Et Mulgi Rattamaratonil oli koht päris hea, siis lootsin, et Kubija krossil peaks sel aastal märksa parem esitus tulema, kui eelmisel aastal. Toona polnud ma trenni üldse eriti teinud ja nii uskumatu, kui see ka ei tundunud, siis 2005 aasta krossisarja II koha mees (mina) oli rajal väga jõuetu teistele konkurentsi pakkuma. Nüüd aga lootsin et kõrge pulsiga peaks kannatama sõita, laskumistel olen ma ikka osav olnud ja pealegi on mul nüüd ju uus ratas, millel käiguvahetus töötab laitmatult – rääkimata sellest et uus ratas on vanast ehk isegi oma paar kilo kergem. Kubijale läksin kohale aegsasti, et saaks rajaga tutvust teha. Just siis kui ma rattakingi jalga sikutasin, hakkas ülevalt vihmapiisku siputama. Ja enne kui teisel kinga võtta jõudsin, läks vihm nii juba nii tihedaks, et pidasin paremaks ratta autole taha kuuti tõsta ja ise kinga jalga panekut autos jätkata. Kingad jalas, vaatasin et vihma ikka sajab veel ja ei kipu nagu õue. Istusin ja lootsin, et sadu kohe lõppeb, kuid äkitselt algas terav klõbin ja koheselt tuli sellist padurahet, et lase aga olla. Rahet sadas lausa mitu seanssi ja veerand tunni jooksul võisin lihtsalt rõõmu tunda, et ma polnud jõudnud rajaga tutvuma nagu mitmed teised, kes veest nõretavatena vahetevahel metsast välja ilmusid. 
Nii, lõpuks sadu lakkas ja kobisin isegi ratta selga. Et tee oli lompe ja vett täis, siis sõitsin rajaga tutvudes nii, et ma ennast ära ei pritsiks. Esimene üllatus oli see, et nii nagu Mulgil, nii oli rajameister ka siin leidnud veetakistuse. Suur ja sügav porilomp, mis oli rajaga ristuval teel. Ümbert pole võimalik sõita. Laskumised ja singlid pakuvad ohtralt männijuurikaid, mis eelnenud paduka järel on üsnagi libedad. Tegin siis prooviringil mitu vajalikku järeldust. Esiteks see, et sadulat on vaja madalamaks lasta, sest muidu on järskudest tõusudest halb üles kerida. Teine see, et 3atti on kummisurveks liig mis liig. Lasen kumme tühjemaks – tagumine sai justkui liiast, aga kui ma proovi teen, siis leian, et on hea. Paar laskumist veel järgi vaadata, kust oleks mõttekam alla kimada. Ja nüüd on aeg ka seal maal, et varsti peaks start antama.
Rahvast on stardis tublisti (nagu mullugi esimesel etapil). Kui kogu krossisari nii rohke osavõtuga oleks – see oleks uhke. Lisaks osalejaile on ka ergutajaid hulga. Kohal on Rõuge Racing Teami kisakoor. Art Soonets on ka Tartust kohale tulnud, kuid sel korral mitte selleks, et vigastuste registrit täiendada, vaid et tegeleda oma leiva-alaga ehk siis piltniku ametit pidada. Ja üldsegi, ega vigastuste põlves saa niimoodi riskida – iseäranis kui tegu põlvevigastusega. Naistesõit tehti kõigepealt ja ega siin Elikole konkurenti ei leidu. Mitte et teised naised temale just jõu poolest alla jääks. Nad on Elikost viletsamad kasvõi ainuüksi sellepoolest, et neid lihtsalt pole siin. Raja sõidab läbi ka Mari-Liis, kuid et tema veel laste klassis võistleb, peab Eliko alles ootama, millal ta sirgub.
Nüüd ajavad ka mehed oma rattad joonele. Mina panen end ka esiritta. Ma ei arva ju, et ma mingi vilets vennike oleks, kes krossi sõita ei jõua. Ja pealegi sain endale numbriks 6, mis peaks ju ometi lubama mul esireast startida – olgugi, et numbrid anti välja järjest ja kellegi tulemust peale Tarmo numbri väljastamisel ei arvestatud. Kuna Tarmo oli eelmise aasta krossisarja üldvõitja, siis temale siiski hoiti number 1. Millised on siis eesmärgid? Usun, et vähemalt 6 hulka võiks küll jõuda – nii seangi endale eesmärgiks tulla vähemalt kuuendaks. Stardi järel olen mina millegipärast esirea meestest viimane. Ja varsti paneb minust veel mitu tagant tulijat ka mööda. Tohoh, kus käib ikka andmine! Kuni esimese laskumiseni tundub mulle, et kõik on võtnud nõuks minust iga hinna eest mööda saada. Laskumine on aga minu leivanumber ja nüüd hakkan omale positsioonile kauemaks jääma. Üles, kurv, alla, plokk, kurv, jälle üles. Umbes nii ta käis. Esimese ringi lõpu poole hakkab aga ka minu lihas vist soojaks saama, sest need kes alguses umbe kimaga mööda panid, teevad nüüd hoopis teist sõitu. Teise ringi alguses saan juba mitmest mehest mööda ja kui rada jälle üles-alla käib, paraneb koht veelgi. Kuulen et minu selja taga on keegi Rõuge Racingu meestest, sest kogu aeg kostab justkui iga pööramise peal kisa: „Pane Jansa! Väga hea Jansa – neljas koht on võimalik!” No küll on ikka vägev ergutuskoor! Ja tüüp ongi peaaegu minu kannul. Hakkan rabelema, sest mulle näib, et iga ergutus annab teisele sellise jõuimpulsi, et mulle lähemale saada. Nüüd juurikane tõus ja siis kõige tehnilisem laskumine. Siin peaksin ma ju oma osavusega teda ometi natuke maha raputada suutma. Aga mida värki! Juurikatel ei tohi niimoodi pidurdada! Ai, ai, ai – tasakaal läheb käest ja nüüd hoia piip ja prillid! Hassaa – otse ees on jäme mänd. Mütaki! Rammin paremal tolknevat mändi nii parema rattasarvega, kui kogu oma keha parema poolega. 
Kas see on nüüd seepärast, et mina olen kaalus alla võtnud või on vana mänd tõesti nii kõva – igatahes mänd mille tüvi on ehk oma 40 või isegi rohkem sentimeetreid jäme, osutub minuga võrreldes palju tugevamaks. Kiiver kulus nüüd küll marjaks ära! Saadud obadus lõi mind kuidagi „tuimaseks”. Igatahes ratta selga hüpates, on rütm häiritud ja minek pole enam nii terav. Nii et neljandast kohast ette poole ilmselt niipea ei jõua… Ei lähegi kaua, kui juba tuleb raja kõige karmim tõus. Pole hullu – tagumistega on vahe siiski märgatavalt kasvanud. Üles jõudes pööran puu tagant vasakule ning kuulen… Või mis kuulen?! 
Ma lausa tunnen seda, kuidas puuoks läheb otsapidi tagavahetajasse. Enne kui ma reageerida jõuan, on see seal juba midagi korda suutnud saata. Peatun, vaatan tagasi – oks tuleb lahti. Hüppan uuesti ratta selga ja väntan edasi – iga sekund on ju tähtis. Üürike rõõm oma koha üle saab aga peagi otsa. Vahetaja on reguleeringust väljas ja kett hüppab ühelt hammakalt teisele ning kõik minu üritused proovida seda lõpetada, nurjuvad. Jälitajad jõuavad lähemale. Mina pean aru, et kes see Rõuge mees võiks olla, keda nad Jansaks kutsuvad. Noh, ilmselt Jaanus Tiivoja… Kolmanda ringi alguses on vahe justkui ära sulanud. 
Ma üritan nüüd laskumisel teha, mida suudan. All tuleb pidurdada ja äkilise vasakpöörde järel uuesti tõusma hakata. Vahetan jõukäigule ja kukun väntama, kuid ei liigu ratas edasi. Tagant kostab ainult kõrr ja kõrr! NO MIS SIIS NÜÜD ON?! Ja nii uskumatu kui see mulle ka minu uue ratta puhul ei näi – kett on tagant üle suure hammaka läinud kodarate ja hammaka vahele. Sel ajal kui mina olukorda parandada püüan, lähevad Rõuge mees ja Olavi mööda. Egaš midäš! Jooksen tõusu üles ja hüppan ratta selga. Saan uuesti liikuma, kuid kett plõksib ja raksub. NO EI OLE! EI OLE! Järgmisel tõusul sattun pehme peale ja ei liigu kohe kuidagi. 
Ikaldumine on selline, et Kepsa ehk siis Kaupo Ots saab juba mööda. Kui jõuan jälle sellele kõige tehnilisemale laskumisele, kus puud rammisin, juhtub et jälle kaob tasakaal. Sel korral kaldun vasakule. Ja kuigi saan enne vasakule jäävat mändi pidama, jääb esiratas ikkagi puu taha kinni, nii et kulub siingi veel aega, enne kui edasi saan. Lootus karmist tõusust üles kerida, sureb juba tõusu alguses, kui tagant kostab juba tuttav kõrr, kõrr. OIMAIVÕI! Vahetan käigu kõrgemaks, üritan keti jälle hammakale saada. Oeh – no nii ma siit üles ei saa! Jooksen ratta kõrval. Tagant aga ilmub välja Kaido Oru ja paneb mööda. 
Ivar imestab, miks ma iga ringiga nii palju hävin. Mina siis seletan, et põrkasin puuga kokku, läks oks käikarisse, jäin puu taha kinni… „Vähem möla – pikem samm!” teab Ivar öelda. Kolmanda ringi lõpus avastan, et kui vahetuslingiga mängida, siis saab trossi pingutada nii, et vahetaja on käigu kohal. Ehk et kett ei plõksi kogu aeg ühelt hammakalt teisele. See lisab lootust, et ma ei lõpetagi seda sõitu viimasena. Ja kuigi rahvast on vahepeal veel mööda saanud, üritan nüüd jälle end liikuma saada. Kõik on kena, kuni kaks laskumist saab ära. Korraga kisub kett tagant ketipingutit kaasa. Ja juurikaline tõus tuleb üles joosta. 
No nüüd on küll täitsa kreisi, mõtlen. Kas nüüd on siis sõit selleks korraks sõidetud. Üleval ajan ratast üles tõstes väntasid ringi. Saan asja jälle toimima ja ka tehnilisest laskumisest ilma vahejuhtumiteta alla. Asi hakkab jälle edenema. Tõusud sõidan üles – isegi selle tõusu, mida kõik jooksid (va Viljar viimasel ringil). Tagant tulijad jäävad kaugemale ja eest hakkab jälle kedagi paistma. Ühel laskumisel on aga Kaupo ja Olavi koos. Sätivad endid rataste selga. Ma ei saa aru, mis toimub. Nojah, mina ju ei näinud ka, kuidas nad kokku panid. Möödun ja üritan hoogu lisada. Ints seisab raja ääres – tal on läinud kumm. 
Nonii – tundub, et kõik pole veel kadunud. Kui ka ees pool teistel ebaõnne jagub, siis võin veel täitsa oki-doki koha saada, kui lõpuni vastu pean. Viimase ringi alguses näib et Olavi on kõvasti lähemale tulnud. Teen siis oma hulljulgeid laskumisi ja vahe rohkem ei paista vähenevat. Pärast karmi tõusu paistab aga tagant hoopis punast värvi ja see mees tuleb küll nii kiiresti mulle lähemale, et pakku pääsemine näib võimatu. Ivar rõõmustab raja ääres, et nüüd läheb lõpus põnevaks. Metsavahe sirgel jõuab ta siis järgi – no ja ongi Kaupo. See mees on ju terava jalaga – ei ma seda kohta küll säilitada jõua… Kas võttis teda minule järgi jõudmine väga võhmale või mis – igatahes kohe ta mööda ei lähe. 
