Reede, 27. aprill 2007

21.04.07 II Võhandu Maraton

Jälle Võhandu Maraton, jälle koos venna Peetriga ja jälle kanuuga. Tuleb nentida, et Hillar on ikka vägeva ürituse teinud, kui nii palju huvilisi on. Eelmise aasta 19 startinud aluse asemel on siis sel aastal stardis koguni 39 alust. Süstad – ühesed ja kahesed. Kanuud – enamus kaheseid, kolmeseid ka üks. Meie muidugi oleme Peetriga parajad unelejad, sest starti me jõuame selleks ajaks, kui teistel juba enamus ettevalmistusi tehtud. Meie aga tormame edasi-tagasi ning üritame oma asjad kokku pakkida. Kanuu! Kust me saame kanuu?! Meile antakse ka sel korral täiesti uus kanuu (nagu mullugi), mis pole veel kordagi vee peal käinud. Aga kui ma olin eelnevalt Hillariga aerude suhtes midagi kokku leppinud, siis selleks hetkeks polnud sellest kokkuleppest enam midagi järgi jäänud. „Magage veel kauem – kõik uued aerud on välja jagatud!” oli tema vastus minu küsimise peale. Peeter on oma aeru kaasa võtnud aga minule paistab esiti, et tulebki puuaeruga kangutama hakata. Kaevates natuke kärus olevas aeruhunnikus, leian ka ühe plastikaeru. Ivar muidugi teeb märkuse, et miks ma ei pöördunud aeruküsimuses tema poole, kuid mina olen leitud aeruga ka rahul. Kui meie kotte pakime, teeb Hillar juba võistlejaile instruktaaži. Nonii – kotid kanuusse. Persikud istumise alla. Peeter tõmbab selle veel teibiga kinni. Mina arvan et oleks aeg stardiks järvele minna. Ega ruumi enam polegi. Kui möödunud aastal saime startida esireast, siis nüüd on seegi hea, et üldse oma kanuu vette ära mahutada suudame. Nii kui mõlemad kanuusse oleme istunud, antakse ka kohe start. Ega siin kohe küll kangutama saa hakata. Kui aga rahvas liikvele läheb ja natuke ruumi tekib, tüürime paremale tiivale, et vabamas vees ka võistlust alustada. Sooh – nii et seda korda alustasime siis lõpust. Tamulal on aga ruumi palju. Üks punane kanuu (meie kanuu on täiesti roheline) on ees juba väga kaugele liikunud, kuid teiste kanuudega oleme nö konkurentsis. Kuigi oli plaan sel aastal alguses mitte nii moodi hullu panna, nagu eelmisel aastal, sõidame Roosisaare silla alt läbi kanuudest juba teistena. Nojah, punane kanuu, mis oli enne kaugel ees, on nüüd siin samas. Põhjuseks ikka see, et madalikul eriti kiiresti ei edene. Meie üritame paremale hoida, sest punase kanuu kiirus on ikka väga väike. Peagi selgub aga, et seal kuhu meie tüürisime on ilmselt veel madalam ja vasakult saavad kanuud mööda. Varsti möödub veel kolmaski, kuid sellest saame jälle mööda ja nüüd kui jões jälle rohkem vett on, kukume kõvasti kangutama, et ees olevat kolme kanuud eest ära ei laseks minna. Noh ei tule sellest „rahulikust” algusest jälle miskit välja. Seal kus kanal Võhanduga jälle kokku saab, jõuame ühele kanuule kõrvale. Kuna nad olid meil ees ikka korralikku slaalomit teinud, siis ma ei saanud jätta mainimata, et sel korral peab niikuinii sõitma ka Lämmijärvel kaldast 50m ja et 100km tuleb niikuinii täis – pole mõtet lisa otsida ühest servast teise sõitmisega. Vastuseks kostus, et ega nemad ei oska kanuuga sõita. Meie siis sõitsime mööda ja tegime varsti nendega ka väikse vahe sisse. Eesmärk ikka üks – mitte eessõitjatega silmsidet kaotada. Varsti jõuame teisele kanuule järgi ja kui me siis aegajalt niimoodi kõrvuti sõidame, tekkib väike konkurents ja nii me liigume tõesti kiiremini edasi. Isegi punane kanuu pole enam väga kaugel. Esimene punkt Kirumpääl saab võetud ja kuna meil käis see tublisti kiiremini, kui punasel kanuul, siis kanuude esikolmik on üsna lähestikku. Kui oleme punasele kanuule ligi saanud, võtan hoogu maha – pole ju mõtet praegu niimoodi rabeleda. Jõudu peab hoidma lõpu jaoks ka. Meie meenutame Peetriga sügismatka ja kus me mida tegime. Kääpa silla alt läbi sõites oleme teisel kohal, kuid 3 ja 4 koha kanuud on meist juba tublisti maha jäänud. Meie liigume paar korda isegi punase kanuu kõrvale ja ajame nendega ka juttu. Need on Tambet ja Arvi. (Arviga nägime viimati vist II Kalevipoja uisumaratonil). Nemad avaldavad arvamust, et ei ole ju mõtet alguses kohe niimoodi panna. Mina vastu, et me oleme sellised kiire alguse mehed, kes pärast ära kustuvad. Eks korraks sai ka punasest kanuust mööda sõidetud, kuid vahet meil nendega plaani sisse teha ei olnud. Mina lootsin pigem konkurentsi tekitada, et me üksteist ergutades kiiremini edasi liiguksime. Peale Kääpat on aga Peetril teade – ta vajab metsapeatust. Egas midagi, otsime sobiva koha ja randume. Pärast pausi jõuavad ka tagumised kanuud nähtavale. Meie vahe punase kanuuga on aga juba 150m. Üritame küll kõvemini tõmmata, kuid vahe eriti ei vähene. Listaku silla all näen Alarit pildistamas. Küsin siis Alarilt, et kui kaugel Kaja ja Leivo on? Tema vastab, et pool tundi meist ees pool ja et pingutagu me kõvasti, et neile järgi jõuda. Peeter arvab, et selleks ajaks ei tohiks isegi esimesed süstad veel poole tunni kaugusel olla – pigem võib tegu olla siiski poole kilomeetriga. Varsti märkame, et ees aerutav punane kanuu on jõudnud järgi ühele süstale ja möödub sellest. Enne Paidrat jõuame meiegi sellele süstale järgi. Ja oh üllatust – need ongi Kaja ja Leivo. Mõnusalt ajame juttu ning Paidra tammi juurde jõudes näen, kuidas punast kanuud juba veest välja tiritakse. Samal ajal kui Peeter tegeleb sms-i saatmisega ja mina üritan üksinda kanuud sikutada, kuulen kuidas Alar püüab igati Kajat ja Leivot teenindada: „Kas soovite teed või kohvi!” Mina mõtlen, et nüüd ei tohiks seda punast kanuud eest ära lasta, kuid kui me oma kanuud pervest alla libistame, on punane kanuu juba kadunud. Ja üks süst ka meil kohe ees! Neil on muidugi aega oma põllesid peale panna, aga meil sõidab ju punane kanuu eest ära! Kui veele saame, siis paneme kiiresti minema. Selja taga tassitakse juba ka rohe-valgeid kanuusid. Kuidas me ka omast arust hästi ei liigu, punast kanuud ei paista ka mitte sirgematel lõikudel. Nüüd tuleb muidugi ka juba kividest mööda juhtimisega tegeleda ja neist mitmele sõidame siiski otsa ka. Peetril oli Ilumetsa Xdreamist meeles, et Leevi HEJ pais hakkas oma mõju juba varakult avaldama. Nüüd aga see küll sedamoodi polnud. Vesi voolas veel isegi Leevi asulasse jõudes. Kui me siis Leevi tammil kanuu välja tirime ja selle üle silla transpordime, pole punast kanuud näha – ju panid juba minema. Hillar on ka siin punktis ja kostab, et lõpuks on siis esimene kanuu ka kohal. Mina vastu, et esimene kanuu peaks olema siit ju juba läbi. Hillar ja ka teised kinnitavad ühest suust, et enne meid pole siia ühtegi kanuud jõudnud. No kuhu see punane kanuu siis sai?! Mitte ei mõista. Küll aga leian enda suureks üllatuseks eest Sixteni ja Mareti. „No teid ma küll enam näha ei lootnud!” Neil aga paistab olevat aega küll. Nüüd aga pakutakse meile puljongit ja kukleid. Ega kui vaeva on nähtud ja toit kohale veetud, siis tuleb ikka keha ka kinnitada. Mina panen hinge alla kolm topsi puljongit ja kolm kuklit ka. Kohale ilmub kaks kanuud ja üks tiim paneb ilma peatuseta kohe minema. Minule tundus, et ega sõnumit nad küll vist ei saatnud, ning hüüan neile järgi: „Kas te sõnumi ikka saatsite?” Ei häält, vastust ega tähelepanu. Hüüan uuesti. Ei midagi. Nüüd hüüame juba Peetriga mõlemad, kuid neil on nii kiire, et ei vaata tagasigi. Kui teine kanuu on ka minema kimanud, otsustame meiegi veele minna. Kohe aga ei saa, sest Sixten ja Maret panevad just oma süsta sisse ja Maret kontrollib ikka hoolikalt üle, kas põll sai korralikult peale. Kui siis meie minema paneme, jõuab lõpuks ka punane kanuu kohale. Ei tea kus nad siis vahepeal kadusid… Ilm paraneb ja vahetevahel tuleb ka päike välja. Pole paha! Meie eesmärk on muidugi kella 21-ks finišisse jõuda, sest siis pidi ilmaprognoosi järgi suur sadu pärale jõudma.Siin on nüüd jõgi kaunis ja samuti tuleb juhtimisoskusi rohkem üles näidata. Tagant meile keegi järgi ei jõua, küll aga möödume ühest kummipaadi mehest ja hiljem ka raftingu seltskonnast. Reo silla juures märkame, kuidas ees pool kaks tegelast kähku kanuusse hüppavad ja minema kaabivad. Teen Peetrile märkuse, et nüüd me hirmutasime nad minema. Meie aga vahetasime Märdiga, kes meid kaldalt tervitas paar sõna ning otsustame pausi teha ja kanuuga triivides veidi süüa. Küpsised välja ja kinnitamegi keha. Kerge puhkus kulub ju ka ära. Kui me liikuma hakkame, ilmub tagant ka punane kanuu välja. Näed, kui me poleks siin silla all triivima jäänud ja kurvi taha sõitnud, siis oleks ehk nemad ka siin pausi teinud – nüüd aga panevad nad kohe meile järgi. Vahe on muidugi vahel, kuid kui Peeter varsti jälle metsapeatust nõuab, jõuavad nad meile järgi. Nii me siis liigume jälle mitmeid kilomeetreid koos. Korraks paistis, et nad kavatsevad mööduda, kuid ei teinud seda siiski. No ja siis kui meie Peetriga arutame, kui palju vastutuul kanuusõidul oma mõju avaldab, teatab Peeter, et tuul on mõjuma hakanud. Nimelt oli punane kanuu tagant äkki kadunud. Põhjus oli ilmne – neil oli fotokas ja nad olid jäänud pildistama jõe ääres olnud lillat kirikut või lossi, või kuidas iganes seda ehitist ka nimetada võis, mis ilmselt laste jaoks oli tehtud. Kuna eelmisel aastal olime me sellel lõigul väga ikaldunud, siis sel korral otsustasin, et nüüd niimoodi ei moluta. Kuigi käed olid kanged – eriti vasema käe sõrmed, sest mina tõmbasin rohkem vasema käega, üritasin ikkagi kõvema tempoga aerutada. Möödunud aasta viga ei tohi ju korrata. Nii ma hakkasin rohkem kätt vahetama. Selline intensiivne rühmamine tegi ka kehal olemise soojaks. Muidu tundus mulle ikka, et põlved külmetavad. Nüüd aga külma tunnet polnud – isegi läbimärgades kinnastes olevad käed ei külmetanud.Jõudnud enne Ruusat oleva Pindi küla autosillani (pärast seda tuli raudteesild), tahtis Peeter jälle metsapeatust, kuid kui mina olin just andnud nõu, et paremal silla all on väga hea kanuust välja tulla, loobus tema ning ütles et ega see häda nii suur ka veel ei ole. Nii läksime siis keskelt ja jäime puu peale kinni. Ja oh seda tsirkust, mis me siis ära tegime, enne kui me sealt pääsesime. Alar muidugi pildistas meie ponnistusi ja ütles et see puu ongi sinna pealtvaatajate pärast pandud. Seda et ees raudteesild on, oli juba kaugelt kuulda. Pärast raudteesilda oli muidugi nüri kangutada, enne kui Ruusa sild kätte tuli. Siit edasi muutus jõgi laiaks, sest Leevaku HEJ tamm avaldas oma mõju. Leevakule jõudes otsustasime, et siin pikka peatust ei tee, sest muidu ei saa ennast jälle liikuma. Nii kaua, kui Peeter sms-i saadab, ammutan mina joogipudeliga kanuust vett välja. Üllatavalt pole me aga üldse mitte nii kanged, kui olime olnud aasta tagasi. Kuna küpsiste söömine oli meile Reol palju jõudu juurde andnud, tegime ka siin kerge eine ning otsisime singivõileivad välja. Millegipärast ei olnud nende maitse üldse nii taevalik, kui see oli aasta tagasi olnud, kuid ilmselt oli põhjus selles, et jook, millega võileibu kõrist alla sai loputatud, oli lihtsalt nii külm, et see tegi keele maiste tundmise suhtes tuimaks. Igatahes otsustan mina nüüd siiski endale seest termohõbedaga kilepüksid jalga tõmmata. Otsus osutus õigeks ja oligi viimane aeg, sest suur sadu ootas ees. Kui me minema kaapisime, kurtis Peeter, et käed külmetavad jubedalt. Kui mina olin suusakinnastega, siis temal olid käes ilma sõrmedeta rattakindad. Olin just mõelnud, et võiks ka oma märjad kindad kuivade vastu vahetada, kuid nüüd andsin kuivad fliiskindad Peetrile. Kõva kangutamise peale hakkas minu kätel märgades suusakinnastes juba paari kildi järel soe – Peeter aga ei saanud veel niipea käsi soojaks. Millalgi pärast Toolamaa liivapaljandeid, hakkas rahet sadama. Nüüd tegi kilepüks mulle tõesti rõõmu. Rahet tuli tihedalt ja see tekitas veepinnal väga spetsiifilise heli – see kõlas nagu aplaus. Rahet aga muudkui sadas ja see ei lõppenud mitte. No oma 20 minutit küll puistas pidevalt. Nulga sillal oli küll Alari autot näha, teda ennast aga mitte. Nii et siit pilti ei tule… Kuigi aasta tagasi olime ju seda maratoni sõitnud, siis nüüd oli jälle meelest läinud, kust roostikus saab läbi ja kust mitte. Igatahes ei jäänud me ka sel korral Räpina paisul kuhugi kinni. Räpinas uuris Peeter, et kus me peaks välja tulema. Mina ütlesin, et võta suund Pireti helesinisele kõhule (tal oli nimelt helesinine pluus, mis lahtiste hõlmade vahelt paistis). Kui Piret seda ilmselt kuulis, astus ta paar sammu vasakule, et meid õigesse kohta suunata. Kanuu välja tirinud, nägime kuidas eelmine kanuutiim kohe kiiresti oma kanuu vette pani ja kadus. Meil polnud kiiret – siin ju pakutakse jälle kukleid ja puljongit. Sööme ja mõnuleme – teadmine et lõpuni on veel hulga maad, paneb meid hoolega toituma. Nii me molutame oma 10min, enne kui Piret ütleb meile: „Ma ei tea kas see teile meeldib või mitte, kuid finiš on Võõpsu silla juures. Lainetus muutus vahepeal lihtsalt nii suureks. Lõpuni on 9km.” Misasja!?! Kuule nüüd pole küll enam mõtet kauem molutada. Tassime Peetriga kanuu vette ja mõtleme, et miks meile seda küll kohe ei öeldud. Jõelt tagasi vaadates näeme, kuidas selja taga panevad Tambet ja Arvi juba oma punast kanuud vette. Selge – nemad enam söömisele aega raiskama ei hakka ning üritavad meid kinni püüda. Mis siis nüüd? Eelmisel aastal oli meil 6km pikkune lõpuspurt, milles me lõpuks konkurentidele kaotasime. Kas nüüd see jälle kordub?! Ja me oleme kolmandal kohal! Seda küll käest ära anda ei tahaks! Otsustame, et kuna sellel aastal on enesetunne palju parem olnud, siis ega midagi enam muud üle ei jää, kui tuleb lõpuspurdiga alustada nüüd ja kohe. Teades, et tagant tulijad söömise ja puhkamise peale aega ei kulutanud, loodame et see jätab meile väikese eelise. Mina kukun kangutama täiskäigul ja ega Peetrilgi muud üle jää. Eesmärk on vahe nii suureks venitada, et silmside ära kaoks. Teame et lõpupoole muutuvad sirged lõigud pikemaks ja kui me siis eest paistma peaks, panevad tagant tulijad või viimase välja, et järgi jõuda. Tundub, et see plaan õnnestub. Sellest hoolimata ei anna ma tempos grammigi järgi – pigem kangutan nüüd, sest kui lõpus keegi tagant paistma hakkab, siis ehk õnnestub endast ka veel mingid varjatud jõuvarud välja pigistada. Uskumatult kiiresti läheb see viimane ots. Aga no tempo on ka selline, et liigutame Peetriga nagu Duracelli jänesed. Kui Võõpsu sild paistab ja tagant on jõgi tühi, võtame hoogu maha. Mina ütlen Peetrile, et ta saadaks sõnumi nii, et me purde juures kus lõpetamine on saaksime ka kohe sõnumi saata – oleks võimalus viimane vaheaeg hea saada. Aerutame Võõpsu sillast juba tükk maad mööda, kui Peeter sõnumi ära saadab. Purde juures selgub aga, et Võõpsu silla juures läkski aeg lukku – heh, ilmaaegu venitasime oma aja kinni löömisega.Kui me siis kanuu veest välja tõstame ja nagu pingviinid ukerdades kõnnime, hakkavad kohe paistma ka tagant tulijad. Vahe oli küll turvaline, kuid üldsegi mitte suur. Tasus ikka kangutada. Esikümnesse me ei mahtunud, kuid üldarvestuse 11.koht ja kanuude 3.koht oli ikka üle ootuste, aeg kah 12:46:33. Et külmetamist vältida, teen mina kiiresti riietevahetuse ära – kuna kõik riided on märjad, siis vahetan kõik ära. Soojad fliisid selga ja talvetunked ning jope peale. Huvitav – siin küll sellist tuult ei puhu, millest Lämmijärvel räägiti puhuvat… Ajame siis kogu oma kraami kottidesse ja kui sellega ühel pool, ilmuvad ka Kaja ja Leivo kohale. Nüüd on muidugi naljakas nende kõnnakut vaadata, kuid veel hetk tagasi olin ise ka niimoodi sammunud.Leivo kurtis, et rahe oli tema kätele ikka väga karm olnud. Sixten kutsub meid oma autosse sooja ja kostitab veel mustikatee ja kohupiimakorpidega. Mõnus on olla – ikka väga mõnus. Puhume juttu, räägime muljeid ja lõpuks saame teada, et võime Hillari vabastada ka veel kohustusest meile transporti korraldada – nimelt on Sixten lahkelt nõus ka meid Võrru toimetama. Nemad panid siis Maretiga segatiimide süstaklassi kinni. Vahepeal käime Hillari käest veel autovõtmeid küsimas ning näeme, kuidas Hillaril sõidu pealt koormast üks kanuu minema lendab – noh ikka kolinal vastu maad. Võrus läheme Peetriga veel sauna. Hommikul tõdeme, et saun oli ilmselt hea, sest lihased polegi nii hullusti kanged, kui oodata võis. Minul olid pigem põlved külgedelt valusad – eks ikka selle koha pealt, kust nad vastu kanuud olid surutud. Hea lõpp – hea kõik! Eks siis tuleval aastal jälle…

Pildid: http://www.foto24.ee/users/ekstreem

http://users.emt.ee/alar/vohandu/

http://www.fotod.ee/lynx/57/

http://213.35.191.130/gallery/v%F5handu-2007

Teisipäev, 24. aprill 2007

24.04.07 Põlvamaa o-päevak Vinso ristis


Eh – ikka juhtub minuga orienteerumisel igasugu äpardusi. No ja kui ei juhtuks, siis ju poleks ka millest pajatada või kirjutada. Aga täna siis läks seda pidi, et kui ma rõõmsalt esimese punkti (42) olin ära võtnud, milleks kulus stardist vaid 75 sekundit ja võtsin suuna järgmisele punktile, pidasin sihti ekslikult teeks ja lippasin seda mööda pea pool kilti maha, enne kui aru sain, et asi mäda. No ja siis positsioneerisin end ka valesti – ma ju ei arvanud, et ma nii palju olen maha jooksnud. Ja kui ma siis suuna omast arust otse punktile võtsin ning metsas ragistama hakkasin, taipasin et koht, kus ma olin arvanud end olevat, polnud siiski see. Ja nüüd siis hakkas kerge masendus peale tulema. Kohe nii alguses lausa nii ämbrisse astuda! Varsti lidusin metsast välja raiesmikule ja varsti leidus ka üks punkt (45), mille järgi end paika sain. Nüü oli punkti 44 muidugi lihtne minna, kuid ringi tuuseldamine oli võtnud aga kole palju – teine punkt tuli alles 11 minutiga.
Pahameel äsjase äparduse üle pani mind rohkem pingutama – nüüd jooksin vahest üsna sõgedalt. Järgmised kaks punkti tulid veidi peale 2 minuti punktile, kuid siis edasi otse läbi metsa teele ragistades tekkis küsimus, et kummale poole peaks nüüd punkt jääma. Kompassi asimuudi järgi olin veidi paremale kaldunud, mis pidi teoreetiliselt tähendama seda, et lagendik, millel punkt 71, peaks jääma vasakule. Ringi vaadates tundus aga, et paremalt paistab justkui midagi hõredamat ja nii ma siis paremale suuna võtsingi. Ilmne viga! Usu ikka kaarti ja kompassi, mitte nii väga seda, kuidas asi paistab. Nonii – algaja orinteeruja nagu ma olen, ei olnud aega mõelda sellele, et kui ma ikkagi asimuudi järgi olin tulnud, ei saanud viga ju suur olla. Aga mina, sõge vennike, nähes et see hõredam koht polnud lagendik, tõttasin ikka edasi, jälgides tee kõverust ja tehes oletusi, kus ma ikkagi paikneda võiks. Oh aeg – varsti olin püsti hädas, sest tegelikuses polnud tee kõverus teps mitte nii nagu kaardilt paistis. Viga oli muidugi selles, et mulle näis, nagu peaks peamine tee paremale pöörama, kuid tegelikkuses olid kõik teejooned selles kohas juba ühejämedused, mis tähendas seda, et see tee, mis oli rohkem masinatega ära trambitud ja mis vasakule pööras, oli kaardil teistega võrreldes samas staatuses. Nojah – mina aga olles sellest kuvist ikka nii sissevõetud, tegin järelduse, et vaja ikka edasi panna. Lagendikku ei kuskil ja lõpuks pöörasin jälle otsa ümber ja tagasi – nojah, muidugi oli lagendik sellest kohast, kust olin paremale pööranud, ikka vasakul. Ja nüüd ma siis jõudsin kaardilt lõpuks ka midagi muud välja lugeda kui vaid lagendiku ja teekõveruse – nimelt selle, et lagendikule tuli ka veel siht. 7:45 – natuke palju 180m läbimiseks hästi joostavas metsas :-P Nüüd silkasin järgmisse punkti läbi kohtade, mida olin just äsja takseerinud ja muidugi sain aru ka oma lollist mõttekäigust. Samas märkan metskitse, kes minu suure müttamise peale kohkunult minema kappab. Metsloomadega kohtumine on muutunud pea igapäevakuliseks. Kui järgmine punkt 49 oli natuke läbi rabametsa künkakese otsas, siis sealt edasi minnes tuli märga rabakamarat juba märksa pikemalt tallata. Nüüd sai kinnitust tõsiasi, et algaja orienteeruja peaks ikka pöidlaga kaardil järge ajama. Mina muidugi seda ei teinud ja peagi olingi segaduses. Järgmisel rabasaarel punkti otsides ei suutnud kuidagi avanevat pilti kaardiga kokku sobitada. Polnud ka ime, sest kui ma tänu teisele päevakulisele ka ise punkti otsa komistasin, ehmatasin esiti ära, et see pole ju üldse õige punkt. Väikse kaardivaatluse järel selgus, et punkt 50 oli õige – ainult et mina ullike, olin kaardil järge ajades jõudnud juba järgmisele rabasaarele, kus punkt 51. Mõni ime siis, et kaart tegelikkusega kokku ei lähe!

Järgmise kahe punkti võtmisega erilisi raskusi polnud ja nii tabas mind jälle väike hasart. No ja vot aru ma ei saa, kudas mul õnnestub ikka ja jälle sama viga korrata. Lähen võtma punkti 54 ja kuna sinna on üsna pikk maa, siis vahepeal otsustan miskipärast põigata hooiski punkti 53. Miks ometi?! Punase joonega ühendasin isiklikult punktid ära ja nüüd otsin taga punkti, mis mitte üldse joonega ühendatud pole. Kus mu mõtted küll on, või miks ma alatasa nii teen, on siiani mulle mõistatuseks jäänud – ilmselt hasart ja tormamine hajutavad kaardi jälgimisel tähelepanu, mida peaks pöörama väga lihtsatele asjadele nagu punkti numbrite jälgimine. No ja ega seda punkti ju ka veel ei leidnud korraga – ikka vaja sinna ka ringiga minna. Ja kui siis punkt pea 6 minutise ajaga ära võetud, märkan alles, et tohoh – siia polegi joont märgitud. Liigne punkt ja õige alles veel võtmata. Oimaivõi!!!
Järgmised kolm punkti saan peaaegu ideaalselt kätte, kuid neljanda (58) võtmisel pööran liiga vara alla orgu ja seal saan tihedate vaarikavartega tükk aega maadelda, enne kui lõpuks punkti kätte saan. Edasi otse üle raiesmiku ja läbi soise metsa. Natuke ringi minnes oleks ehk kuivem küll, aga mina panen otse läbi. Ja veatult punkti 59 peale – päris mõnus tunne! Nüüd saab mööda hõredat männimetsa liduda ja jooksukiirus on ka hea. Punkt 61 võetud, pean aru – kuidas minna järgmisse punkti? Kas otse üle raba ja raiesmiku või maanteed mööda, kuid veidi ringi. Ah, lähen ringi. Kas nüüd see kõva jooksmine maanteel või mis – igatahes pärast punkti 63 võtmist oli kuidagi väga raske mäkke ronida. Mingid rõhud sisemas andsid märku, et oleks aeg mõningaid koormaid väljutada. Pole ju aega ja nii üritan edasi minna. Varsti aga ei suuda jooksusamme tehagi ja kõnnin jalad ristis – nonii paistab et kõht on jälle lahti...
Ümberringi hõre männimets ja päevakuline, kes mind jälitab. Eks tuleb üritada edasi liikuda. Asi õnnestub ja varsti saan joostagi. Siis aga on jälle järsust nõlvast üles ronida punkti 67 ja olukord muutub täbaramaks. Veel ei saa midagi ette võtta.

Nüüd teen otsuse järgmine punkt 70, mis turbaraba servas, võtta ära mööda rabametsa sihiti. Kas see oli nüüd selle peni süü, kes mind seal värava juures haukuma tuli või eelnenud mäkkeronimine, kuid enne kahte viimast punkti oli selge, et nii ma lõpuni vastu ei pea. Varsti leidus ka sobiv koht, kus kõhulahtisus kõhust lahti lasta. Oh küll oli kerge edasi liikuda. Lõpus ragistasin üe raiesmiku nii kuidas oskasin ja tegin viimasest punktist finishisse 11 sekundlise spurdi. Kviitungil on aeg 01:30:30 – tundub et mulle meeldb metsas kaua olla...