esmaspäev, 21. veebruar 2011

40.Tartu Maraton


Tartu Maratonist pajataks siis järgmist:

63km läbimiseks kulus aega täpselt 7 tundi ja 17 minutit – see andis diplomile 4346.koha (kuna kõigil kiibid finišeerimist ei fikseerinud, selgus hiljem, et tegelik koht on hoopis 4500). Suusad libisesid lausa super hästi ja pidamisega oli ka enam vähem okei – Peebu TP-s pidin pidamist juurde määrima. Külmaga võitlema ei pidanud, küll aga kuumaga... Ah et miks mul nii kaua läks?! Heh, sest tegin teoks oma ammuse unistuse: läbida Tartu Maraton hüppesuuskadega. Ja mitte ainult hüppesuuskadega, vaid et asjal oleks tõesti mõtet, siis ka suusahüppe varustuses. (Olgu siinkohal ausalt üles tunnistatud, et kuna suusahüppe saabastega ei saa jalga sugugi sirgu ajada ja ka õiget klassikasammu pole võimalik teha, siis nendest sai siiski loobutud üsna tavaliste kirsa-tüüpi töösaabaste kasuks, mis kenasti suusale kinnitusid.) Selle idee generaatoriks oli küll tegelikult minu hea sõber suusahüppe veteranide maailmameister Hillar Irves, kellel oli plaan saada esimeseks hüppesuuskadega Tartu Maratoni läbijaks. Paraku aga võttis ta liiga pikalt selleks hoogu ja kui mullu legendaarne kahevõistleja Tambet Pikkor selle au endale noppis (ajaga 8:00:24), loovutas Hillar oma hüppesuusad tänavu mulle. Ise läks ta sõitma kõva tulemust, et Vasaloppetil parem stardipositsioon saada. Hillariga koos Otepääle saabusimegi ja kella 8 ajal näitas auto termomeeter, et väljas on miinus 30,5 kraadi. Autost väljudes küll asi päris nii hull ei tundunud, kuid krõbe oli küll. Silkasin stardinumbrite järgi ning et aega oli, jalutasin ning uurisin kuidas ma stardikoridori oma laiade suuskadega ära mahun.
Teel sinna trehvasin kokku Lembitu Kuusega, kes suundus stardijoone juurde andma päeva esimest otseülekandes telereportaaži. Kui ta kuulis, et kavatsen hüppesuuskadega maratoni läbida, oli vastuseks: „Hull! Hull! Miks sa seda teed?“ Selgitasin siis et seda on juba tehtud ja et ilm on ju külm ning hüppesuuskadega juba pakast pelgama ei pea. Stardikoridoris olin ehk ainus, kes juba enne starti higistas, sest hüppekombekas on paras skafander. Küll aga oli minu stardipositsioon suurepärane, sest kuna hüppesuusaga ei saa suusajäljes sõita, paigutasin end piirdeaia ning suusajälgede vahele. Nii sain tüki maad ette poole nihkuda ja startida sisuliselt 800 hulgast.


Esimesel järsul tõusul võtsin suusad alt ja kõndisin üles suusad õlal – nii ei kaotanud ma oma positsioonist veel suurt midagi. Suurem positsiooni kaotus tuli esimesel suuremal laskumisel, sest 260cm pikkuste hüppesuuskadega pole võimalik sahka lasta nagu murdmaasuuskadega. Nuputasin tükk aega et kas peaks mäest alla kah kõndima, sest muidu kihutan teistele tagant selga. Viimaks otsustasin raja kõrvalt pehme lume seest alla sõita ja see otsus õigustas ennast. Esialgu sõitsin sõidujälgede vahel ja vaatasin et eriti liiklust ei takistaks.

Samas ilmnes varsti probleem – lisaks heale libisemisele oli hüppesuuskadel ka ülihea külglibisemine. Et paljuski kulges rada kallakutel, tuli ühe suusaga pidevalt suusajäljest tuge otsida. Nii pidin jälgima, et jälg oleks vaba. Laskumistel ilmnes aga tõsiasi et kui hüppesuuskadega saad suure hoo sisse, siis inertsiga libised laskumise lõpus teistest suusatajatest palju paremini – nii pidi ikka vaatama, et kellestki möödalibisemisel ohtlikke olukordi ei tekita. Matu punktiks (mis oligi esimene TP) oli sisekliima talumatult palavaks muutunud, sellest hoolimata et hüppekombeka luku eest lahti jätsin. Nii jõin suure januga oma 8 topsi vett ja jõujooki ära, enne kui edasi julgesin liikuda. Ühtlasi võtsin kaelas olevast kahest buffist ühe ära ja panin kiivisse, sest Hillari kiiver polnud just minu kandilise pea jaoks loodud. Pigistas teine külgedelt kahte punkti nii et muhud tekkisid. Buffinutsak kergitas kiivrit natuke kõrgemale ja pigistus polnud enam nii valus.
Harimäe laskumine küll natuke leevendas kuumust, kuid mitte kauaks. Ande toidupunkti eel langes tempo tuntavalt, sest organismis hakkasid ilmnema kuumarabandusele eelnevad sümptoomid. Kuigi olin omast arust suhteliselt rahulikult alustanud, tegi kuumus siiski oma töö ja päike oli ka temperatuuri juba 9-le miinuskraadile tõstnud (hiljem mõõdeti koguni -6 kraadi). Ande TP-s rüüpasin mustikasuppi ja üritasin ka kõike laual pakutavat maitsta – leib soolaga, hapukurgid, rosinad, banaanid… kahju et polnud enam rosinaküpsiseid nagu vanasti oli. Kõlas ka teade, et umbes 20minuti pärast on oodata võitja finišeerimist. Appi - ja mina pole jõudnud veel poole pealegi!
Kuutse punkti poole liikudes märkasin et pidamine on kuidagi ära kaduma hakanud. Samas aga avastasin suurepärase viisi liikumiseks. Nimelt kui hüppesuusad sõidujälgede vahel enam ei pidanud, liikusin sõidujäljes suusad kaldus. Pöörates suuska horisontaalsemasse asendisse, kiilus see sõidujälge, tekitades niimoodi mehhaanilise pidamise. See polnud libisemise poolest küll nii hea kui jälgede vahel sõitmine, kuid selleks ajaks oli mu liikumine vaevaliseks kulgemiseks muutunud. Kõige raskemaks kujunesid järsemad tõusunukid, kus suusajälg oli käärsammuga ära trambitud. Minu õnnetuseks oli enamus neist kallakuga vastu päikest kus suusa pidamine oli null. Nendest tõusudest tuli sisuliselt käte jõul üles liikuda. Kuigi olin lootnud sõita oma elu mitte-kõige-aeglasema Tartu Maratoni (siiani oli see mu esimene TM aastast 2001, kui aega kulus mõned sekundid alla 7tunni ja starti sai mindud -18 kraadiga õhuke suusakombekas palja ihu peal), siis Peebu punktis tegin tõeliselt pika pausi. Väsimus oli peal ja sõin-jõin korralikult.

Lasin end pildistada ja siis üritasin hüppesuuskadele pidamist alla määrida. See näis esialgu võimatu, sest kuigi jälgede vahelisel külmunud lumel sõitmine oli pidamismäärde nagu liivapaberiga alt ära kulutanud, ei võtnud määre üldse suusapõhjale külge. Surud kõigest jõust vastu suusapõhja, kuid see libiseb nagu mööda jääd. Küll ma tagusin ja nühkisin ristipidi, kuid kui lootus hakkas juba kustuma, õnnestus viimaks midagi siiski alla saada. Läksin ja seisin veel vetsu järjekorras ka oma 5minutit, kuid et see saba ei liikunud üldse ja häda ka justkui üle läks, tõttasin uuesti rajale. Kell näitas 14:40 ja ees ootas veel 23km. Lihtne peast arvutus näitas et pole mingit võimalust alla 7tunni finišisse jõuda. Õnneks järgnes varsti pikalt laskumisi, mis kehatemperatuuri suhteliselt normi viisid ja sellest ajast enam kuumus ei piinanud. Kuna vahepeal oli pika rajaga ka lühike rada kokku saanud, siis oli mul rahvast kogu aeg palju ümber.
Palu toitlustuspunktis jõudsid mulle järgi juba ka laulupidulised (kui nii võiks öelda). Rahvariides Tartu Maratoni „kaanetüdruk“ Liisi Küüts(kes on reklaamil, plakatil ja ka tänavusel diplomil ja tema kaaslaseks olnud rahvariides noormees Rait Reemets. Rõõmsalt sai üksteist ergutatud hüüdega: „Elagu laulupeolised!“ ja „Elagu laulupidu!“ Pärast Palut hakkas eluvaim tasapisi jälle sisse tulema ja kui enamuse ajast olin ma lihtsalt vaadanud kuidas kõik minust möödusid, siis nüüd toimus nihe – mina hakkasin teistest mööduma. Enesetunne läks isegi nii heaks et paaristõukeid ladudes suutsin isegi laulupeolistest korraks mööduda. Viimasel suurel tõusul helistas Hillar ja kuna ma olin lubanud tema kõnedele rajal olles vastata, siis õngitsesin telefoni vöökotist välja. Samal hetkel kui kõne vastu võtsin, libises vasak suusk tagasi ja kukkusin käpuli. Suusk pääses kinnitusest lahti ja juba ma kujutasin ette, et see kihutab kohe mäest alla tagasi. Kuidagi varbaga suuska kinni hoides, vajusin peaaegu kõhuli, üritades samal ajal Hillariga rääkida. No aga mida sa kuuled, kui kiiver peas on! Ja tüüpiline kurdi inimese käitumine on see, et kui sa teist ei kuule, hakkad ise karjuma. Nii ma siis lõugasin nii et mets kajas vastu: „Ma kukkusin kõhuli ja mul sõidab kohe suusk ära ja üldsegi on lõpuni veel 5km!“ Ma ei tea mida Hillar küll mõtles, kuid ümberringi möödujaile olin küll vist paras vaatepilt! Et rahvariides laulupeolised samal ajal minust möödusid, siis tahtsin neile kiiresti järele tõtata, lootuses koos nendega finišis pildile saada. Haarasin suusad õlale ning sammusin mäe otsa, kus suusad uuesti jalga sain panna. Aega oli aga kulunud palju. Pingutasin küll veel mis jaksasin ja kuigi 3km enne lõppu veel rahvarõivaid ees näha oli, ma neile järgi ei jõudnud. Kuuma kohvi joomise järel tabas mind see, mida sportlased nimetavad „haamriks“ – totaalne jõu otsa lõppemine energia puuduse tagajärjel. Esiti üritasin veel natuke edasi kulgeda sest finiš pidi saabuma ju kohe. 2km enne lõppu astusin väriseva kehaga siiski raja kõrvale ja hakkasin süüdimatult energiageeli manustama. Lõpuspurt, hüpe ja telemark oli ju ka vaja veel sooritada. Nii ma siis kulgesin finišisirgeni üsna jõuetult ja siis tegin sellise kiirenduse mille peale kõik häälekalt elavnesid. Hüpe, maandumisel telemark-asend ja võisingi konstateerida nagu Savisaar valimislubaduse täitmist – TEHTUD! Et lõpetatud sai alles päikese loojangu ajal, jäid mul ära kõik negatiivsed asjad nagu ülerahvastatud meeste riietustelk jms.


See oli siis sõidu kokkuvõte. Nüüd aga meeldivama osa juurde! Juba stardis seismisest alates kõlas imestamist, imetlemist ja tunnustust! Arvatavasti sooviti kaasvõistlejate poolt mulle vähemalt 50 korda „Jõudu!“ Umbes kümme inimest tahtsid minu ettevõtmise ees mütsi maha võtta (kui vaid nii külm ei oleks)! Küll patsutati õlale ja küll ikka imestati. Et mul oli seljale kinnitatud ka loosung „Elagu Kaarel Nurmsalu!“ (kolm medalit ühelt nädalavahetuselt – see mees on ju ometi tunnustust väärt!), siis paljud hüüdsid seda ja mina vastasin: „Elagu Eesti kahevõistlejad!“ mille peale kõik ümberolijad kisasid „Juhuu!“ Raja kõrvalt ergutati veel eriti tormiliselt ja ausalt öeldes tekkis kohati tunne, nagu oleksin Veerpalu ise! Uskumatult positiivne õhkkond ümbritses mind kogu selle maratoni vältel ja see oli tõesti „talvine laulupidu“! Ja mis minu jaoks oli kõige üllatavam – kuigi olin selleks valmis, ei kõlanud mitte üht ainumastki negatiivset repliiki – ainult positiivsed sõnad! Ja see ongi see, mis 40.Tartu Maratoni minu jaoks mällu ülipositiivse elamusena söövitab! Aitäh korraldajaile ja kõigile kaasaelajaile kes te minu maratoni nii meeldivaks sündmuseks muutsite!

Tõnu