma. Mulgil oli see õnnestunud küll suuresti Jaanus Tiivoja ebaõnne tõttu, kuid nüüd oli juba selge, et Kubija krossi neljandat meest alistada just lihtne pole. Ehk küll sai enne starti lõõbitud, et õige taktika on selline, et paned kohe algusest täiega minema ja siis pärast kannatad, kiskus minu sõidu algus tõesti selliseks. Sarnaselt paljude teiste Haanja Rattaklubi meestega, polnud mina rada eelnevalt läbisõitnud ja nii puudus ka igasugune ettekujutus sellest mis ees ootab. Ehk oligi see hea, sest nagu mulle hiljem tundus – kiire alguse tegemine ei osutunud üldsegi rumalaks. Ma polnud üldse pärast krossi (poolteist nädalat) sadulasse saanud. Jooksumaraton ja orienteerumispäevakud võtsid kogu jõu ja aja – no millal sa veel ratast sõidad!

Stardi järel sain suhteliselt hästi minema ja kuigi asfalditõusul tundus veidi raske olevat teistega sammu pidada, jõudsin siiski üsna heale positsioonile. Pärast asfalti kulgesin enam-vähem grupi tuules ja püüdsin lihtsalt kohta säilitada. Varsti hakkas paistma eest poolt Ambla SK värvides Taavi Visnap. Minu hea sõber, kes tegi möödunud hooajal meie Ekstreempargi võistkonnas kaasa ka kolmel Xdreami etapil. Loomulikult on ta mulle ka hea konkurent. Kui eelmise hooaja tulemuste põhjal sai ta startida koguni 131 numbriga, siis randmevigastus ei lasknud tal selleks hooajaks rattasadulas valmistuda. Seepärast ka Mulgil teda polnud. Siin ta siis nüüd oli ja üsna pea sõitsin temast ka mööda. Hea tunne oli ikkagi! Mis siis, et teine vigastuse tõttu vormi pole saanud. Taavi aga minust eriti maha ei kippunud jääma. Ei läinudki kaua aega mööda, kui rada jõudis Haanja Rattamaratonilt tuttavatele teedele. Esiteks tavapäraselt raske Härämäe tõus. Noh sel korral see küll eriti raske polnud, sest see oli nüüd siiski alguses, mitte lõpus nagu varasemalt Haanja Rattamaratonidel. Ja siin tabas mind juba ka ebameeldiv üllatus. Janis Piiritalo – varasem Haanja Rattaklubi esisõitja seisis raja ääres. Ma märkasin teda ka kuidagi liiga hilja, et midagi öelda või küsida. Õnneks jõudis ta ise küsida ketivõtit ja eks see olnud ka vastus minu küsimustele, mis tekkida võinuks. Hetkeline peatus, kuni sain selja pealt taskust ketivõtme kätte ja Janisele viskasin. Edasi minnes oli Taavi jälle seljataga ja vahest ka ütles miskit. No ei läinudki kaua, kui Hallimäele jõuti. Kahtlemata oli sellesse mäkke mõnus üles kerida, sest jalgades jõudu küll. Laskumisel tegi mul ees üks mees väga tasakaalutuid liigutusi, mille peale otsustasin temast mööduda. Nüüd paistis ees aga terav tagasipööre ja terve järjekord rattureid sabas seismas. Haanja Rattaklubi särk kuulus Oltsile (Olavi Mõts). Nüüd jagus mul aga küll pisut nahaalsust, sest kuna paremalt oli rada suht vaba, siis mina järjekorra lõppu ei võtnud, vaid lihtsalt sõitsin sellest järjekorrast mööda ja pöörasin rattalt maha tulemata tagasi. Keegi ei sõimanud ega öelnud ka midagi pahasti ja nii ma siis otsustasin, et kuigi ma erilist viisakust oma käitumisega üles ei näidanud, siis ega ma otseselt ka midagi reeglite vastast ei teinud ju. Selle trikiga jäid minust maha mitte ainut Taavi vaid ka Olts ning teised sabas seisjad. No aga kui ei olnud nii kitsas ja kui ma teisi oma käitumisega ei ohustanud, mis siis ikka. Mitte kaua pärast seda sain justkui karistuse. Täiesti laugest mudasest lohust läbisõit. Ees on näha, kust rattajäljed lähevad. Miskipärast vajub aga minu esiratas selles mudases jäljes nii sügavale ja kisub risti ka veel, et üle lenksu ma igatahes käpuli mutta lendan. Seljataga kostab hüüd: „Ees kukkumine – ettevaatust!” Nojah, kuna rahvas mööda voorib, pole vandumiseks aega (ja tegelikult ma ei oska ju ka vanduda). Tõstan ratta ruttu püsti ja vaatan kuidas kähku minema saan. Vasak sarv on paksult mudaga koos ja otsustan sellest enne mitte hoida, kui muda ära kuivab. Kruusastel külavaheteedel püüan lihtsalt pundi tuules sõita. Pärast esimest TP-d Ortumäel tekkib ka endal tahtmine midagi neelata. Kuna ees on suhteliselt tehniline lõik, siis selleks võimalust ei avane. Lõpuks jõuab rada Mustahambal kruusateele. Laskumisel kougin taskust kisselli ja kuni ma selle sisse jõuan võtta, läheb punt eest minema. Pingutus neile järgi jõuda lõppeb siiski loobumisega. Peagi jõuab aga tagant üks rattur järgi, kelle tuulde nüüd võtan. Tempo on ka sobiv ja nii ma siis vaatan, et ta veabki meid sellele pundile järgi. Maanteelõik osutub suhteliselt pikaks ja nii on mul aega taastuda. Pärast Raagit, kui rada jälle külateel kulgeb, lähen ise ka ette ja ütlen, et ma tõmban ka. Teine ütleb vastu, et ega taganttuulega pole raske ees sõita. Igatahes jõuame eest paistnud pundile järgi ja lausa möödume sellest. Vaatan et teine rattur kannab numbrit 156. Mainis ka seda, et Mulgil oli ta 182. Tagant järgi selgus siis, et tegu CC Rota Mobilis klubi mehega, kellel nimeks Alvar Suisalu. Siunglitel kommenteeris ta seda, et näed need mehed, kes kruusal uhasid, tulevad nüüd miskipärast selg ees vastu. Tema kiitis, et talle tehnilised singlid sobivad. No ja kuna ma temast maha ei jäänud, tegin sellest järelduse, et mulle need ka sobivad. Ees kõrgub Tsirgumägi ja nüüd sammuti ratas käekõrval. Tagant järgi teada saades, et Tarmo Mõttus selle tõusu üles sõitis, kõlas see isegi veidi uskumatult. Enne tippu väntamist jäin teistest veidi maha, kuid laskumisel panin täiega hullu ja nii ma veeresin Alvarile jälle järgi. Nüüd olime pundis kolmekesi ja nii meil see sõit läks kuni Haanja suusaradadeni. Nüüd vedasin mina ja Alvar kurtis, et ma kipun liiga äkilisi kiirendusi tegema, sest mingitel hetkedel ei jõua ta järgi. Ma siis vastasin, et ma üritan laskumistel suurt hoogu sisse saada, et tõusudel inertsi ära kasutada. Kuigi üsna pikalt oli seljatagune päris tühi paistnud, siis nüüd kui suunduti Haanjast mööda Haanja suusamaratoni rada Tsiamäe suunas, ilmus tagant äkki terve kamp rattureid, kes meist 30-dal km-il mööda panid. Kaks Ambla SK ratturit ja ohhoo – ka Riho Ever VeloClubbersi tiimist. Kuidas küll poleks tahtnud lasta neil minna, kuid Tsiamäe tõusul võeti juba vahe sisse. Laskumisel jõudsin siiski järgi ja hoog oli selline, et sai veel mööda ka. Aga et treenitus pole mul kiita, siis laskumistel ma edenen küll, kuid tõusudel on raske. Jaanimäe TP kestsin nende pundis ka veel ilusti ära, kuid kui rada hakkas tõusma 35km järel Jõõrdõmäele, läks minu rattal miskipärast eest kett maha ja kuidas ma ka kõigest väest ei vändanud (kuigi väga kerge on vändata, kui ketti peal ei ole), ei liikunud ma edasi. No ja niikaua kuni ma keti jälle peale sain, oli pundiga korralik vahe sees. Pingutasin küll veel tagumisele otsale järgi ja mööda ka, kuid Riho ja Ambla mehed olid eest kadunud. Ebaõnn! Aga selline see tehnikasport kord juba on… Taevatrepil (Pedäjämägi) sammus rahvast päris palju – ilmselt koondusid väikeste vahedega sõitvad grupid siin ühte pikka hanerivvi. Taevatrepp võttis mindki võhmale ja jälle hakkas ka minust rahvast mööduma. Maanteele jõudes olid äkki välja ilmunud ka Haanja RK mehed Olts ja Paul (Pait Peri). No ja nüüd kui ees oli Kurgjärve tõus, ilmus äkki minu kõrvale ka üks Rõuge Racing Teami mees. Ei keegi muu, kui Jaanus Tiivoja ise. Ja kohe küsima, et: „Kuidas tunne on?” Vastan, et väga valus tunne on näha Rõuge meest möödumas. Aga mööda ta läks. Vihtla järve teel jõuan Oltsi ja Pauli tuulde, kuid Jaanus Tiivoja on juba kaugel – lausa veab gruppi. Üritan siis Pauli ja Oltsi tuules püsida, kui mingil hetkel hakkab tõusul kett tagant ragistama ja ei vaheta ära. Jälle rattaga jama ja jälle tuleb vahe vahele. Üritus Haanja RK meestele järgi jõuda nurjub ja nii kulgen ka neist taga pool. Juba hakkab masendus peale tikkuma, et kas nüüd ongi see hetk käes, kus hakkan oma positsiooni järjest loovutama. Alles loeti kohaks 129 ja nüüd olen arvatavasti juba taga pool 135. Kruusateele välja jõudes läheb veel üks mees mööda. Kuigi ta väntab usinasti, jõuan siiski talle tuulde ja nii edenen päris hästi. Tuul on päris kõva ja puhub otse vastu. Ees paistab grupp, kus on ka Olts ja Paul, kuid grupist on maha jäänud Rõuge särgis mees. Nonii – vedas gruppi ja nüüd on siis võhmal. Ja kui ta üksi veel vastu tuult ka peab punnitama… Mõtlen, et minu võimalus Rõuge mehi võita pole veel sootuks kadunud. Kruusalt mahapöördel lähen sellest mehest, kes mind vedas, mööda ja asun Jaanust jälitama. Nogo TP-s on Rõuge omad ergutamas. Oi milline ergutamine! Mina üritan tal sabas püsida ega teegi esialgu plaani mööduda. Siin on ronimist omajagu ja kui ühel laskumisel oleks peaaegu kurvist välja pannud, pidurdasin ka kogu hoo maha. Jaanus sai vahe sisse, kuid mitte kauaks. Uuesti küla vahele laskumisel on väike hüpekas. Muidugi ei saa ma sellest lihtsalt üle sõita, vaid teen ka korraliku hüppe. Tuli välja, et sellest tehti ka pilti. Laskumisel on hoog hea ja kui ma näen et ma jõuan järgi Jaanus Tiivojale ja veel mitmele mehele, teen otsuse neist hooga mööda kimada, ja seda nii, et neil poleks aega mulle tuulde võtta. Mööda ma sain ja vahe tõmbasin ka vahele, kuid nüüd olen ma täitsa üksi vastu tuult sõitmas ja see asjaolu mind küll eriti rõõmsaks ei tee. Korraga tuleb tagant üks eriti jõhkra jõuga mees. Kust sellise jõuga mees nüüd äkki välja ilmus? Vaevu suudan tuules püsida ja tegelikult tulebki varsti vahe sisse. Õnneks tuleb laskumine ja saan vahe kinnisõidetud. Üllatus, üllatus, kuid see mees tõmbab mind järgi sellele grupile, kus ka Olts ja Paul sõidavad. Korraga oleme kõrvuti Alvar Suisaluga ja ta ütleb, et näed – ära kadusid, kuid ilmusid jälle välja. Mina ütlesin, et kui too mees poleks mind järgi vedanud, poleks ma ka järgi jõudnud. Ja too jõhkra jõuga vend ongi juba ees ja kogu grupp tema tuules. Päris korralik andmine käib. Kui Rõuges asfaldil sõidetakse, annavad Paul ja Olts märku, et rahvas hoogu maha võtaks. Nemad on rada enne läbisõitnud, mina ju mitte. Küll aga võin ma juba aimata, mis ees ootab ja nii ma kiman hoopis grupi ette ning saan singlile esimesena. Ja laskumisel olen ma osav. No nii – ilmselt kattub nüüd rada Rõuge krossietapiga. Just nii ongi. Laskumine Kaussjärve äärde ja nüüd Paadirallilt tuttav tõus. Siin paneb terve seltskond oma jõu maksma ja lisaks Paulile möödub minust veel neli meest. Ratasjärve laskumisel aga kimab minust mööda too jõhkra jõuga tüüp ja kui ma talle tuulde hüppan, veab ta mind teistest mööda ja lõpuks järgi ka Paulile, kes oli juba kaugemal ees. Teadagi, vasakpööre ja üle silla! Noh, see singel on minu leib – pööran sisekurvist ja möödun ka sellest jõhkra jõuga mehest. Nüüd panen oma osavuse maksma. Üllatuslikult ei sõida ka keegi otse minu seljataga. Järelikult ma ikka päris tropp ei ole! Kallasraja läbin edukalt ja kui näen ees tõusul mehi ratta kõrval jalutamas, saan sellest innustust ja väntan järgi ja möödun mitmest. Laskumisel Rõuge keskusesse, panen ühest mehest sellise hooga mööda, et tema kiirus (aeglus) laskumisel paneb lausa imestama. Hooga üle tee ja uuesti singlile. Tõus on raske ja keegi jõuab mulle järgi. On selline tunne, et ta tahab kindlasti kohe mööda sõita. Hingeldamine on vali, kuid mööduma mees ka ei kiirusta. Mina taha ei vaata – kui läheb, siis läheb. Igatahes kavatsen ma selle möödumise võimalikult raskeks teha. Majade vahelt läbi ja ongi ees laskumisest teatav hoiatav silt. Nüüd annan hoo sisse ja kui laskumine eest juba täies pikkuses paistab, võtan kiiruses viimast. Hooga veeren teisel pool orgu mäkke üles ja nüüd ei kosta tagant enam hingeldamist. Viimane laskumine Ööbikuorgu ja viimane tõus paistabki juba. Vahetan käigud nii, et saan kergel käigul kerida. Üks mees jalutab rahulikult ratta kõrval – ei mingit kiirustamist finišisse. Pealtvaatajad ergutavad teda hüüetega: „Lõpuni välja! Viimane pingutus! Ei jää seisma!” Mees on aga igasuguse motivatsiooni kaotanud. Kas on ratas katki või on ta kukkunud… igatahes sammu ta juurde ei lisa. Mina kuulen tagant tulijaid küll. Üle õla vaadata enam aega pole. Igatahes enne üles jõudmist võtab jalad kangeks küll juba. No ei nüüd ei tahaks küll enam kohti loovutada ja nii ma tõusen sadulas püsti ja vahetan käike kiiremaks. Üritan puusad ka tööle panna, et kiirust juurde saada. Finišisirgel teen mis suudan. Küll on selline tunne, et nüüd keegi lendab mööda, kuid lõpus ma olen ja keegi mööda ei läinud. Vahe järgmisega jäi 4sek. Ja üldse jõuab järgneva 15sekundiga üle lõpujoone lausa 6 ratturit. Riho Järvelainen, kes jällegi võistlust rahvale kommenteerib, ütleb et saabub Haanja Rattaklubi võistleja Tõnu Hendrikson. Mina siis parandan, et sel korral ma esindan tegelikult Elioni tiimi. Olen sõiduga igati rahul ja kui diplomit kätte saades selgub et olen lausa 112, siis on üllatus ikka väga suur. Pärast Rõuge Paadiralli võitu 2005.aastal on see jälle suur võit Rõuges, kui nii võiks selle tulemuse kohta öelda. Rõuge on ilus koht ja mulle võistlemiseks sobiv nagu Šmigunile Pragelato.

Kokkuvõtlik video: http://filmid.haanjarattaklubi.ee/r6uge_EEC_07.wmv

13.05.2007 25.Tartu Jooksumaraton

Neljapäevase Tehvandi o-päevaku järel otsustasin kuni pühapäevani puhata. Kuigi Haanja Rattaklubi rahvas käis Rõuge Rattamaratoni avatud rada sõitmas, jätsin mina selle ürituse vahele. Jooksumaratoniks ma mingit spetsiaalset trenni ei teinud. Märtsis Otepää – Tartu jooksumaratoniks treenides sai tugev põhi alla laotud ja nüüd on saanud vormi iganädalaste o-päevakutega ja muude jooksuvõistlustega vaid parandatud. Nõndaks võis eeldada, et sellel maratonil jooksen välja oma parima Tartu Maratoni aja (ja miks mitte ka koha). Jooksumaraton on mul siiani nelikürituses olnud kõige viletsam ala. Suusamaratonil on koht muidugi veel tagasihoidlikum, kuid arvestades osalejate hulka, siis pole põhjust selle pärast kurta olnud. Jooksumaratoni jooksin 2006 aastal pooltõbisena ja nii ka sellest head nahka ei saanud – 1:51:29,2 ajaga vaid 490.koht. Tänavu ei osanudki esiti midagi tahta. No kindlasti tahtsin ma finišisse jõuda ajaga alla 1:45 ning kuivõrd Ümber Tamula järve jooksul oli ka hea koht olnud, siis tekkis tahtmine jõuda ka esimese 250 hulka.

Hommikul jõudsime koos Hillari ja vend Peetriga stardipaika. Riietumise, asjade pakkimise ning pildistamise järel tegime tavapärase soojendusringi Tehvandi suusahüppetorni juurde. Nüüd kohtasime ka Kermot, kes samuti sooja tegi. Hillar vaatas uut valmivat K90 mäe torni ning ütles: „Huvitav miks ma küll tahan siit tornist hüpata?!” Jah, kui sul on ikkagi maailmameistritiitel olemas, siis olgu sul pealegi aastaid pea 40 ning hüppesuusad juba aastaid nurgas seisnud – ikkagi tahad lennata…

Stardikoridoris trehvasime Väinoga ning jutuks ikka see, et milline taktika siis valida. Väino otsis kedagi, kellega oleks hea koos lipata. Mina aga kostsin, et eks võib ju plaanida küll, et alguses hoian end tagasi, kuid niikuinii läheb jälle nii nagu alati – jooksen teistega kaasa ja rahulikust algusest ei tule jälle miskit välja. Selle peale kostis Väino, et siis küll minust tema jaoks asja pole. Liikusin siis stardikoridoris ette poole ja kohtasin Põtti ehk siis Toomas Pindist. Küsisin, et kui ma tema kõrvale hoian, kas ma siis pildile ka saan. Tema vastu, et kui ma tahan pildil olla, siis peaksin Art Soonetsile ligi hoidma. Uurisin siis Toomaselt, et kas ta plaanib jälle koos Art Soonetsiga joosta. Möödunud aastal küpsetas Art Toomase nii ära, et kui ma talle järgi jõudsin ei suutnud ta isegi enam minuga koos püsida, kuigi alguses nad koos minu vaateväljast kadusid. Nüüd olla aga Art lubanud oma põlvevigastuse tõttu jooksu rahulikult võtta ning Toomasega koos joosta. Peagi kui rahvas lindi alt läbi ronis ja tagumised stardigrupid ühinesid, sai kuulda ka Art Soonetsi valju häält: „Noh, tormake nüüd! Veel on võimalik ette poole trügida!” Toomas hõikab Arti, et mis ta seal kisab. Art seletab siis, et on ikka naljakas vaadata küll, kui rahvas trügib ette poole, just nagu sõltuks stardipositsioonist jube palju. Tõsi ta on – ega siin pole suusamaraton ega rattaralli, kus stardi järgselt sabas seistes rong eest ära sõidab.
Start antud, liigun massis, kuid kui ruumi tekkima hakkab, lippan teiste vahelt ette poole. Esmalt saan Ivariga kokku. Ütlen, et Rattaklubi roheliste särkidega mehed võiks kokku ajada ja koos joosta. Ivar vastu: „Jookse, jookse maratoonar! Ma võtan rahulikult.” Jooksen siis edasi ja Varsti jõuan Hillarile järgi. Lükkan teda veidi demonstratiivselt selja tagant käega. „Kuhu sul nii kiire on?” küsib Hillar. Mina vastu: „Kiirustasin sulle järgi, et sinuga koos joosta.” Hillar on siiani mind võitnud kõigil Tartu Jooksumaratonidel. Ja enamasti üsna ülekaalukalt. Nüüd ma siis lippan temast mööda ja liigun rahuliku sammuga. Selja tagant kuulen aga Hillari parastavat kommentaari: „Näed, lubas koos joosta, aga ikkagi läheb minema!” Noh, kui ta nii rahuliku tempoga kaasa ei tule, siis ma ei saa tõesti temaga koos joosta. Pealgi on kusagil jooksmas veel ka Taavi ja Peeter ja… Allamäge hakkab aga rahvast ka minust mööda voorima. Lipake aga – mina jooksen oma jooksu ning ennast kinnijoosta mul pole küll plaanis. Tõusul üritan ikkagi teistega sammu pidada. Tee on veel rahvast täis. Tõusul kepsutab minust mööda üks neidis. Vaatan tema kerget minekut ja mõtlen et huvitav küll, kuidas see noor naisterahvas ka ennast tunda võib, kui mina kes ma palju aeglasemalt jooksen, juba võhmal olen… Peatselt märkan Haanja Rattaklubi särgis meest rattaga mööda sõitmas. Pait Hirv on tulnud klubi mehi rajale toetama. Varsti pakub juba ka juua. Mina veel juua ei taha. Mingil hetkel lippab mööda Ints (Indrek Talmet). Ei tahaks teda küll eest ära lasta ja nii lippan tema sabas natuke aega. Mudasest kohast ümber joostes jääb ta minu selja taha. Rohkem ta minust ei möödugi. Umbes kuuendal kilomeetril lippab minust mööda Margus Tinno ja julgustab: „Jõuad, jõuad!” Mina olen just laskumisel pulsi üles ajanud ning üritan jälle normaalset rütmi taastada. Lisan sammu ja püüan Marguse tuules püsida. Nagu igal aastal, nii saabub ka nüüd kõige raskem moment seitsmendal kilomeetril. Ähin ja puhin Marguse selja taga – raske on, kuid peab pingutama. Kas see mulle lõpu poole kalliks maksma ei lähe, kui ma nüüd äkki endale liiga teen…? Noh, ei usu eriti – ma olen ikka trenni ka teinud ja 23km peaks olema mulle küll suhteliselt lühike distants. Kohas kus oja ületusel joostakse üle betoonist silla, on paigaldatud ka lauad betoonastme ületuseks – ilmselt jalgratturitele. Mina otsustan sillale joosta lauale astudes. See on mugavam – pole vaja jalga nii palju tõsta. Sillalt maha astun ka lauale, aga nüüd pole kivi mitte laua otsa all vaid kaugemal. Kuna minu jalg asetub laua otsale, siis kaalub minu raskus laua otsa alla ja teise üles. Tasakaal kaob, jalg takerdub tõusva laua otsa taha ning lendangi jooksult käpuli. Ai, kuidas põrutas peopesad ära! Lõi lausa tuimaks. Seda, et ka põlve kraapisin, nägin alles pärast jooksu. Edasi lipates on jälle rütm segi ja varsti märkan et isegi natuke verd paistab peopesas. No on alles lugu – isegi jooksumaratonil ei saanud ilma käblata! Nüüd aga on Marguse ja teistega, kellega koos jooksin, vahe sisse tekkinud. Kuna vahe tekkis tõusul, siis üritan küll vahet tasa teha, kuid see ei õnnestu. Nii ma siis jooksengi teised eest paistmas. Kui esimeses TP-s (Kirikuküla) jooki ei võtnud, siis Paluveski TP-s võtan küll topsikese ja püüan seda liikumise pealt rüübata. Edasi liikudes jõuan järgi Leivole. Leivoga paar sõna vahetades märkan, et ka Andres jookseb temaga koos. Nüüd jookseme natuke aega kolm Elioni SK liiget (tänase seisuga olen liige juba neljas spordiklubis) koos. Teiste suust kostab arvamusi, et ikka väga kõva tempo pandi alguses peale. Mina ütlen, et ega siis seepärast ei pea kõva tempoga kaasa minema, kui seda tehakse – mina võtsin alguses asja rahulikult ja kõva tempoga läksin kaasa alles nüüd. Kui joomisest tingitud gaasid välja krooksuvad, lisan sammu ja tunne on tõesti hea. Ei tulnud selle tempoga kaasa ei Leivo ega ka Andres. Maanteel jõuan järgi mitmetele ees jooksjatele, nende hulgas ka ühele neiule. Äkki märkan, et olen järgi jõudnud ka vennale. Peeter jookseb paremal. Ütleb, et pangu ma mööda. Mina ütlen, et tulgu kaasa, kuid natukese aja pärast märkan, et ka Peeter on maha jäänud. Kuna enesetunne on tõesti hea, siis mõtlen et kas peaks äkki tempot veelgi tõstma. Ketneri TP-s saab jooki võtta pudeliga. Nii ma siis lippan natuke maad pudeliga kuni see tühjaks saab. Nagu arvata võiski, mõjub joomine tempole pärssivalt. Natuke aega tundub, et jooksurütm hakkabki raugema. Need kellest olen mööda jooksnud jõuavad jälle järgi ning mööduvad. Tõsine pingutus on jalad jälle teistega võrdses tempos liikuma saada. Mäkke jooks pole just minu eriala ja nii lasen päris paraja pundi jooksjaid mööda. Õnneks möödub varsti minust Stamina särgis jooksja, kelle tempo on just selline, mis mulle sobib. Tema tuules jõuan kindlalt ees jooksjaile lähemale. Varsti ongi punt jälle käes ja mina liigun Stamina mehega tandemis neist mööda. Nüüd liitub meiega veel üks mees ja troikas jookseme päris pikalt. Enne Sassi TP-d olen sunnitud Stamina mehe minna laskma, samas aga jõuan Margus Tinnole järgi. Tema kurdab, et selleks hetkeks on jalad juba kanged ja tema minuga kaasa ei tule. Sassi TP-s mina enam ei joo. Põhjus lihtne – viimased 3km kannatan niikuinii ära ja pealegi lööks see jooksurütmi segamini. TP-s möödun ka kolmest mehest. Keegi oli just öelnud, et jooksen 212-dal kohal. Ees paistab üsna suur grupp, kuid neile lähemale jõudmine on ikka ülimalt raske. Imestama paneb, kuidas veel lõpu eel jooksjail jätkub jõudu väga kõva tempot teha. Igatahes möödub mitmel korral minust jooksjaid nii, et mul tekkib seisva posti tunne. Mõningad mehed on aga just viimastel kilomeetritel jäänud nii aeglaseks, et neist möödun sama kiiresti, kui minust just mööduti. Viimane kilomeeter. Tagant kostab sammude lähenemist. Üritan kiirendada, kuid ees paistev seltskond liigub siiski päris kiiresti. Suuremat punti kätte ei saa, kuid mõned maha jääjad küll. Lõpusirgel teen ikka päris kõva pingutuse ning möödun ühest mehest. Riho Järvelainen, kes annab reportaaži, teatab: „Finišeerib Haanja Rattaklubist Tõnu Hendrikson, kes osales ka Otepää – Tartu Jooksumaratonil.” Nojah, tema teab, sest jooksime seal ju koos. Finišis jõuan esimesest matist üle, teisel matil piiksumise ajal tuiskab minust veel üks mees mööda. See ka võrukas – Eskla Algo. Kiip ära, medal kaela, jäätee kätte. Saan hakata janu kustutama ning vaatama, kes tuleb. Ootan küll Peetri tulekut, kuid minut pärast minu saabumise kommentaari, kuulen Riho häält teadustamas, et finišeerib järjekordne jooksja Haanja Rattaklubist – Tarmo Mõttus. Vahe minuga jäigi täpselt minut. Ise oletan, et ilmselt tal siis minuga silmsidet ei tekkinud - muidu ta vaevalt oleks mul enda ees lõpetada lasknud. Küllap ta selle jõu ikka ikka kusagilt oleks leidnud. Haanja Rattaklubilastest polnud ma kaugeltki mitte esimene, sest Aimar Hussar on juba 11 ja pool minutit enne mind kohal olnud ning jõudnud 43.kohale. Minu aeg aga on mulle endalegi suureks üllatuseks 1:37:56,1. Esialgses protokollis annab see 199.koha. Raske uskudagi, et ma 200 sees olen. Tarmo on siis 213. Peeter jõuab kaks minutit pärast mind ning platseerub 243.kohale. Toomas Pindis ning Art Soonets jooksevad koos ning ka lõpetavad kõrvuti. Hillar aga tõmbas lihase ära ning lõpetab longates alles 617.kohal. No ei olnud tema päev! Sama kehtis ka Taavi kohta, kes tegi rahvale küll šõud, joostes ameerika jalgpalli varustuses, kuid kuna ta unustas kiibi panna, läks kaks minutit enne starti seda autost tooma ning jõudis rajale alles pärast kepikõnnile minejaid. Ei saanud temagi paremat kohta, kui 547. Aga kokkuvõtteks võib öelda, et ikka väga mõnus on joosta, kui jõuad teistest mööduda ega pea vaid pealt vaatama, kuidas teised sinust mööduvad. Selles mõttes oli see võrreldes varasemate aastatega minu jaoks midagi uut.