Pööre vasakule ja ongi lõpusirge. Nüüd väntan, kett eest suurel hammakal. Kaupo võtab juba kõrvale. Ai, natuke raske on. Vahetan kiirelt käigu madalamaks ja suudan teha kiirenduse. Lõpujoon tuleb, kuid Kaupo mööda ei jõua. Pärast finišit tuli välja, et ta oli möödumiseks sõitnud läbi lombi – vesi oli aga hoo nii kinni võtnud, et seda enam üles ei saanudki. Jaa, jaa – mäletan küll Mulgi veetakistust! Nii et vedas mul. Lähen ja uurin siis Ivolt, et kas tulin ikka kuuendaks. Ivo uurib pabereid ja ütleb, et jah – oled kuues. Olen jälle väga rahul! Nüüd lähen Kubija järve äärde, ning mis muud kui ujuma ja pori maha loputama!
Nii, lõpuks sadu lakkas ja kobisin isegi ratta selga. Et tee oli lompe ja vett täis, siis sõitsin rajaga tutvudes nii, et ma ennast ära ei pritsiks. Esimene üllatus oli see, et nii nagu Mulgil, nii oli rajameister ka siin leidnud veetakistuse. Suur ja sügav porilomp, mis oli rajaga ristuval teel. Ümbert pole võimalik sõita. Laskumised ja singlid pakuvad ohtralt männijuurikaid, mis eelnenud paduka järel on üsnagi libedad. Tegin siis prooviringil mitu vajalikku järeldust. Esiteks see, et sadulat on vaja madalamaks lasta, sest muidu on järskudest tõusudest halb üles kerida. Teine see, et 3atti on kummisurveks liig mis liig. Lasen kumme tühjemaks – tagumine sai justkui liiast, aga kui ma proovi teen, siis leian, et on hea. Paar laskumist veel järgi vaadata, kust oleks mõttekam alla kimada. Ja nüüd on aeg ka seal maal, et varsti peaks start antama.
Rahvast on stardis tublisti (nagu mullugi esimesel etapil). Kui kogu krossisari nii rohke osavõtuga oleks – see oleks uhke. Lisaks osalejaile on ka ergutajaid hulga. Kohal on Rõuge Racing Teami kisakoor. Art Soonets on ka Tartust kohale tulnud, kuid sel korral mitte selleks, et vigastuste registrit täiendada, vaid et tegeleda oma leiva-alaga ehk siis piltniku ametit pidada. Ja üldsegi, ega vigastuste põlves saa niimoodi riskida – iseäranis kui tegu põlvevigastusega. Naistesõit tehti kõigepealt ja ega siin Elikole konkurenti ei leidu. Mitte et teised naised temale just jõu poolest alla jääks. Nad on Elikost viletsamad kasvõi ainuüksi sellepoolest, et neid lihtsalt pole siin. Raja sõidab läbi ka Mari-Liis, kuid et tema veel laste klassis võistleb, peab Eliko alles ootama, millal ta sirgub.
Nüüd ajavad ka mehed oma rattad joonele. Mina panen end ka esiritta. Ma ei arva ju, et ma mingi vilets vennike oleks, kes krossi sõita ei jõua. Ja pealegi sain endale numbriks 6, mis peaks ju ometi lubama mul esireast startida – olgugi, et numbrid anti välja järjest ja kellegi tulemust peale Tarmo numbri väljastamisel ei arvestatud. Kuna Tarmo oli eelmise aasta krossisarja üldvõitja, siis temale siiski hoiti number 1. Millised on siis eesmärgid? Usun, et vähemalt 6 hulka võiks küll jõuda – nii seangi endale eesmärgiks tulla vähemalt kuuendaks. Stardi järel olen mina millegipärast esirea meestest viimane. Ja varsti paneb minust veel mitu tagant tulijat ka mööda. Tohoh, kus käib ikka andmine! Kuni esimese laskumiseni tundub mulle, et kõik on võtnud nõuks minust iga hinna eest mööda saada. Laskumine on aga minu leivanumber ja nüüd hakkan omale positsioonile kauemaks jääma. Üles, kurv, alla, plokk, kurv, jälle üles. Umbes nii ta käis. Esimese ringi lõpu poole hakkab aga ka minu lihas vist soojaks saama, sest need kes alguses umbe kimaga mööda panid, teevad nüüd hoopis teist sõitu. Teise ringi alguses saan juba mitmest mehest mööda ja kui rada jälle üles-alla käib, paraneb koht veelgi. Kuulen et minu selja taga on keegi Rõuge Racingu meestest, sest kogu aeg kostab justkui iga pööramise peal kisa: „Pane Jansa! Väga hea Jansa – neljas koht on võimalik!” No küll on ikka vägev ergutuskoor! Ja tüüp ongi peaaegu minu kannul. Hakkan rabelema, sest mulle näib, et iga ergutus annab teisele sellise jõuimpulsi, et mulle lähemale saada. Nüüd juurikane tõus ja siis kõige tehnilisem laskumine. Siin peaksin ma ju oma osavusega teda ometi natuke maha raputada suutma. Aga mida värki! Juurikatel ei tohi niimoodi pidurdada! Ai, ai, ai – tasakaal läheb käest ja nüüd hoia piip ja prillid! Hassaa – otse ees on jäme mänd. Mütaki! Rammin paremal tolknevat mändi nii parema rattasarvega, kui kogu oma keha parema poolega. 
Kas see on nüüd seepärast, et mina olen kaalus alla võtnud või on vana mänd tõesti nii kõva – igatahes mänd mille tüvi on ehk oma 40 või isegi rohkem sentimeetreid jäme, osutub minuga võrreldes palju tugevamaks. Kiiver kulus nüüd küll marjaks ära! Saadud obadus lõi mind kuidagi „tuimaseks”. Igatahes ratta selga hüpates, on rütm häiritud ja minek pole enam nii terav. Nii et neljandast kohast ette poole ilmselt niipea ei jõua… Ei lähegi kaua, kui juba tuleb raja kõige karmim tõus. Pole hullu – tagumistega on vahe siiski märgatavalt kasvanud. Üles jõudes pööran puu tagant vasakule ning kuulen… Või mis kuulen?! 
Ma lausa tunnen seda, kuidas puuoks läheb otsapidi tagavahetajasse. Enne kui ma reageerida jõuan, on see seal juba midagi korda suutnud saata. Peatun, vaatan tagasi – oks tuleb lahti. Hüppan uuesti ratta selga ja väntan edasi – iga sekund on ju tähtis. Üürike rõõm oma koha üle saab aga peagi otsa. Vahetaja on reguleeringust väljas ja kett hüppab ühelt hammakalt teisele ning kõik minu üritused proovida seda lõpetada, nurjuvad. Jälitajad jõuavad lähemale. Mina pean aru, et kes see Rõuge mees võiks olla, keda nad Jansaks kutsuvad. Noh, ilmselt Jaanus Tiivoja… Kolmanda ringi alguses on vahe justkui ära sulanud. 
Ma üritan nüüd laskumisel teha, mida suudan. All tuleb pidurdada ja äkilise vasakpöörde järel uuesti tõusma hakata. Vahetan jõukäigule ja kukun väntama, kuid ei liigu ratas edasi. Tagant kostab ainult kõrr ja kõrr! NO MIS SIIS NÜÜD ON?! Ja nii uskumatu kui see mulle ka minu uue ratta puhul ei näi – kett on tagant üle suure hammaka läinud kodarate ja hammaka vahele. Sel ajal kui mina olukorda parandada püüan, lähevad Rõuge mees ja Olavi mööda. Egaš midäš! Jooksen tõusu üles ja hüppan ratta selga. Saan uuesti liikuma, kuid kett plõksib ja raksub. NO EI OLE! EI OLE! Järgmisel tõusul sattun pehme peale ja ei liigu kohe kuidagi. 
Ikaldumine on selline, et Kepsa ehk siis Kaupo Ots saab juba mööda. Kui jõuan jälle sellele kõige tehnilisemale laskumisele, kus puud rammisin, juhtub et jälle kaob tasakaal. Sel korral kaldun vasakule. Ja kuigi saan enne vasakule jäävat mändi pidama, jääb esiratas ikkagi puu taha kinni, nii et kulub siingi veel aega, enne kui edasi saan. Lootus karmist tõusust üles kerida, sureb juba tõusu alguses, kui tagant kostab juba tuttav kõrr, kõrr. OIMAIVÕI! Vahetan käigu kõrgemaks, üritan keti jälle hammakale saada. Oeh – no nii ma siit üles ei saa! Jooksen ratta kõrval. Tagant aga ilmub välja Kaido Oru ja paneb mööda. 
Ivar imestab, miks ma iga ringiga nii palju hävin. Mina siis seletan, et põrkasin puuga kokku, läks oks käikarisse, jäin puu taha kinni… „Vähem möla – pikem samm!” teab Ivar öelda. Kolmanda ringi lõpus avastan, et kui vahetuslingiga mängida, siis saab trossi pingutada nii, et vahetaja on käigu kohal. Ehk et kett ei plõksi kogu aeg ühelt hammakalt teisele. See lisab lootust, et ma ei lõpetagi seda sõitu viimasena. Ja kuigi rahvast on vahepeal veel mööda saanud, üritan nüüd jälle end liikuma saada. Kõik on kena, kuni kaks laskumist saab ära. Korraga kisub kett tagant ketipingutit kaasa. Ja juurikaline tõus tuleb üles joosta. 
No nüüd on küll täitsa kreisi, mõtlen. Kas nüüd on siis sõit selleks korraks sõidetud. Üleval ajan ratast üles tõstes väntasid ringi. Saan asja jälle toimima ja ka tehnilisest laskumisest ilma vahejuhtumiteta alla. Asi hakkab jälle edenema. Tõusud sõidan üles – isegi selle tõusu, mida kõik jooksid (va Viljar viimasel ringil). Tagant tulijad jäävad kaugemale ja eest hakkab jälle kedagi paistma. Ühel laskumisel on aga Kaupo ja Olavi koos. Sätivad endid rataste selga. Ma ei saa aru, mis toimub. Nojah, mina ju ei näinud ka, kuidas nad kokku panid. Möödun ja üritan hoogu lisada. Ints seisab raja ääres – tal on läinud kumm. 
Nonii – tundub, et kõik pole veel kadunud. Kui ka ees pool teistel ebaõnne jagub, siis võin veel täitsa oki-doki koha saada, kui lõpuni vastu pean. Viimase ringi alguses näib et Olavi on kõvasti lähemale tulnud. Teen siis oma hulljulgeid laskumisi ja vahe rohkem ei paista vähenevat. Pärast karmi tõusu paistab aga tagant hoopis punast värvi ja see mees tuleb küll nii kiiresti mulle lähemale, et pakku pääsemine näib võimatu. Ivar rõõmustab raja ääres, et nüüd läheb lõpus põnevaks. Metsavahe sirgel jõuab ta siis järgi – no ja ongi Kaupo. See mees on ju terava jalaga – ei ma seda kohta küll säilitada jõua… Kas võttis teda minule järgi jõudmine väga võhmale või mis – igatahes kohe ta mööda ei lähe. 
Pööre vasakule ja ongi lõpusirge. Nüüd väntan, kett eest suurel hammakal. Kaupo võtab juba kõrvale. Ai, natuke raske on. Vahetan kiirelt käigu madalamaks ja suudan teha kiirenduse. Lõpujoon tuleb, kuid Kaupo mööda ei jõua. Pärast finišit tuli välja, et ta oli möödumiseks sõitnud läbi lombi – vesi oli aga hoo nii kinni võtnud, et seda enam üles ei saanudki. Jaa, jaa – mäletan küll Mulgi veetakistust! Nii et vedas mul. Lähen ja uurin siis Ivolt, et kas tulin ikka kuuendaks. Ivo uurib pabereid ja ütleb, et jah – oled kuues. Olen jälle väga rahul! Nüüd lähen Kubija järve äärde, ning mis muud kui ujuma ja pori maha loputama!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar