neljapäev, 24. mai 2007

19.05.2007 EEC I Rõuge Rattamaraton

Esimest korda peetud Rõuge Rattamaratonil osales päris palju rahvast. Lõppu jõudis 55km põhidistantsil 817 ja 27km matkadistantsil 172 osalejat. Kui lastesõitudel osalejad ka juurde arvata, võib öelda et finišeerijaid oli kokku üle tuhande. Nii Ivar&Co, kui ka Rõuge rahvas olid ürituse edukaks kordaminekuks kõvasti vaeva näinud. Isegi ilm oli tänavu tellitud ideaalne. Kui möödunud aastal paljud kurtsid liiga palava ilma üle, siis nüüd oli Ivaril ilmataadiga selline diil, et stardi eel varjutas pilvkate päikest, et ratturid rajal end päikese käes liiga ära ei praeks. Kui enamus rattureid finišisse jõudis, anti jälle ka päikest ja nüüd võis igaüks ise otsustada, mis ta selle päikesepaistega peale hakkab.

Aga nüüd sõidust endast. Et blogi muidu hirm-igav lugeda oleks, kui mingitki konkurentsi või kellelegi „ära panna tahtmist” poleks, siis sel korral otsustasin Pulleritsust eeskuju võtta ja ka veidi tõsisemaid eesmärke seada. Kuna eelmisel aastal jäi minu parimaks kohaks Elion Estonian Cup’il 172.koht Haanja Rattamaratonilt, siis eks sel aastal lootsin ka ehk just siin koduradadel hea etteaste teha. Igatahes võtsin ette sellise plaani, et kui Mulgil 200 hulka ei jõudnud, siis siin pean jõudma. Ja teiseks tahtsin ka lõpetada ees pool kõiki Rõuge Racing Teami mehi. Eks foorumiski sai välja öeldud, et see vist liiga ilus unistus on, kuid vähemalt pidasin seda suureks saavutuseks, kui seda peaks teha õnnestuma. Mulgil oli see õnnestunud küll suuresti Jaanus Tiivoja ebaõnne tõttu, kuid nüüd oli juba selge, et Kubija krossi neljandat meest alistada just lihtne pole. Ehk küll sai enne starti lõõbitud, et õige taktika on selline, et paned kohe algusest täiega minema ja siis pärast kannatad, kiskus minu sõidu algus tõesti selliseks. Sarnaselt paljude teiste Haanja Rattaklubi meestega, polnud mina rada eelnevalt läbisõitnud ja nii puudus ka igasugune ettekujutus sellest mis ees ootab. Ehk oligi see hea, sest nagu mulle hiljem tundus – kiire alguse tegemine ei osutunud üldsegi rumalaks. Ma polnud üldse pärast krossi (poolteist nädalat) sadulasse saanud. Jooksumaraton ja orienteerumispäevakud võtsid kogu jõu ja aja – no millal sa veel ratast sõidad!

Stardi järel sain suhteliselt hästi minema ja kuigi asfalditõusul tundus veidi raske olevat teistega sammu pidada, jõudsin siiski üsna heale positsioonile. Pärast asfalti kulgesin enam-vähem grupi tuules ja püüdsin lihtsalt kohta säilitada. Varsti hakkas paistma eest poolt Ambla SK värvides Taavi Visnap. Minu hea sõber, kes tegi möödunud hooajal meie Ekstreempargi võistkonnas kaasa ka kolmel Xdreami etapil. Loomulikult on ta mulle ka hea konkurent. Kui eelmise hooaja tulemuste põhjal sai ta startida koguni 131 numbriga, siis randmevigastus ei lasknud tal selleks hooajaks rattasadulas valmistuda. Seepärast ka Mulgil teda polnud. Siin ta siis nüüd oli ja üsna pea sõitsin temast ka mööda. Hea tunne oli ikkagi! Mis siis, et teine vigastuse tõttu vormi pole saanud. Taavi aga minust eriti maha ei kippunud jääma. Ei läinudki kaua aega mööda, kui rada jõudis Haanja Rattamaratonilt tuttavatele teedele. Esiteks tavapäraselt raske Härämäe tõus. Noh sel korral see küll eriti raske polnud, sest see oli nüüd siiski alguses, mitte lõpus nagu varasemalt Haanja Rattamaratonidel. Ja siin tabas mind juba ka ebameeldiv üllatus. Janis Piiritalo – varasem Haanja Rattaklubi esisõitja seisis raja ääres. Ma märkasin teda ka kuidagi liiga hilja, et midagi öelda või küsida. Õnneks jõudis ta ise küsida ketivõtit ja eks see olnud ka vastus minu küsimustele, mis tekkida võinuks. Hetkeline peatus, kuni sain selja pealt taskust ketivõtme kätte ja Janisele viskasin. Edasi minnes oli Taavi jälle seljataga ja vahest ka ütles miskit. No ei läinudki kaua, kui Hallimäele jõuti. Kahtlemata oli sellesse mäkke mõnus üles kerida, sest jalgades jõudu küll. Laskumisel tegi mul ees üks mees väga tasakaalutuid liigutusi, mille peale otsustasin temast mööduda. Nüüd paistis ees aga terav tagasipööre ja terve järjekord rattureid sabas seismas. Haanja Rattaklubi särk kuulus Oltsile (Olavi Mõts). Nüüd jagus mul aga küll pisut nahaalsust, sest kuna paremalt oli rada suht vaba, siis mina järjekorra lõppu ei võtnud, vaid lihtsalt sõitsin sellest järjekorrast mööda ja pöörasin rattalt maha tulemata tagasi. Keegi ei sõimanud ega öelnud ka midagi pahasti ja nii ma siis otsustasin, et kuigi ma erilist viisakust oma käitumisega üles ei näidanud, siis ega ma otseselt ka midagi reeglite vastast ei teinud ju. Selle trikiga jäid minust maha mitte ainut Taavi vaid ka Olts ning teised sabas seisjad. No aga kui ei olnud nii kitsas ja kui ma teisi oma käitumisega ei ohustanud, mis siis ikka. Mitte kaua pärast seda sain justkui karistuse. Täiesti laugest mudasest lohust läbisõit. Ees on näha, kust rattajäljed lähevad. Miskipärast vajub aga minu esiratas selles mudases jäljes nii sügavale ja kisub risti ka veel, et üle lenksu ma igatahes käpuli mutta lendan. Seljataga kostab hüüd: „Ees kukkumine – ettevaatust!” Nojah, kuna rahvas mööda voorib, pole vandumiseks aega (ja tegelikult ma ei oska ju ka vanduda). Tõstan ratta ruttu püsti ja vaatan kuidas kähku minema saan. Vasak sarv on paksult mudaga koos ja otsustan sellest enne mitte hoida, kui muda ära kuivab. Kruusastel külavaheteedel püüan lihtsalt pundi tuules sõita. Pärast esimest TP-d Ortumäel tekkib ka endal tahtmine midagi neelata. Kuna ees on suhteliselt tehniline lõik, siis selleks võimalust ei avane. Lõpuks jõuab rada Mustahambal kruusateele. Laskumisel kougin taskust kisselli ja kuni ma selle sisse jõuan võtta, läheb punt eest minema. Pingutus neile järgi jõuda lõppeb siiski loobumisega. Peagi jõuab aga tagant üks rattur järgi, kelle tuulde nüüd võtan. Tempo on ka sobiv ja nii ma siis vaatan, et ta veabki meid sellele pundile järgi. Maanteelõik osutub suhteliselt pikaks ja nii on mul aega taastuda. Pärast Raagit, kui rada jälle külateel kulgeb, lähen ise ka ette ja ütlen, et ma tõmban ka. Teine ütleb vastu, et ega taganttuulega pole raske ees sõita. Igatahes jõuame eest paistnud pundile järgi ja lausa möödume sellest. Vaatan et teine rattur kannab numbrit 156. Mainis ka seda, et Mulgil oli ta 182. Tagant järgi selgus siis, et tegu CC Rota Mobilis klubi mehega, kellel nimeks Alvar Suisalu. Siunglitel kommenteeris ta seda, et näed need mehed, kes kruusal uhasid, tulevad nüüd miskipärast selg ees vastu. Tema kiitis, et talle tehnilised singlid sobivad. No ja kuna ma temast maha ei jäänud, tegin sellest järelduse, et mulle need ka sobivad. Ees kõrgub Tsirgumägi ja nüüd sammuti ratas käekõrval. Tagant järgi teada saades, et Tarmo Mõttus selle tõusu üles sõitis, kõlas see isegi veidi uskumatult. Enne tippu väntamist jäin teistest veidi maha, kuid laskumisel panin täiega hullu ja nii ma veeresin Alvarile jälle järgi. Nüüd olime pundis kolmekesi ja nii meil see sõit läks kuni Haanja suusaradadeni. Nüüd vedasin mina ja Alvar kurtis, et ma kipun liiga äkilisi kiirendusi tegema, sest mingitel hetkedel ei jõua ta järgi. Ma siis vastasin, et ma üritan laskumistel suurt hoogu sisse saada, et tõusudel inertsi ära kasutada. Kuigi üsna pikalt oli seljatagune päris tühi paistnud, siis nüüd kui suunduti Haanjast mööda Haanja suusamaratoni rada Tsiamäe suunas, ilmus tagant äkki terve kamp rattureid, kes meist 30-dal km-il mööda panid. Kaks Ambla SK ratturit ja ohhoo – ka Riho Ever VeloClubbersi tiimist. Kuidas küll poleks tahtnud lasta neil minna, kuid Tsiamäe tõusul võeti juba vahe sisse. Laskumisel jõudsin siiski järgi ja hoog oli selline, et sai veel mööda ka. Aga et treenitus pole mul kiita, siis laskumistel ma edenen küll, kuid tõusudel on raske. Jaanimäe TP kestsin nende pundis ka veel ilusti ära, kuid kui rada hakkas tõusma 35km järel Jõõrdõmäele, läks minu rattal miskipärast eest kett maha ja kuidas ma ka kõigest väest ei vändanud (kuigi väga kerge on vändata, kui ketti peal ei ole), ei liikunud ma edasi. No ja niikaua kuni ma keti jälle peale sain, oli pundiga korralik vahe sees. Pingutasin küll veel tagumisele otsale järgi ja mööda ka, kuid Riho ja Ambla mehed olid eest kadunud. Ebaõnn! Aga selline see tehnikasport kord juba on… Taevatrepil (Pedäjämägi) sammus rahvast päris palju – ilmselt koondusid väikeste vahedega sõitvad grupid siin ühte pikka hanerivvi. Taevatrepp võttis mindki võhmale ja jälle hakkas ka minust rahvast mööduma. Maanteele jõudes olid äkki välja ilmunud ka Haanja RK mehed Olts ja Paul (Pait Peri). No ja nüüd kui ees oli Kurgjärve tõus, ilmus äkki minu kõrvale ka üks Rõuge Racing Teami mees. Ei keegi muu, kui Jaanus Tiivoja ise. Ja kohe küsima, et: „Kuidas tunne on?” Vastan, et väga valus tunne on näha Rõuge meest möödumas. Aga mööda ta läks. Vihtla järve teel jõuan Oltsi ja Pauli tuulde, kuid Jaanus Tiivoja on juba kaugel – lausa veab gruppi. Üritan siis Pauli ja Oltsi tuules püsida, kui mingil hetkel hakkab tõusul kett tagant ragistama ja ei vaheta ära. Jälle rattaga jama ja jälle tuleb vahe vahele. Üritus Haanja RK meestele järgi jõuda nurjub ja nii kulgen ka neist taga pool. Juba hakkab masendus peale tikkuma, et kas nüüd ongi see hetk käes, kus hakkan oma positsiooni järjest loovutama. Alles loeti kohaks 129 ja nüüd olen arvatavasti juba taga pool 135. Kruusateele välja jõudes läheb veel üks mees mööda. Kuigi ta väntab usinasti, jõuan siiski talle tuulde ja nii edenen päris hästi. Tuul on päris kõva ja puhub otse vastu. Ees paistab grupp, kus on ka Olts ja Paul, kuid grupist on maha jäänud Rõuge särgis mees. Nonii – vedas gruppi ja nüüd on siis võhmal. Ja kui ta üksi veel vastu tuult ka peab punnitama… Mõtlen, et minu võimalus Rõuge mehi võita pole veel sootuks kadunud. Kruusalt mahapöördel lähen sellest mehest, kes mind vedas, mööda ja asun Jaanust jälitama. Nogo TP-s on Rõuge omad ergutamas. Oi milline ergutamine! Mina üritan tal sabas püsida ega teegi esialgu plaani mööduda. Siin on ronimist omajagu ja kui ühel laskumisel oleks peaaegu kurvist välja pannud, pidurdasin ka kogu hoo maha. Jaanus sai vahe sisse, kuid mitte kauaks. Uuesti küla vahele laskumisel on väike hüpekas. Muidugi ei saa ma sellest lihtsalt üle sõita, vaid teen ka korraliku hüppe. Tuli välja, et sellest tehti ka pilti. Laskumisel on hoog hea ja kui ma näen et ma jõuan järgi Jaanus Tiivojale ja veel mitmele mehele, teen otsuse neist hooga mööda kimada, ja seda nii, et neil poleks aega mulle tuulde võtta. Mööda ma sain ja vahe tõmbasin ka vahele, kuid nüüd olen ma täitsa üksi vastu tuult sõitmas ja see asjaolu mind küll eriti rõõmsaks ei tee. Korraga tuleb tagant üks eriti jõhkra jõuga mees. Kust sellise jõuga mees nüüd äkki välja ilmus? Vaevu suudan tuules püsida ja tegelikult tulebki varsti vahe sisse. Õnneks tuleb laskumine ja saan vahe kinnisõidetud. Üllatus, üllatus, kuid see mees tõmbab mind järgi sellele grupile, kus ka Olts ja Paul sõidavad. Korraga oleme kõrvuti Alvar Suisaluga ja ta ütleb, et näed – ära kadusid, kuid ilmusid jälle välja. Mina ütlesin, et kui too mees poleks mind järgi vedanud, poleks ma ka järgi jõudnud. Ja too jõhkra jõuga vend ongi juba ees ja kogu grupp tema tuules. Päris korralik andmine käib. Kui Rõuges asfaldil sõidetakse, annavad Paul ja Olts märku, et rahvas hoogu maha võtaks. Nemad on rada enne läbisõitnud, mina ju mitte. Küll aga võin ma juba aimata, mis ees ootab ja nii ma kiman hoopis grupi ette ning saan singlile esimesena. Ja laskumisel olen ma osav. No nii – ilmselt kattub nüüd rada Rõuge krossietapiga. Just nii ongi. Laskumine Kaussjärve äärde ja nüüd Paadirallilt tuttav tõus. Siin paneb terve seltskond oma jõu maksma ja lisaks Paulile möödub minust veel neli meest. Ratasjärve laskumisel aga kimab minust mööda too jõhkra jõuga tüüp ja kui ma talle tuulde hüppan, veab ta mind teistest mööda ja lõpuks järgi ka Paulile, kes oli juba kaugemal ees. Teadagi, vasakpööre ja üle silla! Noh, see singel on minu leib – pööran sisekurvist ja möödun ka sellest jõhkra jõuga mehest. Nüüd panen oma osavuse maksma. Üllatuslikult ei sõida ka keegi otse minu seljataga. Järelikult ma ikka päris tropp ei ole! Kallasraja läbin edukalt ja kui näen ees tõusul mehi ratta kõrval jalutamas, saan sellest innustust ja väntan järgi ja möödun mitmest. Laskumisel Rõuge keskusesse, panen ühest mehest sellise hooga mööda, et tema kiirus (aeglus) laskumisel paneb lausa imestama. Hooga üle tee ja uuesti singlile. Tõus on raske ja keegi jõuab mulle järgi. On selline tunne, et ta tahab kindlasti kohe mööda sõita. Hingeldamine on vali, kuid mööduma mees ka ei kiirusta. Mina taha ei vaata – kui läheb, siis läheb. Igatahes kavatsen ma selle möödumise võimalikult raskeks teha. Majade vahelt läbi ja ongi ees laskumisest teatav hoiatav silt. Nüüd annan hoo sisse ja kui laskumine eest juba täies pikkuses paistab, võtan kiiruses viimast. Hooga veeren teisel pool orgu mäkke üles ja nüüd ei kosta tagant enam hingeldamist. Viimane laskumine Ööbikuorgu ja viimane tõus paistabki juba. Vahetan käigud nii, et saan kergel käigul kerida. Üks mees jalutab rahulikult ratta kõrval – ei mingit kiirustamist finišisse. Pealtvaatajad ergutavad teda hüüetega: „Lõpuni välja! Viimane pingutus! Ei jää seisma!” Mees on aga igasuguse motivatsiooni kaotanud. Kas on ratas katki või on ta kukkunud… igatahes sammu ta juurde ei lisa. Mina kuulen tagant tulijaid küll. Üle õla vaadata enam aega pole. Igatahes enne üles jõudmist võtab jalad kangeks küll juba. No ei nüüd ei tahaks küll enam kohti loovutada ja nii ma tõusen sadulas püsti ja vahetan käike kiiremaks. Üritan puusad ka tööle panna, et kiirust juurde saada. Finišisirgel teen mis suudan. Küll on selline tunne, et nüüd keegi lendab mööda, kuid lõpus ma olen ja keegi mööda ei läinud. Vahe järgmisega jäi 4sek. Ja üldse jõuab järgneva 15sekundiga üle lõpujoone lausa 6 ratturit. Riho Järvelainen, kes jällegi võistlust rahvale kommenteerib, ütleb et saabub Haanja Rattaklubi võistleja Tõnu Hendrikson. Mina siis parandan, et sel korral ma esindan tegelikult Elioni tiimi. Olen sõiduga igati rahul ja kui diplomit kätte saades selgub et olen lausa 112, siis on üllatus ikka väga suur. Pärast Rõuge Paadiralli võitu 2005.aastal on see jälle suur võit Rõuges, kui nii võiks selle tulemuse kohta öelda. Rõuge on ilus koht ja mulle võistlemiseks sobiv nagu Šmigunile Pragelato.


Kokkuvõtlik video: http://filmid.haanjarattaklubi.ee/r6uge_EEC_07.wmv

Kommentaare ei ole: