Laupäev, 3. august 2019

Rõuge Paadiralli 2005

Rõuge Paadiralli 2005

Eellugu

Kuna Hillar oli Ilumetsa Xdreamil jala välja väänanud ning hiljem HRK krossisarja Hallimäe etapil kännu otsa sõites kohutava kukkumise üle elanud (känd hüpitas ta nii kõrgele õhku, et ta maast veel mitu korda lahi põrkas enne kui pooleks murdunud rattakiivriga paigale jäi), siis oli selge, et Rõuge Paadiralliks ta ära ei parane. Oh et ka just temaga nii juhtub! Igatahes oli selge, et vennad Irvesed sel korral paadirallil ühes paadis ei aeruta. Sellest johtus loogiline järeldus, et Hillarit peaksin asendama mina. Kõigepealt helistasin muidugi oma vennale Peetrile, sest 2004 olime just temaga ühes paadis rallitanud. Teda see uudis ei kurvastanud, et ma temaga Paadirallil koos esineda ei kavatse, sest tal oli ka hoopis teine plaan – osaleda Tallinnas jooksul. Nii võtsime siis Hillari venna Harriga ette ja käisime kaks korda Rõuges rada läbi sõitmas. Juba esimese Kaussjärve ületuse järel ütlesin Harrile, et mulle kohe kuidagi ei sobi see Hillari stiilis põlvili paadis aerutamine. Seepärast tegin ettepaneku proovida teisiti aerutada – istudes kaksiratsi kummipaadi balloonil, üks jalg paadis, teine paadi välisserva küljes asuva nööri vahel. Juba Ratasjärve ületusel nõustus Harri, et selliselt oleks justkui parem mõlada jah. Nii jäimegi selle stiili juurde. Teisel harjutamise korral üritasime juba aja peale teha ja paarist äpardusest hoolimata tuli päris korralik aeg. Mina ütlesin trenni lõpus, et ega üle poole minuti kiiremini meil enam sõita pole võimalik. Samas oli selgunud ka asjaolu, et kummipaat laseb õhku välja ja sõidu lõpu poole oli ta palju pehmemaks läinud. Harri proovis küll kodus uurida, et kust paat õhku välja laseb, aga ei leidnud teps mitte seda augukest. Lõpuks tegime otsuse, et tuleb lihtsalt paat enne võistluse algust kõvasti täis pumbata ja küll ta siis enam vähem lõpuni täis püsib. Pärast trenni kohtasime Rõuges ka veel Indrek Lainet, kellele Harri ütles, et niikuinii olete kõvasti trenni teinud, et jälle võita. Indrek ütles, et ah ei ole… „Noh, teame, teame!“ oli Harri vastus. Igatahes ettevalmistus oli meil päris hea, sest kahe trenni käigus saime koostöö klappima. Mina kangutasin eest, Harri tüüris taga – tema ei oleks saanud niikuinii ees aerutada, sest teadupärast kaotas ta tööõnnetuses paremal käel kolm sõrme ja niimoodi nimetissõrme ja pöidlaga aeru hoides ei ole ju parema käega võimalik aeru jõuga tõmmata. Ja kuna mina olen harjunud aeru tõmbama samuti vasaku käega, siis selles mõttes tundus asi mulle just selle poolest ebameeldiv, et pidin mõlama paremalt poolt ja kätt ei saanud ka vahetada.

Stardi eel

Et Rõuge Paadiralliga samal päeval oli ka Hillari ja Harri emal Maretil sünnipäev, siis tuli Hillar Rõugesse koos emaga, tema autos. Meie Harriga olime juba aegsasti kohal, valmistasime kõik ette, pumpasime kummipaadi täis ja viisime stardikohta. Stardikohas lasti eelmise aasta tulemuste põhjal stardipositsiooni valida. Ka meie saime koha esireas. Arvestades seda, et starti oli tulnud lausa 82 paatkonda, siis see oli edu saavutamiseks hädavajalik. Tagumises reas tekkis aga korraldajatel äge sõnelus ühe paatkonnaga, keda stardist kõrvaldada taheti, kuid kes korraldustele ei allunud. Tegu oli ilmselgelt juba keskmises joobes mehepoegadega, kes olid nõuks võtnud ilmtingimata paadiga rallile startida, hoolimata sellest et võistlusjuhend joobes startimise oli välistanud. Märkasime, et meie kummipaat on pehmeks läinud. Harri arvas et ega seda polegi mõtet enne üle pumbata, kui alles kohe stardi eel (oma pool tundi oli veel aega). Nii jätsime ühe poisi paati valvama ja läksime Harriga üles mäe otsa soojendusjooksu tegema. Soojenduse ja väikse võimlemise järel ütles Harri, et ärme läheme veel alla, sest seal on väga närviline olla. Ajasime veel juttu kerget sörki tehes. Kui stardini oli jäänud umbes 10 minutit, hakkasime tagasi stardipaika liikuma. Jõudes paadi juurde, nägime et see poiss, kes seal paati valvas, kükitas paadi kõrval ja hoidis kätt paadi peal. Kui ta meid nägi ütles ta: „Hillar käis siin, pumpas paadi lõhki ja jooksis minema.” Uskumatu! Siis võttis ta korraks käe augu pealt ära ja seal see ilutses – pöidlaotsa suurune auk! Harri kes oli püüdnud närvilist õhkkonda vältida, põrutas nüüd: „MA LÖÖN SELLE MEHE MAHA!” Poiss kostis siis, et Hillar oli öelnud et ta teab küll kust paiga saab, millega augu kinni paneb ja nii ta minema jooksiski. Harri oli närvis mis närvis. Kõlas teadustaja hääl: „Kuus minutit stardini!” Mina püüdsin mingit lahendust välja pakkuda. Ütlesin, et toome minu kummipaadi Ivolga 2, aga kuna see on päris raske, siis Harri sellega rallit läbida ei kavatsenud. Ta ütles et nüüd on kõik – kui Hillar paigaga ei tule, siis jääb võistlus meie jaoks ära. Ma pakkusin veel välja, et kui äkki üritada aeru küljest teipi lahti kerida, ehk see peab augu peal, aga Harri sellesse ei uskunud. Ega ma ise ka eriti ei uskunud, kuid midagi pidi ju tegema. Kõlas hääl: „Üks minut stardini!” Harri lõi käega ja ütles, et tõstame siis paadi eest ära, et teistele ette ei jääks.” Ma ei suutnud uskuda, et me üldse ei osale. Just siis kui teadustaja ütles: „Nelikümmend sekundit stardini!”, ilmus välja Hillar, näpuvahel must mäkkaiveriteip. Samal ajal, kui Harri teda sõimas, oli tema kummargil augu kohal ja hammastega teipi lahti kaksates hakkas auku kinni lappima. Esimene paik jäi minu nägemise järgi küll veidi kortsu ja ma olin kindel, et nüüd õhk lippab sealt vahelt välja. Aga enam ei olnud aega midagi korrigeerida. Hillar kaksas teise ja kolmanda ja neljanda jupi teipi ja kleepis need üksteise otsa. Harri karjus, et aitab küll, kao minema! Aga ei! Hillar jõudis veel mitu juppi kaksata ja peale kleepida, ehk küll minul oli selge, et kui see alumine nüüd kortsu jäi ja õhku ei pea, on ka see ülejäänud pingutus asjatu. „Kümme sekundit stardini!” Nüüd siis lõpuks hüppas Hillar püsti ja pani punuma. Imeks panemise väärt on see, et ta jõudis fotokaga veel sellest ka pildi teha, kuidas stardi hetkel lipp langes.

Samal ajal kui…

 …meie Harriga sooja tegime ning ei teadnud stardipaigas toimuvatest sündmustest midagi, oli Hillar siis kohale jõudnud ja tegutses omapead. Nimelt katsus ta paati ja leidis, et kui meie sooja teeme, siis me ei pruugi ju sellest üldse teadlikud olla, et paat pehme on ja sellise paadiga küll startida ei saa. Võttis siis mees pumba ja hakkas paati täis pumpama. Et seal kõrval oli just ka teine samasugune Fish Hunter 210 kummipaat ja et too oli väljanägemise poolest palju suurem, siis tuli miskipärast Hillarile selline mõte, et kuna tegu on sama mudeliga, peab ka meie paat sama suureks paisuma. Nii ta siis pumpas ja pumpas. Ei teadnud ta miskipärast ka seda, et pump, millega ta pumpas, lõi õhku nii alla surudes, kui ka üles tõmmates. Igatahes kui ta „viimast kümmet matsu” lõi, kostus vali tsssssss ja paadike oligi katki. Loomulikult tekkis Hillari peas kohe paanika. Mis nüüd teha? Esimene mõte oli tal tormata üles mäele meid otsima. Siis kui ta esimesed jooksusammud oli teinud, sai ta aga aru, et sellest poleks mingit abi. Auk tuleb ju paigaga sulgeda. Kust saada paik? Nüüd meenus Hillarile, et ema autos on rull mäkkaiveri teipi. Hillar kukkus oma haige jalaga liduma nagu noor hirv. Auto oli aga jäänud kaugele üles mäe otsa kiriku juurde (paadist vähemalt 400m). Jõudnud auto juurde, selgus et auto võtmed on jäänud ema kätte ja ema ise ei-tea-kus. Mobiil välja ja emale helistada vaja. Hillar: „Kus sa oled? Mul on kohe auto võtmeid vaja!” Ema: „Ma olen siin teisel pool Kaussjärve, kus paatidega välja tullakse.” Hillar: „Harri paadile tuli auk sisse ja mul on kähku autost teipi vaja. Ma jooksen teisele poole järve ja otsin su üles.” Ema: „Heaküll, ma kõnnin sulle vastu.” Hillar kihutas nüüd mäest alla, trügis suure vaevaga rahvamassist läbi ja jõudis teisele poole järve. Ema aga polnud kusagil näha. Uuesti mobiil välja! Hillar: „Kus sa oled? Ma ei näe sind!” Ema: „Ma olen nüüd Harri paadi juures.” Hillar: „Kuidas sa minust niimoodi mööda said kõndida, et ma sind ei näinud? Olid kusagil rahva sees või?” Ema: „Ei, ma tulin teist kallast mööda.” Hillar: „Oeh! Heaküll, ole seal ja ära enam kusagile mine!” Nüüd lippas Hillar ka ise teist kallast mööda ja avastas et sealt oli ümber järve palju kiirem tulla ja lühem maa kah. Saanud ema käest auto võtmed, lidus ta nüüd nii kuidas jalad võtsid jälle auto suunas. Haige jalaga mäkke jooks, teibi otsimine, tagasi jooks – kõik see käis Hillaril teadmisega, et ta jookseb ajaga võidu. Iga sekund oli arvel! Ju kuulis ka tema eemalt hüüdu: „Üks minut stardini!” enne kui ta ähkides ja puhkides kohale jõudis.

 Stardist finišisse

 Meie Harriga olime just hetk tagasi sellises meeleolus olnud, et peame kõrvale astuma, ning ega mingit võistlushasarti stardi hetkel enam polnud. Minu meeleolu oli umbes selline, et näis, millal meie paat lössi vajub – kas esimese järve peal, või jõuame Suurjärveni… Igatahes kargasime sisse varem valmis vaadatud kohast. Edu saavutamiseks oleks pidanud paadiga jooksma neeme tippu ja sealt paadi sisse panema. Meie aga läksime sisse poole neeme pealt, sest kuna kõik võtsid suuna neeme tipule, võis arvata, et seal läheb kitsaks. Start õnnestus päris hästi ja umbes poole järve peal tundus kõrvale vaadates, et keegi ei asu meist ees pool. Mida me ei teadnud, oli see, et Indrek Laine tõmbas aeru nii kõvasti, et see Kaussjärvel pooleks murdus. Õnneks sai ta hiljem aeru välja vahetada, kuid tükk aega pidi kaapima pooliku aeruga. Kaussjärvest välja saime meie kõige esimesena. See tundus mulle täiesti uskumatuna. Seda poleks ma küll oodanud! Lidusime Harriga paat kahevahel mäkke ja tagasi vaadates nägin, et meil on ka veel päris kenake edumaa järgmise paatkonna ees. Ratasjärve sisse minekul me eriti ei puterdanud ja nii saime ka päris korraliku eduga üle järve. Indrek ja Andre Laine olid juba teiseks tõusnud. Ratasjärvest väljatulekul tegi Hillar pilti ja hüüdis: „Vahe järgmistega kolmkümmend meetrit!” Harri pidi olema Hillari peale ikka jube verine, sest ta karjus vastu: „Raisk! Sa ära mölise ****!”, kasutades nii ebatsensuurseid väljendeid, et see šokeeris isegi mind. Ja kui Hillar kõrval jooksis, ei saanud Harri vait olla ja sõimas teda roppe sõnu kasutades veelgi. See oli ikka päris dramaatiline, sest ühest küljest ma sain aru, et see segab mäkke jooksul hingamist ja teisest küljest oli rahvast raja ääres murdu. Kuidagi piinlik oli ka ju… Hillarist oli siiski nii palju kasu, et kuna ta jõudis mäe otsa enne meid, märkas ta, et osa rahvast ei oodanud veel üldse võistlejaid ning inimesed jalutasid rahulikult maantee ületuskohal. Hillar karjus: ”Eest ära! Võistlejad tulevad!” Meil polnud võhma nii pikalt karjuda ja nii sain mina hüüda vaid: „Eest ära!” Rahva hulgas oli üks priske turvafirma Falck’i vormis tädi. See ärkas nüüd üles ja hakkas kohe korda looma. Ta tundis ilmselt et nüüd on tema vastutusel meie teelt rahvas eest ära ajada. Nii ta pööras seljaga meie poole ja kisas et rahvas tee pealt ära läheks. Meie hakkasime juba üle tee jooksma, kui see tore Falck’i tädi oma suuruses ja laiuses just sinna ette astus, kust jooksukoridor kulges. Ma siis röögatasin: „Mine ise ka eest ära!” Palju ei jäänud puudu, et me oleksime teda pikali jooksnud. Sel ajal kui meie paadiga veele püüdsime saada, hüüdis võistluse kommentaator: „Esimesel kohal on Hillar ja Harri Irves!“ Siis märkas ta aga rahva hulgast läbitunginud Hillarit ja kommenteeris edasi: „Oi! Aga Hillar on hoopis siin! Kes siis Harriga paadis on? Kes siis koos Harri Irvesega võistlust juhib?...“ Suurjärvel oli alguses edu päris hea ja nii tekkis minul lootus, et nii me võime isegi veel esikolmikusse jõuda. Suurjärvel lähenesid aga konkurendid päris kiiresti. Pingutasime kõvasti ja lootsime, et ehk õnnestub jooksuga vahet suurendada. Igatahes Suurjärvest saime välja veel väikese eduga. Valgjärvel hakkasin tundma, mida tähendab vaid parema käega aerutamine. Konkurendid kuklasse hingamas mõtlesin sellest, et kui saaks vaid kätt vahetada ja vasemaga tõmmata praegu… Õnneks suutsime Liinjärvele joostes veel vahet natuke vahele tekitada. Liinjärvest kanalisse minnes oli vahe Lainedega 10 meetrit. Kuna kanalis keegi nagunii ei ürita mööda pressida, siis võtsime asja natuke rahulikumalt, et jõudu säästa lõpusirgeks. Üldiselt oli mul selge, et ega me esimeseks ei tule, sest Lained jõudsid juba kanalis meile järgi. Lootus oli aga teine koht küll kätte saada. Igatahes nii kui me uuesti Suurjärvele jõudsime, panime kohe täiskäigu sisse. Sama tegid ka Lained, sest juba võtsid nad meile kõrvale ja peatselt oli meie edu vaid pool paadipikkust. Kangutasime edasi, sest otsustasime neile möödumise võimalikult raskeks teha. Äkki tõmbusid nad tagasi ja mõlasid otse meie taga. Kuna lõpuni oli veel palju maad, mõtlesin mina et küll on kavalad – sõidavad meie kiiluvees ja tuules, et natuke puhata enne otsustavat spurti. Kas seal nüüd oli ka parem sõita selles ma polegi nüüd enam nii kindel. Igatahes poole järve peal võtsid nad kõrvale ja ründasid uuesti. Jälle kaapisime nii et kapsas ninast väljas. Ka sel korral suutsime ette jääda. Lained aga enam meile armu ei andnud ja üritasid nüüd juba koguaeg mööda saada. Jälle võtsid nad suuna vasakule. Nüüd hakkas Harri ka paati vasemale tüürima ja mul oli tunne, et sportliku viisakuse piire hakatakse kohe-kohe ületama. Ma jõudsin vaid mõelda, et oleks ikka jube häbi küll, kui me jultunult konkurentide möödasõitu takistame, samas kui me ise rohkem ei jõua. Ma tahtsin juba Harrile öelda, et ära ette sõida! Harri ütles, et ma tõmbaks kõvemini ja nii ma siis jäin vait ja üritasin veel kõvemini tõmmata. Paraku ega kusagilt jõudu juurde polnud võtta. Pealegi oli selleks ajaks meie paadike juba nii pehmeks läinud, et minu paadi välisküljel olev jalg oli juba vette vajunud ja nagu ma oletasin, pidurdas edasiliikumist. Jälle ja jälle üritasid Lained kõrvale tõmmata. Harri hüüdis jälle, et tõmba kõvemini ja mina kangutasin nii et nägu peas punane. Vahepeal üritasin mina, Tõnu Hendrikson „Tõnu Endreksoni tehnikas“ sõudmise moodi rohkem kehaga kaasa töötada, et tõmme oleks pikem. Kui Lained jälle külje peale ilmusid ja ma nägin, et see tehnika ei ole nii tõhus, tõmbasin jälle vaid kätega, aga tihedamini. Monika kes samuti võistlust rahvahulgas kaldal jälgis, ütles hiljem, et kuulis kõrvalt sellist vestlust: „Kes ees on? Kas saad aru kes võidab?“ „Ah, võidab kes võidab – peaasi et Lained jälle ei võidaks!“ Oh seda inimeste õelust! Kallas tuli meile aina lähemale, kuid igal hetkel vasardas peas vaid üks teadmine – rohkem kiiremini ei suuda. Kaldasse jõudes oli vaid üks arvestus – kui me suudame kiiremini paadist välja saada, võime viimases jooksus Lainesid veel edestada. Liiga vara ei võinud aga välja hüpata, sest sügavas vees poleks me kiiresti liikunud. Ranna joonele jõudsime Lainedega samal ajal. Kiiresti välja! Harri jooksis minust mööda finiši suunas – täpselt nii nagu olime trennis harjutanud. Mina aga ei saanud paadiga talle järgi joostud, sest erinevalt sellest kuidas trennis oli olnud – nüüd oli paadis ägedast mõlamisest oma 3 või enamgi liitrit vett. Nii oli paadi tagumine ots vastu maad ja ühe käega paadist hoides sellega jooksmine võimatu. Raskelt lohises paat minu järel.Õnneks pööras Harri viimasel hetkel ümber ja hüüdis: „Kuhu sa jäid?!” Jooksis siis tagasi ja haaras paadist. Finišikaare alt läbi joostes röökisime ja tõstsime aerud pea kohale. Kõigist äpardustest hoolimata saime üle joone esimestena. Lõpuajas oli siis sekundiline edu Lainede ees. Kaugeltki polnud see võidu aeg 31:29 parimate killast, kuid siiski olime viimase trenni aega ületanud 34 sekundiga (nii et siiski üle poole minuti). Nagu muljeid vahetades selgus, oli Indrekul olnud hiljaaegu mingi lihasevenitus või rebestus ja ta ütles, et ei olnud üldse sellist jõudu tõmmata nagu varasematel kordadel. Seda võis kahtlemata uskuda küll, sest ega sellise kaliibriga mehed nüüd mööda sõidul niimoodi hätta poleks muidu jäänud. Kokkuvõttes oli sel korral siiski õnn meie poolel. Esikoht võistkonnale Ekstreempark - Harri Irves ja Tõnu Hendrikson. Teine koht vaid sekundilise vahega Ats & Ipu - Andre Laine ja Indrek Laine. Kolmas koht kahe minutilise vahega võistkonnale Porgandid - Mati Laur ja Mikk Laur.

 Finišis Nüüd aga kus sõit oli läbi, hakkas Harri veel õieti Hillarit sõimuga kostitama. Oli nii vihane sõnavaling, millise peale ma mõtlesin, et nüüd ta tõesti „lööb selle mehe maha“. Hillar ütles rahulikult vastu, et mida sa karjud – võitsite ju! Peatselt oli kohal ka üks näitsik, kes end ajakirjanikuna tutvustas ning kohe hakkas mind intervjueerima. Jälle midagi uut minu jaoks. Muu hulgas küsis ta ka seda mis spordialadega tegelen ja sai mainitud et igasugustega kaasaarvatud multispordiga. Hiljem oli artiklisse kirjutatudki, et „multisportlane Tõnu Hendrikson“ ning Indrek Laine hakkaski mind selle peale „multisportlaseks“ kutsuma. Intervjuud antud, suundusime stardikohta, et ujumas käia. Sealt leidsime kummipaadi, milles magas üksteise kaisus kaks “võistlejat” hambad laiali. Mida ei suutnud korraldajad, seda suutis alkohol - võistlusindu täis mehed olid juba enne starti unne suikunud. Autasustamisel kuhjati meid muidugi igasugu auhindadega üle: õhtusöök kahele Saarsillal, Helsinki – Stockholmi laevareis neljale Siljaline laevaga, Võrumaa filmi DVD, paadiralli särgid ja millest ilmajäämisest Lainedel kõige rohkem kahju oli – sepistatud paadirallitajate kujud. Mingist saunast oli ka juttu, aga selle auhinna kohta me mingit paberit ei saanud ja et me asja kohta üle ei küsinud, siis nii jäi meil see auhind üldse saamatagi. Kiireima Kaussjärve ületajatena saime suure kastitäie makarone. Harri võit oli emale aga nii heaks sünnipäevakingiks, et kutsuti mindki sünnipäevale. Ja eks sünnipäeval tuli Hillar sellise teooriaga välja, et see võit tuli ikka puhtalt tänu talle. Kui tema poleks meid oma paadi lõhkumisega vihale ajanud, siis me poleks ka nii vihaselt pingutanud… Noh – teoorias on ta tugev küll, kuid paadiralli võit tal siiski veel saamata. Ja selle asja pärast oli Harril terve õhtu hea tema kallal nokkida ja kiidelda… Siiski oli Hillar oma haige jalaga jooksnud sel päeval rohkem ja kiiremini kui meie Harriga ja tagantjärgi tarkusena oleks ta ise võinud seda võidurõõmu maitsta. Kuigi minu meelest me nüüd mingi eriti suure asjaga küll hakkama ei saanud, polnud see vist siiski nii. Kui Rõuge Paadiralli kohta ilmus Võrumaa teatajas kaks artiklit, Lõunalehes ka artikkel ja nõndasamuti ka veel Maalehes – piltidega ja puha, siis ma mõtlesin küll et oli ikka päris kõva sõna see Rõuge Paadiralli kinni panna!

Teisipäev, 2. oktoober 2012

Haanja100 2012

Kuna TRM-il oli muda see mis kõik chainid suckkima pani (eest keskel ei saanud üldse vändata), oli selge et H100 sellise rattaga nauditavaks ei kujuneks. Niisiis lasin esimesed hammakad vahetada, käikari regullida, trossid õlitada ja piduriklotsid vahetada. Pärast seda funkas kõik ideaalselt. Tänud Ivarile, kes Maratonis pool päeva minu voki kallal nikerdas! Enne starti tegin väikse soojendusringi rulliraja asfaldil ja sõitsin maastikul vaid viimased 300m finiši otsa. Sellest aga piisas, et tagaratta ühel kodaral kannatus katkes ja see pooleks murdus :( Esimene ähvardus tehnika poolt oli sellega kõlanud. Kruttisin jooksu nii sirgeks kui andis ja kobisin rattaga joonele - otse „kõvade tegijate“ hulka. Uhke tunne nii eest startida :) Starti ma aga kinni ei pannud ja see polnudki eesmärk, sest ega ma siia Taarakaga võistlema tulnud.
Minu konkurendid on hoopis Nelik100 arvestuses võistlevad Urmas ja Mart, kes aga stardiga juba mõned sekundid mulle loovutavad. Ah et mis maksavad need paar sekundit 400km juures? Nagu mullune Nelik100 näitas, on igal sekundil suur väärtus (Mart kaotas Neliku esikoha Sulevile alla minuti, mina kolmanda koha Mikule veidi üle minuti). Eks olnud mul väike lootus esimese otsa rahva hulgas vältida ka pikki järjekordi alguse singlitel. Igatahes olin enne esimest tõusu Kubija järve otsa juures kahekümne hulgas. Tõusude lõpuks aga veel esisajas :-D Eks olnudki nii nagu loodetud – singlitel saba ja rahulik liikumine. Ei jäänud ma kellelegi jalgu ja ei kibelenud ka mööduma.
Võib-olla oleks võinud alguse osas veidi paremini rada valida ja vähem mudast läbi sõita, kuid minu üllatuseks oli raja alguse osa, arvestades eelnevalt sadanud vihma, üllatavalt heas seisukorras. Olin otsustanud kulgeda omas tempos ja mitte teiste liikumisest mõjutatud saada. Nii ei teinud ma mingitki tempomuutust, kui Kirsa mööda pani. Pigem pisut rahulikumalt, kui et liialt kiiresti – eelmise aasta hea enesetundega uhamine maksis raja keskel kätte ja lõpp kujunes kannatamiseks. Tänavu lootsin targem olla. Korra jõudsin järgi ja möödusin Küllost, kes aga varsti kruusakal uuesti eest vajutas. Las aga vajutab! Mina kulgen oma tempoga. Pärast Vihtla järve panin veits tempot juurde ja plaanisin üsna hea hooga kruusateele välja pöörata. Esimene rehv aga heinal ei pidanud ja küljekas oli paratamatus. Küll ei tahtnud ma aga leppida sellega, et ma libeda heina pealt hooga kruusale libisen. Paaniliselt üritasin jalgadega libisemist takistada, kuid kruusal ma lõpetasin ja puusa ka marraskile sain :-P Edaspidi arvestasin sellega, et esirehvil pidamist pole ja mingit kurvis kallutamist pole mõtet ette võtta. Tõusudel hoidsin end tagasi, et jalgu säästa, hoolimata sellest, et teised liikusid palju kiiremini.
Hallimäe TP-s olin jälle Küllole järgi jõudnud, kuid tema pani sealt peatumata läbi. Kuna minul oli kett raksunud, siis tulin maha, väntasin ketile ringi peale et üle „kaeda, kas tuu kisk tsärro“. Ei kõik oli korras ja veeresin edasi. Kruusakal ilmus äkki kõrvale Anti ja uuris, kuidas on. Ma siis kurtsin, et tagaratas viskab ja käib vastu piduriklotse kah, kuid sõitu see veel ei pidurda. Ta siis soovitas mitte pidurdada. Samas aga nii kui kruusalt maha pööramine tuli, hüüdis ta: „Pidurda!“ Nojah, kumb nüüd parem nõuanne oli :-S Igatahes tundus et ega ma Anti tempot omaks ei võta, sest suhteliselt kiiresti liikus ta eest ära. Lukumäe tõusul aga jõudsin järgi ning Munamäkke väntasime kõrvuti üles. Lootsin et kui me nii ühtlases tempos kulgeme, on vähemalt mõneks ajaks mõnus seltskond tagatud. Poolel Munaka tõusul teatas üks neidis, et teil just üks klubikaaslane sõitis mööda, kes ütles, et tema täna ei viitsi sõita. Nojah, selge et see pidi Küllo olema. Varsti nägimegi teda ja oli ka selge et ega ta meiega ei liitu, vaid sõidab oma sõitu, sest eks haiguse järgne H100 pole meelakkumine :(
Mul jätkus aga Anti seltskonda Tsardsõmäeni, sest seal kuulsin äkki seljataga raginat ja läinud ta oligi – külili pervest alla. Ei olnud mahti ootama jääda ja lootsin et küllap ta peatselt järgi jõuab. Kahjuks ei jõudnud :( Varsti oli 40km selja taga ja aeg geeli manustama hakata. Püüdsin siis seda regulaarselt teha ja nii haamrit vältida. Kruusakatel oli selge, et muda on tagakassetil kiiremad hammakad sõidukõlbmatuks teinud. Roheliste niitude tõusul möödus jälle Kirsa – hmm, mõtlesin et ta on minust ikka ees pool… Alates Vorstimäest hakkasid aga jalad väga nüriks muutuma.
Tsirgumäkke püüdsin küll esiti üles vändata, kuid poole peal tulin sadulast maha ja tundus et pulsi ajasin ilmaaegu nii kõrgele :-P Plaani Jaanimägi oli päikseline nagu alati ja kui ma enne üles jõudmist taha vaadates HRK vormi nägin, mõtlesin et kes nüüd mulle nii äkki järgi jõudis, kuid selgus, et tegu oli hoopis Viguriga, kes 100miili liidrina möödus. Laskumise lõpus jäin aga käiguvahetusega hiljaks ja minu suureks masenduseks tuli ka järgmine tõus jalastuda, kus kõik teised sadulas möödusid :-P Mõrvari ema (või isa või kestaiganeskaeiole Mõrvarile) osutus üllatuslikult raskemaks kui iganes varem. Sammuke, hingeldamine, sammuke, jälle hingeldamine ja nii ta lõpuks ikka üles läks. Väga raske oli olla. Kui esialgne plaan nägi ette, et Plaani karjamõisas teleintervjuuga aega ei viida, siis kohale jõudes viskasin end pikali ja otsustasin et siit ilma korraliku puhkuseta edasi ei lähe. Kui ma end püsti olin ajanud, torgati mulle kohe Mikker näkku ja intervjuu otseülekandesse läks lahti. Mihkel küsis nii keerulisi küsimusi, et võttis kohe pikalt mõtlema mida vastata sellisele küsimusele: “Ega sul arsti ei ole vaja?“ (ülekande järelvaatamine http://tipikas.tv/sport minu intervjuu alates 87:55) Väiksed söömad, suured joomad ja liikusingi edasi Marguse juurde, kes mu rattal hammakad ja keti survepesuga puhtaks tegi ning ilusti ära õlitas. Sealt maalt peale toimis kellavärk nagu käiguvahetus :) RRC singel, kruusakas ja algasidki imevad lõigud. 2009 aastaga võrreldes oli rada ülihää, kuid sellest hoolimata kulgesin kohati nagu tigu.
Ainus lohutus oli, et eks teisedki olid pea sama tigusad… või siiski mitte. Igatahes oli möödujaid juba iga natukese aja tagant ja nii mott kui ramm raugesid vaikselt. Pärast Vaskna singlit enne Papisöödule jõudmist suutsin metsas teha veel väga halva valiku – lootuses hooga keset rada haigutava mudaaugu teisele kaldale jõuda, läksin keskelt peale. Muatüss oli aga nagu must auk, mis mind endasse imes – hoog oli nagu lõigatud ja keset kõige paksemat ja püdelamat pori vajusin poolest säärest mõlema jalaga sisse. Ukerdasin kuidagi välja, kuid ratas sai ka oma jao. Papisöödule üles jalutades püüdsin mudaga suurenenud kaalu vähendada, kuid ega see eriti õnnestunud. Veidi eluvaimu lisas Rakke vormis naisvõistleja möödumine. Tegu Rita Toomega. Tundus küll, et kohe kaotan ta silmist, kuid Vällamäe libe laudsild niitis ta maha. Eks oli seal veel paar oigavat meest kah, kes küll juba end püsti ajanud, kuid ilmselgelt küljeka pannud.
Vällamäel on aga maagiline jõud ja seda jõudu teades, talitasin ka nüüd nii, et kuigi juurikatel tuli paarikümneks meetriks jalastuda, siis ülejäänud osa väntasin sadulas üles. Haa – pulss läks üles ja raske oli, kuid laskumise ja teise tõusu järel hakkas uus hingamine tulema. Haanjamehe talu TP-s pesin hammakad jälle puhtaks ja niikaua kuni ma koolat, arbuusi ja kurki kugistasin, jõudis Rita mööda minna. Tõttasin järgi ja õnnestus Kavadi ääres koos kulgeda. Nähes järgnevat mudamülgast, teatas Rita, et temal pole sellisest rajast enam üldse mingit emotsiooni. Eks see muda pisut tuimaks teeb jah… Varsti ilmus aga välja üks Rakke vormis meesrattur (Tõnu Eelma), kes ilmselgelt hakkas Rita emotsioonidega (või õigem oleks öelda nende puudumisega) tegelema. Kuigi sõitsin vahepeal neil natuke eest ära, olime enne Kolme Kuninga Silda jälle koos.
Andsuka singlile tõttasin ees, sest ega siis viimast laskumise naudingut tohi ju käest lasta sellega, et jääd kellegi taha toppama. Kuradimägi läks kah jalgsi üles, kuid kui ma olin juba lootma hakanud, et äkki kiire sutsakas Meegomäe aiandite juures Rakke omad maha raputab, siis tabas mind ilmne pettumus, kui asfaldile jõudes lisaks neile veel kaks meest mööda kimasid hooga, millele minul enam midagi vastata polnud :( Eks siis kulgesin selle viimase lõigu ettevaatlikult, kus hommikul kodara olin murdnud.
Ja nagu ilmnes, siis ei olnud sellest kodara katki minekust häda ühti – kõik muu pidas ilusti vastu. Eks muidugi klippe oli ka muda pärast raske kinni saada, kuid see on kõik köki-möki selle kõrval et ratas ilusti vastu pidas :) Aeg oli mullusega pool tundi kehvem, kuid koht (134) palju parem. Pealegi pole ma vist kunagi HRK klubi meeste arvestuses varem esikolmikus olnud – eks 100miili distantsi olemasolu aitas sellele tulemusele kõvasti kaasa. Imelik on aga see, et kui oled korra 100miili läbi sõitnud, siis tundub 100km kuidagi lühike. Enne 100miili läbimist küll see 100km nii lühike ei tundunud… Finišis selgus, et Taarakal oli kett katki läinud juba suht algues ja Martin Loo oli edukalt mullust võitu kaitsnud. 100miili võitja jälle Vigur (Tarmo Mõttus). Mida siis aga Nelik100 viimaselt alalt ehk Jala100-lt oodata? Kas poolteist tundi kaotust Mardile õnnestub tagasi teha? Kas 8 minutilist edu Urmase ees õnnestub hoida? Mullu oli ta Jala100-l tervelt 20 minutit nobedam :-P Eh, eks tuleb jalad kõhu alt välja ajada ja trenni minna!

Esmaspäev, 21. veebruar 2011

40.Tartu Maraton


Tartu Maratonist pajataks siis järgmist:

63km läbimiseks kulus aega täpselt 7 tundi ja 17 minutit – see andis diplomile 4346.koha (kuna kõigil kiibid finišeerimist ei fikseerinud, selgus hiljem, et tegelik koht on hoopis 4500). Suusad libisesid lausa super hästi ja pidamisega oli ka enam vähem okei – Peebu TP-s pidin pidamist juurde määrima. Külmaga võitlema ei pidanud, küll aga kuumaga... Ah et miks mul nii kaua läks?! Heh, sest tegin teoks oma ammuse unistuse: läbida Tartu Maraton hüppesuuskadega. Ja mitte ainult hüppesuuskadega, vaid et asjal oleks tõesti mõtet, siis ka suusahüppe varustuses. (Olgu siinkohal ausalt üles tunnistatud, et kuna suusahüppe saabastega ei saa jalga sugugi sirgu ajada ja ka õiget klassikasammu pole võimalik teha, siis nendest sai siiski loobutud üsna tavaliste kirsa-tüüpi töösaabaste kasuks, mis kenasti suusale kinnitusid.) Selle idee generaatoriks oli küll tegelikult minu hea sõber suusahüppe veteranide maailmameister Hillar Irves, kellel oli plaan saada esimeseks hüppesuuskadega Tartu Maratoni läbijaks. Paraku aga võttis ta liiga pikalt selleks hoogu ja kui mullu legendaarne kahevõistleja Tambet Pikkor selle au endale noppis (ajaga 8:00:24), loovutas Hillar oma hüppesuusad tänavu mulle. Ise läks ta sõitma kõva tulemust, et Vasaloppetil parem stardipositsioon saada. Hillariga koos Otepääle saabusimegi ja kella 8 ajal näitas auto termomeeter, et väljas on miinus 30,5 kraadi. Autost väljudes küll asi päris nii hull ei tundunud, kuid krõbe oli küll. Silkasin stardinumbrite järgi ning et aega oli, jalutasin ning uurisin kuidas ma stardikoridori oma laiade suuskadega ära mahun.
Teel sinna trehvasin kokku Lembitu Kuusega, kes suundus stardijoone juurde andma päeva esimest otseülekandes telereportaaži. Kui ta kuulis, et kavatsen hüppesuuskadega maratoni läbida, oli vastuseks: „Hull! Hull! Miks sa seda teed?“ Selgitasin siis et seda on juba tehtud ja et ilm on ju külm ning hüppesuuskadega juba pakast pelgama ei pea. Stardikoridoris olin ehk ainus, kes juba enne starti higistas, sest hüppekombekas on paras skafander. Küll aga oli minu stardipositsioon suurepärane, sest kuna hüppesuusaga ei saa suusajäljes sõita, paigutasin end piirdeaia ning suusajälgede vahele. Nii sain tüki maad ette poole nihkuda ja startida sisuliselt 800 hulgast.


Esimesel järsul tõusul võtsin suusad alt ja kõndisin üles suusad õlal – nii ei kaotanud ma oma positsioonist veel suurt midagi. Suurem positsiooni kaotus tuli esimesel suuremal laskumisel, sest 260cm pikkuste hüppesuuskadega pole võimalik sahka lasta nagu murdmaasuuskadega. Nuputasin tükk aega et kas peaks mäest alla kah kõndima, sest muidu kihutan teistele tagant selga. Viimaks otsustasin raja kõrvalt pehme lume seest alla sõita ja see otsus õigustas ennast. Esialgu sõitsin sõidujälgede vahel ja vaatasin et eriti liiklust ei takistaks.

Samas ilmnes varsti probleem – lisaks heale libisemisele oli hüppesuuskadel ka ülihea külglibisemine. Et paljuski kulges rada kallakutel, tuli ühe suusaga pidevalt suusajäljest tuge otsida. Nii pidin jälgima, et jälg oleks vaba. Laskumistel ilmnes aga tõsiasi et kui hüppesuuskadega saad suure hoo sisse, siis inertsiga libised laskumise lõpus teistest suusatajatest palju paremini – nii pidi ikka vaatama, et kellestki möödalibisemisel ohtlikke olukordi ei tekita. Matu punktiks (mis oligi esimene TP) oli sisekliima talumatult palavaks muutunud, sellest hoolimata et hüppekombeka luku eest lahti jätsin. Nii jõin suure januga oma 8 topsi vett ja jõujooki ära, enne kui edasi julgesin liikuda. Ühtlasi võtsin kaelas olevast kahest buffist ühe ära ja panin kiivisse, sest Hillari kiiver polnud just minu kandilise pea jaoks loodud. Pigistas teine külgedelt kahte punkti nii et muhud tekkisid. Buffinutsak kergitas kiivrit natuke kõrgemale ja pigistus polnud enam nii valus.
Harimäe laskumine küll natuke leevendas kuumust, kuid mitte kauaks. Ande toidupunkti eel langes tempo tuntavalt, sest organismis hakkasid ilmnema kuumarabandusele eelnevad sümptoomid. Kuigi olin omast arust suhteliselt rahulikult alustanud, tegi kuumus siiski oma töö ja päike oli ka temperatuuri juba 9-le miinuskraadile tõstnud (hiljem mõõdeti koguni -6 kraadi). Ande TP-s rüüpasin mustikasuppi ja üritasin ka kõike laual pakutavat maitsta – leib soolaga, hapukurgid, rosinad, banaanid… kahju et polnud enam rosinaküpsiseid nagu vanasti oli. Kõlas ka teade, et umbes 20minuti pärast on oodata võitja finišeerimist. Appi - ja mina pole jõudnud veel poole pealegi!
Kuutse punkti poole liikudes märkasin et pidamine on kuidagi ära kaduma hakanud. Samas aga avastasin suurepärase viisi liikumiseks. Nimelt kui hüppesuusad sõidujälgede vahel enam ei pidanud, liikusin sõidujäljes suusad kaldus. Pöörates suuska horisontaalsemasse asendisse, kiilus see sõidujälge, tekitades niimoodi mehhaanilise pidamise. See polnud libisemise poolest küll nii hea kui jälgede vahel sõitmine, kuid selleks ajaks oli mu liikumine vaevaliseks kulgemiseks muutunud. Kõige raskemaks kujunesid järsemad tõusunukid, kus suusajälg oli käärsammuga ära trambitud. Minu õnnetuseks oli enamus neist kallakuga vastu päikest kus suusa pidamine oli null. Nendest tõusudest tuli sisuliselt käte jõul üles liikuda. Kuigi olin lootnud sõita oma elu mitte-kõige-aeglasema Tartu Maratoni (siiani oli see mu esimene TM aastast 2001, kui aega kulus mõned sekundid alla 7tunni ja starti sai mindud -18 kraadiga õhuke suusakombekas palja ihu peal), siis Peebu punktis tegin tõeliselt pika pausi. Väsimus oli peal ja sõin-jõin korralikult.

Lasin end pildistada ja siis üritasin hüppesuuskadele pidamist alla määrida. See näis esialgu võimatu, sest kuigi jälgede vahelisel külmunud lumel sõitmine oli pidamismäärde nagu liivapaberiga alt ära kulutanud, ei võtnud määre üldse suusapõhjale külge. Surud kõigest jõust vastu suusapõhja, kuid see libiseb nagu mööda jääd. Küll ma tagusin ja nühkisin ristipidi, kuid kui lootus hakkas juba kustuma, õnnestus viimaks midagi siiski alla saada. Läksin ja seisin veel vetsu järjekorras ka oma 5minutit, kuid et see saba ei liikunud üldse ja häda ka justkui üle läks, tõttasin uuesti rajale. Kell näitas 14:40 ja ees ootas veel 23km. Lihtne peast arvutus näitas et pole mingit võimalust alla 7tunni finišisse jõuda. Õnneks järgnes varsti pikalt laskumisi, mis kehatemperatuuri suhteliselt normi viisid ja sellest ajast enam kuumus ei piinanud. Kuna vahepeal oli pika rajaga ka lühike rada kokku saanud, siis oli mul rahvast kogu aeg palju ümber.
Palu toitlustuspunktis jõudsid mulle järgi juba ka laulupidulised (kui nii võiks öelda). Rahvariides Tartu Maratoni „kaanetüdruk“ Liisi Küüts(kes on reklaamil, plakatil ja ka tänavusel diplomil ja tema kaaslaseks olnud rahvariides noormees Rait Reemets. Rõõmsalt sai üksteist ergutatud hüüdega: „Elagu laulupeolised!“ ja „Elagu laulupidu!“ Pärast Palut hakkas eluvaim tasapisi jälle sisse tulema ja kui enamuse ajast olin ma lihtsalt vaadanud kuidas kõik minust möödusid, siis nüüd toimus nihe – mina hakkasin teistest mööduma. Enesetunne läks isegi nii heaks et paaristõukeid ladudes suutsin isegi laulupeolistest korraks mööduda. Viimasel suurel tõusul helistas Hillar ja kuna ma olin lubanud tema kõnedele rajal olles vastata, siis õngitsesin telefoni vöökotist välja. Samal hetkel kui kõne vastu võtsin, libises vasak suusk tagasi ja kukkusin käpuli. Suusk pääses kinnitusest lahti ja juba ma kujutasin ette, et see kihutab kohe mäest alla tagasi. Kuidagi varbaga suuska kinni hoides, vajusin peaaegu kõhuli, üritades samal ajal Hillariga rääkida. No aga mida sa kuuled, kui kiiver peas on! Ja tüüpiline kurdi inimese käitumine on see, et kui sa teist ei kuule, hakkad ise karjuma. Nii ma siis lõugasin nii et mets kajas vastu: „Ma kukkusin kõhuli ja mul sõidab kohe suusk ära ja üldsegi on lõpuni veel 5km!“ Ma ei tea mida Hillar küll mõtles, kuid ümberringi möödujaile olin küll vist paras vaatepilt! Et rahvariides laulupeolised samal ajal minust möödusid, siis tahtsin neile kiiresti järele tõtata, lootuses koos nendega finišis pildile saada. Haarasin suusad õlale ning sammusin mäe otsa, kus suusad uuesti jalga sain panna. Aega oli aga kulunud palju. Pingutasin küll veel mis jaksasin ja kuigi 3km enne lõppu veel rahvarõivaid ees näha oli, ma neile järgi ei jõudnud. Kuuma kohvi joomise järel tabas mind see, mida sportlased nimetavad „haamriks“ – totaalne jõu otsa lõppemine energia puuduse tagajärjel. Esiti üritasin veel natuke edasi kulgeda sest finiš pidi saabuma ju kohe. 2km enne lõppu astusin väriseva kehaga siiski raja kõrvale ja hakkasin süüdimatult energiageeli manustama. Lõpuspurt, hüpe ja telemark oli ju ka vaja veel sooritada. Nii ma siis kulgesin finišisirgeni üsna jõuetult ja siis tegin sellise kiirenduse mille peale kõik häälekalt elavnesid. Hüpe, maandumisel telemark-asend ja võisingi konstateerida nagu Savisaar valimislubaduse täitmist – TEHTUD! Et lõpetatud sai alles päikese loojangu ajal, jäid mul ära kõik negatiivsed asjad nagu ülerahvastatud meeste riietustelk jms.


See oli siis sõidu kokkuvõte. Nüüd aga meeldivama osa juurde! Juba stardis seismisest alates kõlas imestamist, imetlemist ja tunnustust! Arvatavasti sooviti kaasvõistlejate poolt mulle vähemalt 50 korda „Jõudu!“ Umbes kümme inimest tahtsid minu ettevõtmise ees mütsi maha võtta (kui vaid nii külm ei oleks)! Küll patsutati õlale ja küll ikka imestati. Et mul oli seljale kinnitatud ka loosung „Elagu Kaarel Nurmsalu!“ (kolm medalit ühelt nädalavahetuselt – see mees on ju ometi tunnustust väärt!), siis paljud hüüdsid seda ja mina vastasin: „Elagu Eesti kahevõistlejad!“ mille peale kõik ümberolijad kisasid „Juhuu!“ Raja kõrvalt ergutati veel eriti tormiliselt ja ausalt öeldes tekkis kohati tunne, nagu oleksin Veerpalu ise! Uskumatult positiivne õhkkond ümbritses mind kogu selle maratoni vältel ja see oli tõesti „talvine laulupidu“! Ja mis minu jaoks oli kõige üllatavam – kuigi olin selleks valmis, ei kõlanud mitte üht ainumastki negatiivset repliiki – ainult positiivsed sõnad! Ja see ongi see, mis 40.Tartu Maratoni minu jaoks mällu ülipositiivse elamusena söövitab! Aitäh korraldajaile ja kõigile kaasaelajaile kes te minu maratoni nii meeldivaks sündmuseks muutsite!

Tõnu

Reede, 4. jaanuar 2008

1-3.06.2007 Ferrino 36h kestvusvõistlus Läänemaal Haapsalus

Soojad maikuuööd, linnulaul, õitsevate lillede lõhn ja hommikune käokukkumine – kõik see tõi minu sisemuses esile tunde, et ma tahaks… Oi kuidas tahaks! No nii tõmbab kohe sinna! Jah – ilma selleta enam ei saa! Nüüd olen sõltlane! Iga keharakuga tunnetan seda vajadust! Vajadust jätta kõik muu ja olla jälle seiklemas 36h kestvusvõistlusel. Midagi maagilist või müstilist on selles võistluses – hoolimata kõigist raskustest ja kannatustest mida rajal kohtad, ikka tahad jälle minna, et kogeda looduses liikumist nii nagu seda vaid sellisel võistlusel saab kogeda. Viiendat korda siis juba – tähendab nelja korraga tekkiski sõltuvus :-P

Ekstreempargi võistkonnas valitses selline meeleolu, et tänavu võiks taas osaleda segavõistkonnana. Hillar tegi kõva tööd otsides võistkonda tugevat naisliiget. Ei tea kui palju kroone ta küll moblaga tuulde rääkis, kuid lõpuks viis üks kontakt teiseni, teine kolmandani ja sellest tõusis ka tulu. Jaanika Kalev, kes Xdreamil võistleb In Optima Forma koosseisus, nõustus meiega sellele pikale „kannatusterajale” tulema.

Nagu eelmine aasta näitas, siis mingit hinnaalandust distantsipikkuse osas võistlejaile ei tehta – pigem tasuks valmistuda selleks, et lisaülesandeid täites tuleb näiteks jalgsi kilomeetreid veel lisakski. Adventure Raid Baltic Cup sarja kuuluva võistluse puhul võib arvata, et meie korraldajad lõunanaabritele raja pikkuse ja raskuse osas kindlasti alla jääda ei tahaks. Kui juba 2006 aasta näitas, et isegi meeskonnana ei pääsenud me teise öö peale jäämisest, siis nüüd segavõistkonnana tundus see mulle peaaegu kindel.

Väljasõit Võrust jällegi venis. Hillaril tuli nimelt sel päeval töö juures paras üllatus vastu võtta. Juba end eelnevalt poolest päevast vabaks kaubelnud, sai ta hommikul rõõmustava teate, et sellest hoolimata, peab tema orgunnima ja vastutama mingi müügiürituse eest ja nii ka see aeg sinna kulus. Algselt kella 14 ajal planeeritud väljasõit algas 14:50. Hillar polnud sugugi mitte ainuke, keda tööasjad segasid. Nii tuli peagi mullegi telefonikõne, mis teatas, et ma pean kohe sündmuskohale minema ja selgeks tegema, mis täpselt juhtunud on ja kui hull asi on (sidekaabel näe jälle katki kaevatud). Õnneks on telefon suurepärane vahend asjaajamiseks ja nii sain asjad aetud ilma kohapeale minemata. Kuigi Hillar püüdis sõita kiiresti, jäi teel ette mitmeid aeglaselt liikuvaid kolonne ja nii juhtuski, et kui olime algselt kella viieks plaaninud jõuda Haapsallu, siis tegelikult jõudsime vaid Pärnu serva. Siin tegime peatuse, sest kumbki meist polnud lõunat jõudnud süüa. Sellisele pikale võistlusele aga ei saa ju ometi tühja kõhuga minna. Kõht täis, põrutasime edasi. Varsti helistas Jaanika ja teatas, et on juba Haapsalu lennujaamas. Hillar palus tal seal meid ära oodata, et siis koos võistluskeskusse minna. Millegipärast oskasime Haapsalu peale pööravast ristmikult 5km mööda sõita ja nii tegime veel 10km lisaringi sisse. Lennujaamas helistas Hillar korraks Jaanika numbrile ja arvas, et Jaanika näeb seda ja lehvitab. Kui me olime rattad maha võtnud (need tuli jätta lennujaama vahetusalasse) ja meie kõrval hakkas sama tegema võistkond Ekstreem.ee, tuli üks neidis nende käest küsima, et kas nemad tunnevad Tõnu Hendriksoni. Selgus, et Jaanika oli tulnud otsima oma võistkonda ja et me nägupidi tuttavad polnud, siis esitles Leivo rõõmsalt meid ja teatas, et see ongi sinu võistkond. Nalja kui palju! Edasi sõitsime võistluskeskusesse, mis asus Tooraku turismitalus ja seal jäi meil eelstardini aega kolmveerand tundi, et oma asjad kokku pakkida ja riided vahetada. Mina olin õnneks võileivad juba autos enamvähem valmis teinud ja nüüd ei nõudnud nende kokkupakkimine enam palju aega. Küll sai ikka palju võileibu! Kotti kokkupakkides aga tundus, et lisaks kohustuslikule ja hädavajalikule varustusele, toidu jaoks kotis eriti ruumi ei jäägi. Nii tuli teha valik, mida kaasa võtta ja mida mitte. Võileivad, geelid, „Mareti eri”(see on siis kondenspiim kohviga) ja rosinad. Maha jäid küpsised, halvaa ja soolapähklid. Kui kotilukk kuidagi kinni sai venitatud, paigutasin ka rattakiivri selle taskusse. Miskipärast pudenes see peagi sealt välja ja ma pidin uuesti vaatama, kuidas kiivrit paigutada nii, et see ära ei kaoks. Sama asi juhtus ka Jaanika kiivriga. Igatahes hea, et enne starti. Kuna Hillar oli saanud Sixteni käest korraliku halogeenlambi, siis usaldati see minu kui kaardilugeja pähe, akud traksidega seljale. Nii jäi minu ledlamp üle. Ja just siis, astus meie juurde Andres Pae ja uuris ega meil mõnda pealampi äkki üle ei ole. Heh, see oli nüüd küll mõnus hetk, kui saime öelda, et jah – üks lamp on tõesti üle ja selle saame välja laenutada. Peagi koguneti eelstardiks ja kui meile sõnad peale loeti, hakati rahvast paigutama bussidesse – neid oli kokku kolm. Osa rahvast jõudis juba bussi minna, kui nad sealt uuesti maha kamandati ja siis viisakalt korra järgi võistkonna kaupa bussi lubati. Kõigil oli ülev meeleolu ja kuigi tugevamad võistkonnad olid kohad sisse võtnud ees pool, leidus Kaja Pinol julgust tagant poolt hüüda: „Ees istuvad pugejad!” Noh, jah – oh seda kooliaega küll, kui kunagi sai klassiga väljasõitudel käidud… Meie ekskursioon läks siis Haapsalu linnusesse. Lossiplatsil istuti pinkidele ja peagi tutvustas Siiri Mere meile jälle natuke võistlust. Siis ilmus tõrvikuga torniaknale Valge Daam. Kui abilinnapea oma tervitusega ühele poole hakkas saama, oli Valge Daam aknalt kadunud ja tema asemele ilmus keegi mees, kes torniaknast nööriga alla laskus. Valge Daam aga tuli rahva sekka, tõi tõrviku abilinnapeale, kes sellega siis nööri läbi põletama hakkas. Nööri läbipõlemine pidi olema stardihetkeks. Ehk küll see esiti väga libedalt ei läinud, katkes nööri kannatus siiski ühel hetkel ja kõigi võistkondade esindajad tormasid lava kõrvalt kaarte haarama. Hillar sai kaardi kätte, jõudis meieni ja nüüd me siis üritasime selgust saada, kuhu ja mida järgmiseks. Pakis oli miski Haapsalu turismikaart – esmalt me ei märganud isegi seda, et seal linnakaardil ka mõned punktid on. Otsime mingit selgust, selle kohta mida peaks tegema, kuid mitte ei saa aru. Ümberringi pakivad teised oma kotte lahti ja võtavad priimuseid välja. Mis toimub? Miks te seda teete? Vastuseks saame, et priimused võib jätta maha. Kus see kirjas oli või kust seda teada saadi, jäigi meile selgusetuks. Igatahes kougin minagi koti ruttu lahti ja võtan priimuse välja. Oi kui tore – kotti sai kohe nii palju ruumi, et see polegi enam rebenemas (hiljem osutus see väga kasulikuks, kui mu kotil lukk laiali vajus ja kotti enam kinni ei tahtnud hoida). Nüüd kui teised juba minema jooksevad, avastame linnakaardilt punktid. Oleme viimaste hulgas, kes lossiõuelt lahkuvad. Alguses lippame ees minejate järel tänavanurgale, siis aga uurime kaarti ja selgub, et hoopiski teises suunas vaja minna. Järeldus, et kõigil ei ole sama rada, tuli pisut hilja. Igatahes on kaunis mööda Haapsalu linna joosta, kui õhtupäike on madalal ning linn vaikne. Punktid on tänavanurkadel ja lahe ääres. Manitsen Hillarit ikka aeglasemalt jooksma, sest see on alles algus. 50km pole mingi naljaasi. Viimane punkt on viaduktil, kus tänav läheb üle raudtee. Siin ootab ka esimene lisaülesanne – nöörvõrgul viaduktilt alla ronimine, punkti võtmine ja üles tagasi ronimine. Kogu ürituse ajal peab olema vähemalt ühe julgestusega kinni – nii et suurem vaev on karabiinide ümbertõstmine. Kuna SI-pulk on minu näpu otsas, siis mina seda ka tegema lähen. Enne on vaja aga ära oodata järjekord, sest rahva hajutamine pole eriti hästi õnnestunud. Nüüd on aega pilti teha ja puhata. Kui ülesanne sooritatud, paneme ajama. Hämarduma hakkab juba ja nii näib mulle, et lennuväljale minekuks on olemas ka otsetee. Kaardil olev joon tähistab aga hoopis aeda. Igatahes oleme ühel hetkel laia ja sügava kraavi ääres, millest üle ei saa. Kraavi taga paneb rahvas pidu ja ergutab umbes nii: „Kiirustage, te olete kõige viimased! Teised kõik on juba läinud!” Meie küsimuse peale, kust üle saab, vastatakse, et siit samast – ujuge aga üle. Pidutsejail nalja nabani! Meie aga hakkame vasakule läbi võsa ragistama. Lõpuks leidub ka tee ja truup, millest üle kraavi saame. Üle põllu, liini sihti pidi saame ka juba jalad märjaks. Oi milline rumalus oli siit otse üritada! Lätlased, kes olid sabas meie taga seisnud, liikusid nüüd ees. Näeme Team Durot ratastega vastu sõitmas ja Hillar paneb kella käima – huvitav palju me neile kaotame siis juba. Ka angaari juurde läheme ringiga ja kui me sealt ratastega minema saame on ka juba Ekstreem.ee kohal. Nüüd on vaja leida punkt nr.61 „hoone”. Selle leidmine meile raskusi ei valmista. Küll aga valmistab meile pisut raskust järgnev lisaülesanne. Nimelt on vaja vanast lagunenud ilmselt sõjalennuväe hoonest leida kolmelt korruselt 9 punkti ja kompostriga kaardile märked teha. 8 punkti tuleb kergelt kätte, kuid 9-dat otsime läbi kolme korruse oma 10min, enne kui leiame. Õieti leidis selle just Jaanika. Edasi sõites vaatame vaheaega Team Duroga ja see on juba 35 minutit – natuke palju alguse kohta. Jõuame järgi lätlastele ja teeme vahespurdi, raputades nad maha. Siis aga paneme õigest ristmikust mööda ja kuni me ringiga läbi linna sõidame, on nad meist jälle ees. Oh mis tore äpardus! Saame tükk aega sõita, enne kui eest jälle rattureid paistma hakkab. Külateedel üritan hoolikamalt kaarti lugeda, sest rohkem ei tahaks küll kusagilt ringi minna. Truubi juures, kus on järgmine punkt saame jälle ka tuttavast Läti võistkonnast mööda. Natuke maad edasi on aga üks tiim tee ääres ja pumpab rattal kummi. Üllatusega tunnen ära oma venna Peetri. Hüüan mööda sõites, et „Pane Peeter, pane!” Kuna minu plaan on Erja külast Uneste kaudu suund Martna peale võtta (et siis Jõesse küla kaudu jõuda järgmisse punkti 56), siis pöörame teele, mis alguses on küll sõitmiseks hea, kuid lõppeb äkki heinamaaga. Ots ümber ja tagasi teele, kust tulime. Nüüd on jälle kõik need, kes meist enne maha jäid, mööda saanud. Egas midagi – läheme teiste järgi ja sõidame üle Kirimäe. Maanteel lähen ette ja väntan päris hoogsalt. Teised istuvad tuules ja mitte ainult meie võistkond. 56 punkti võtmises jõuan ette vend Peetrist, kes on Metsapeatuse tiimiga enne meid punkti juurde jõudnud. Nemad on jõudnud juba mitu korda kummi parandada. Nüüd kulgeme alguses nende tuules. Et nende tempo aga meid ei rahulda, läheme mööda. Meie tempo aga näib neid rahuldavat, sest kuigi ma sõidan maanteel kohati ka 27km/h ja kiireminigi, ei jää nad meist maha. Kokre, Ohtla ja olemegi Liivi küla lautade lähedal. Siin teeme peatuse ja uurime kaarti. Peeter arvab, et oleks vaja veidi edasi sõita. Üks tiim oli aga enne meid just paremale pööranud. Ja siis ma seletan, et ikka paremale vaja minna. Vaatame kaarti ja Peeter ei arvanudki, et me juba Liivil oleme. Pöörame siis kõik üksmeelselt paremale, sõidame lautade vahelt läbi, kuid selle asemel, et kohe paremale pöörata, sõidame ees sõitnute eeskujul üle ristmiku ja pöörame alles siis paremale. Kui tee hakkab siksakke tegema, vaatan kaarti ja saan aru, et siia polnud meil tegelikult plaanis jõuda. Kuna valitud tee tundub punkti minevat isegi otsemini, siis arvan et tühja kah – läheme siis siit kaudu. Varsti peatub meie ees sõitnud tiim ja me jõuame neile järgi – jälle lätlased. Tundub et nad on aru saanud, et siit kaudu tulla oli viga. Kuna teed mööda saab rattaga sõita, siis meil oleks kahju otsa ümber pöörata ja nii paneme edasi. Nüüd kulgeb tee piki Liivi jõe kallast. Punkt 53 on teerajal, mis peaks jõe äärde välja jõudma. Nii et vaatame siis millal paremalt mõni teeots paistab. Enne punkti peaks veelgi üks tee pöörama ja selle järgi peaks ju ometi saama orienteeruda. Tee muutub iga kilomeetriga rööpalisemaks ja halvemini läbitavamaks. Enne punkti ei tohiks kaardi järgi teed üldse ollagi. Üks asi, millele ma aga tähelepanu ei pööra, on see, et jõgi ei tohiks enne punkti pöörata. Kui me oleme kaua sõitnud, märkame jalgrattureid ka teisel pool jõge. Huvitav, kuidas nad kavatsevad üle jõe saada. Varsti on ees ristmik ja nüüd tahaks selgust saada, mis teega tegu on. Üks tiim tuleb sellelt teelt ja nii me siis uurime, et kust nad tulevad. Nemad vastu, et tulid üle jõe ja otsivad ka 53. nagu meiegi, kuid selle tee peal seda küll veel polnud. Oleks nüüd oidu olnud ka kompassi vaadata, oleks me ilmselt oma veast aru saanud, et me juba punktist ammugi möödas oleme. Aga ei – ikka edasi vaja panna! Varsti on igasugune tee otsas ja kõmbime rattad käekõrval pika heina sees. Mingil hetkel märkame, et tagant on kadunud nii Peeter oma tiimiga, kui ka teised. Oleme täitsa üksi jäänud. Otsa ringi ka ei pööra – kuhugi me peame ju ometigi välja jõudma! Kui me siis lõpuks metsast välja jõuame ja end paika saame, on põhjust oigamiseks kuhjaga – oleme punktist rohkem kui 3km tagasi möödunud. (Hiljem saime teada, et Peeter oli oma tiimiga kaarti uurima jäänud ning kui võsast rattureid hakkas tulema. Olid nad selle põhjust uurinud ning sealt leidnud tee ja samuti ka punkti 53. Et Peeter oli oma mobla maha jätnud, siis tal ka minu numbrit peas ei olnud ja nii ei saanud ta meile ka „kõrvalist abi” osutada.) Meie aga otsustasime nüüd teed mööda sõita ja punkti 53 ringiga mööda teed võtta. Alguses oli kõik kena ja kui me küla vahelt metsa vahele saime oli ka kraav ilusti näha. Järgmiseks pööras teelt maha üks üsna heina kasvanud kõrvaltee. Kaardi järgi oleks võinud oletada, et ka see tee, kuhu meil vaja minna, peaks selles suunas pöörama. Et aga ühtegi teelt maha pööramist kaardil ei olnud ja ainuke korralikult läbitav tee oli see, millel kulgesime, panime teed mööda edasi. Meil oli ju ometigi sellest jalgsi ukerdamisest villand saanud. Varsti hakkas kahel poole paistma iga natukese aja tagant teega ristuvaid kraave. Kui me olime oma 2 ja pool kilti maha vändanud, oli selge, et oleme valel teel. Natuke uurimist ja kompassi vaatamist ja meile sai selgeks, et seda teed kaardil polegi – see on pärast kaardi mõõdistamist siia ehitatud! Ots ümber ja tagasi! Ja siis pöörame sellele heina kasvanud teele ja sõidame seda mööda. Alguses päris hea tee muutub aga üha raskemini läbitavamaks. Varsti vedeleb keset teed jalgratas. Kedagi ei paista. Mõne aja pärast sõidab üks mees rattaga vastu ja pisut hiljem tuleb teine jalgsi. Me polegi väga üksi. Kui lõpuks saan teiste korduvatele küsimustele (Kas me oleme juba sellel teel, kuhu oleksime pidanud jõudma?) vastata, et nüüd lõpuks oleme sellel tee, mida mööda algselt plaan oli tulla, leiame end palju paremalt teel, kui see, mida mööda siia jõudsime. Kui oleme tee äärde jäävast talust möödunud, jõuame metsavahel jälle sellisele teele, kus rattaid tuleb taas käekõrval talutada. Vahepeal on oluliselt valgemaks läinud ning lambi võiks peaaegu ära kustutada. Lihtsalt kaarti on parem vaadata lambiga. Punkti 53 juures võtame kotid seljast ja otsime nosimist. Igatahes oli läinud mitu tundi sellesse punkti jõudmiseks – et nüüd juba päris valge väljas, oleks õigem öelda, et kogu öö. Varsti ilmub veel üks tiim välja ja edasi liigume juba koos. Nojah, ei saanudki palju edasi minna, kui olime kohas, kus enne sellest teeotsast mööda panime. Ega see „teeots” poleks nüüdki eriti märgatav, kui sinna vahepeal korralik magistraal sisse poleks tallatud. Siin samas ületame ka Liivi jõe mööda kopratammi, kus ilmselt selle ehitaja laip vedeleb. Ju on kobras kaitsnud oma tammi eluhinnaga. Järgneb tõsine rataste talutamine tihedas võpsikus. Esialgu on üks lai jäljerada ees, siis aga kipuvad need rajad hargnema ning meie üritame hoida veidi paremale. Teine võistkond läheb vasemale, kuid meist veel paremal kostab ka kolmanda võistkonna hõikeid. Just siis kui me oleme sattunud täielikku rägastikku, kust rattaga läbimurdmine võimatuks muutub, kuuleme vasemal oleva võistkonna hüüet: „Siin on midagi teeraja sarnast!” Kohe võtame kiiruga suuna sinna poole. Kui mina jalgratast okstest lahti tirin, pääseb see aga kiskumise peale järsult lahti ning maandub mingi terava kohaga (oletan et esihammasrattaga) minu parema jala sääremarjale. Jube kui haiget sai! Kui oleme teerajal, veendun üsna pea, et siin muud võimalust pole, kui et sellel rajal peabki järgmine punkt 43 olema. Sinna me aga veel niipea ei jõua. Ise mõtisklen, et huvitav kuidas rattaetapp sellisesse rappa on aetud! Loogiline oleks ju, et rattaetapil ikkagi sõidetakse ratta seljas, mitte ei tassita rattaid seljas. Minul hakkab parem sääremari aga järjest rohkem valusaks muutuma. Ilmselt oli rattalt saadud hoop tabanud mingi närvi piirkonda. Punkt 43 on sellel teel. Kui lõpuks jälle ratastega sõita saame ja maanteele jõuame, näeme ka juba päikest tõusmas. Hommik on saabunud ja meie järgmine sihtpunkt on Kasari jõe ääres punkt nr 130. Enne punkti jõudmist lippab meile mitu võistkonda vastu ja me mõistame, et me pole ainsad, kes 53 võtmisega hädas on olnud. Punktis leiame eest suure hulga rattaid. Minu lootus, et jooksjad enne kanuuetappi lihtsalt orienteerumise lisaülesandele suunduvad, ei pea paika. Järgmine etapp pole siiski mitte kanuuga vaid jalgsi. Kas minna Kasari jõe kallast mööda või läbi Keskküla raba? Noh, raba meeldib meile rohkem. Pealegi näib, et rabas ka mingid rajad on. Kui me raba servale jõuame, ei hakka me pikemalt raja otsingule aega kulutama. Võtame asimuudi järgi sihi ja kõmbime mööda raba minema. Kui möödunud aastal oli asimuudiks vari, siis sel aastal liigume meile otse vastu paistva päikese järgi. Kaunis on siin rabas! Nüüd ongi käes see hetk, milleks põhiliselt sellele võistlusele sai tuldud. Millal siis veel läheks üks seltskond suvehommikul rabasse päikesetõusu nautima, kui mitte 36h võistlusel. Päike on küll juba tükk aega taevas, kuid me võime ju eeldada, et need kes sellist ringi sisse ei teinud nagu meie, läksid siit just päikesetõusu ajal läbi. Jõekaldal oleks ilmselt kiiremini liikunud kui rabas, kuid see elamus oli siit tulekut väärt! Kaunis õitsev raba ja kusagil rabaservas kukkuv kägu. Päiksekiired paitamas põski, sammume läbi sambla. Mingil hetkel jõuame ka mingile rajale, kuid see on niiske ja nii pöörame sellelt jälle kõrvale. Kui oleme laia oja ületanud kopratammi kaudu ning sammume mööda teed turbakaevanduse suunas, kohtame teist võistkonda, kes tahab ilmselt oja ületada läbi vee. Anname neile head nõu mitte oja sügavust kehaga mõõtma hakata, vaid minna vähem kui 100 meetrit kallast mööda tagasi ja kõndida üle kopratammi. Turbaraba servas teeme pilti ja kui me siis punkti 52 „hoone” otsima hakkame, ei leia me seda mitte. Miski vundament on siin vaid… Läheme veel edasi ja kui tee pöörab, saame aru, et juba möödas oleme punktist. Tagasi minnes tuleb ka teine tiim juba järgi ja ei leia nemadki seda „hoonet” siit. Mina teen veel katse ja jooksen paarsada meetrit eemale, kuid ei midagi. Tagasi jõudes uurin hoolega kaarti ja teen järelduse, et tulime enne õigest kohast mööda. Läheme siis tagasi ja hoone mida me enne ei märganud on eemal puude vahel täitsa olemas – muidugi teisel pool teed. Ega ta teisest suunast tulles ei paistnud ka muidugi. Hoone juures on järgmisse punkti suunavaid numbreid kaks ühele listaud märge jalgsi, teisele rattaga. Meie kes juhendit väga hoolega ei uurinud ja ka Siiri sõnu väga selgelt meelde ei jätnud, arutame omavahel, et see vist tähendab seda, et nüüd võib valida, kas lähed jalgsi punkti 38 või siis lähed tagasi, võtad ratta ja suundud punkti 126. Ha-ha-haa! Kas me tõesti olime juba ühe ööga nii segi end pingutanud :-P „Valime” siis jalgsi mineku (mõistmata, et järgmisse punkti suunavad viidad olid tähistatud vastavalt sellele, mis etapil parajasti oled ja nüüd pidigi sellesse punkti minema). Kõmbime enne teist tiimi minema (jooksmisest pole enam juttugi) ja kui me maanteel oleme, paistab teine võistkond esiti üsna kaugelt. Varsti nihkuvad nad lähemale. Hillar teatab, et villidest ta ei pääse. Mõne kilomeetri järel tunnen ka mina oma jalgadest, et minugi taldade all on alanud villide tekkimine. Udruma külas pöörame suurelt asfaltteelt kõrvalteele ja teeme peatuse. Meie Hillariga peame organismist mõned asjad välja heitma, Jaanika tegeleb niisama päevitamise ja puhkamisega. Teine võistkond kes tagant tuli, läheb mööda. Meie mugime võileibu. Siin teeme Hillariga ka otsuse, et villide hõõrdumise vähendamiseks vahetame sokid ära. Ai, ai, ai – kükitada ei saa, sest parema jalaga on ikka väga valus lugu. Et kuivad sokid kohe märjaks ei saaks, panen mina kahe soki vahele ka veel kilekotid. Alguses on üsna mõnus niimoodi astuda. Varsti saab aga teekene otsa ja meil tuleb hea mitu kilomeetrit kulgeda suhteliselt niiske metsa all. Mingil hetkel hakkab kostma eest autohääli ja rõõmustamiseks on ka põhjust – jõuamegi maanteele välja. Natuke asfalti ja jälle kõrvaltee. Punktiga 38 kehtib sama jama – vare on, kuid punkti pole. Et oleme teisele tiimile järgi jõudnud, kammime ümbrust koos – see annab lõpuks ka tulemuse. Teised panevad kohe minema, meie võtame asja rahulikult. Meil pole enam kuhugi kiiret – tuleb lihtsalt lõpuni jõuda. Kui me siis niimoodi teed mööda edasi astume, leiame maast vedelemast kaardi. Muidugi korjame selle üles ja esiti rõõmustab Hillar, et nüüd saame mõlemad kaarti vaadata. Mina olen lahti teinud paki rosinaid ja nosin neid. Peagi märkavad teised vastu jooksvat meest. Hillar oletab, et kaardile tullakse järgi. Mees astubki vastu ja uurib et ega me kaarti pole leidnud. Meie kostame, et vedeleb jah neid siin ning mina ütlen, et kätte annan ainult ühel tingimusel. Tingimus mehele sobib – nimelt nõudsin, et ta peab rosinaid ka võtma. Ajame veidi juttu ja siis lippab mees oma võistkonda püüdma. Jälle kohtame üht 36h võistluse „võlusid” – sammuda kilomeetrite kaupa sirgeid teid ja sihte mööda. Aga kuna meie seltskond on positiivne ja meil on millest rääkida, siis see ei tundugi nii nüri. Mingil hetkel pöörame teelt ning kulgeme piki kraavi. Siin pole küll teed, kuid on kõrgem ja kuivem vall, mida peaaegu teeks võiks nimetada. Jaanika komistab ja kukub otse nõgestesse – ai, ai! See küll hea polnud! Varsti kraav lõppeb ja ees on lagedamaid kohti. Pärast ühte kraaviületust paistab vasakul heinamaal vana talukoht. Et minu jook on otsas, siis lähen sinna otsima, et äkki seal mõni vana kaev on – ei ole muidugi mingit kaevu. Edasi! Üldiselt on meil kõigil juba jook otsas, aga kuum suvepäike põhjustab üha kasvavat janu. Enne punkti 63 jõudmist ületame Luiste jõe. Kaarti uurides peaks jõe vasakul kaldal justkui mingi teerajake olema, kuid tegelikkuses on seal päris läbitamatu rägastik ja kopraaugud. Paremal kaldal on liikumine aga hoopis hõlpsam. Kui leiame ühe oja mis jõkke suubub, otsustan mina oma pudeli selle veega täita – noh, vesi on veidi hägune, kuid maitseb täitsa vee moodi. Kui mina olen ühe pudelitäie kõrist alla kummutanud ning susse püsti ei viska, söandavad ka Hillar ja Jaanika seda ojavett janu kustutamiseks pruukida. Piki jõge edasi minnes märkame jões täis läinud kopra raibet. Mul on lausa hea meel, et me vett jõest ei võtnud. Ojas küll vaevalt mõnda laipa vedeles. Punktist 63 edasi minnes, avastame seal kus tee otsa saab, pikutab terve võistkonna jagu lätlasi männimetsa all. Hillar astub neile ligi ja teeb pikutajatest pilti. Kuna koht on päris kenake ja ees paistab jälle pikem metsas tammumine, vahetame meie Hillariga sokke – Jaanikal vahetussokke pole ja nii tema lihtsalt pikutab. Varsti hakkavad ka lätlased liigutama, kuid meie teeme minekut. Männimetsa sihi lõpus on kraav, millest üle juba ei astu. Otsime siis koha, kust üle kraavi saame ja kulgeme sellega ristuva kraavi suunas edasi. Siin paistab ka teiste jälgi. Et järgmine punkt on lagendiku servas asetsev tiik, siis mina loodan leida selle tiigi, võttes suuna lagendikule. Lagendikud on aga nii korralikult vahepeal võssa kasvanud, et see mis siin kaardi tegemise ajal oli, on ammu muutunud. Nii me ka sellest tiigist mööda paneme. Varsti liigume orientiiri leidmiseks uuesti kraavi suunas. Nüüd ragistab tagant poolt mitu võistkonda mööda. Üks aga tuleb meile vastu. Nemad on teada saanud, et punkt on juba seljataga. Nii ongi – leiame varsti sissetrambitud raja ja seda mööda tagasi minnes selgub, et olime punktist tubli 200 või enamgi meetrit juba möödas. Peagi jõuame talu juurde – taluõuel on kaev. Teised liiguvad edasi, aga meie, kes me siiski ei tea kui kaugel võiks olla see koht, kus korraldajad vett pakuvad, otsustame et meie palume viisakalt joogivett sellest talust – pealegi on ka ojast ammutatud vesi otsakorral. Mina arutlen Hillariga selle üle, et kas me kasutame kõrvalist abi, kui talust vett palume. Üldiselt jõuame järeldusele, et kui me vee ise kaevust välja tõmbame, siis me kõrvalist abi ei kasuta, kui aga perenaine ise vee kaevust välja tõmbab, siis oleks see juba kõrvalise abi kasutamine. Kuigi meil on olemas ka nöör, mille me saaksime joogipudeli külge siduda ja nii endile ise kaevust vee välja tõmmata, ei ole talu perenaine sellega nõus ja vesi saab kaevust siiski tema ämbriga üles tõmmatud. Perenaine teatab meile, et tal on just hernesupp valmis saanud ja kui meil peaksid kõhud tühjad olema, siis ta pakuks meile meeleldi ka suppi. Enne kui Hillar midagi öelda jõuab, teatan mina, et meil on oma toit kaasas ja nälga me ei näe. Pärast Hillar torises küll veidi, et soe supp oleks ikka etem olnud kui meie võileivad, kuid kuna vee ammutamine kaevust kohaliku ämbriga oli isegi juba „peaaegu” kõrvalise abi kasutamine, siis hernesupp oleks olnud juba selge võistlusmäärustiku rikkumine ja mina poleks seda küll lubanud – ei endale ega ka teistele. Igatahes oli meil nüüd vähemalt joogivesi olemas ja see oli peamine. Punkt 49 tähendab pikka kõmpimist mööda teed. Teeme tee ääres veel ühe sokivahetuse peatuse, kus sööme küüslaugupeekoniga võileibu. Jaanika neid ei söö, sest tema väitel pole see peekon vaid pekk. Nüüd siis uuesti püsti ja minema. Mingil hetkel jään Jaanikast ja Hillarist veidi maha. Kaart on Hillari käes ja liigume tema juhtimisel. Kuna kõht sai just täis söödud, tuleb mulle varsti meeletu rammestus peale ja ma võitlen kangesti kallale kippuva unega. Täitsa raske on teistega sammu pidada. Mitu korda on hetki, kus ma tunnen, et teadvusel olekule hakkavad lüngad sisse tulema. Juba meenutan eelmise aasta unega heitlemist kanuuetapil ja mõtlen et nüüd hakkab siis peale. Ja nii ta ongi, et kipun täitsa maha jääma, sest uni ja rammestus takerdavad jalgu. Oi milline unisuse käes kannatamine! Jaanika ja Hillar räägivad ees ja ilmselt see hoiab neid rohkem ärkvel. Kui me oleme mingi talu juurest lõpuks raiesmiku servale jõudnud ning Hillar arvab, et edasi peaks minema jälle märga metsa, nõuan ma kaardi endale ja uurin kus me oleme. Uimase peaga ei tea kohe ise ka mida tegema peaks, kuid metsa ragistama mind küll ei kutsu. Nii teen ettepaneku liikuda mööda raiesmikku paremale. Raiesmikul oksarisu ületades hakkab ka uni taanduma. Kuigi ka siin pole kuiv ja jalad lirtsuvad, jõuame peagi siiski välja sinna, kus on juba sissetrambitud rajad. Näeme ka veel rahvast ning punkti leidmine raskusi ei valmista. Ma ei taha mõeldagi, kuhu me oleksime jõudnud, kui sinna märga metsa oleksime sukeldunud. Nüüd on aga põhjust rõõmustamiseks – järgmine punkt 128 on kanuuetapi algus. Kanuu algusse läheme teed mööda ringi ja kaotame sellega ka veel lisaks aega. Märgime punkti ära ja siis lebotame tükk aega enne kui kanuusse kobime. Red Bull annab tiivad. Kui me siis kanuuga veele oleme läinud, saan Jaanikat rõõmustada teatega, et kahel eelneval 36h võistlusel oleme kanuu kummuli ajanud. Jaanika arvab, et äkki täna nii ei teeks… Igatahes hakkame nüüd kõvasti tõmbama ja tegelikult järgnebki kogu võistluse üks meeldivam osa. Jaanika palub meid, et me õpetaksime ka tema Xdreami võistkonna poisid nii kiiresti kanuutama. Ilm ilus, Kasari jõgi kaunis – kusagil ees pidavat olema ka talu, kust vett peab saama. Meil vett aga vaja pole ja nii mul jääbki see talu tähele panemata. Kui Hillar tahab hädale, siis meie Jaanikaga otsustame sel ajal end värskendada jões ujumisega. Jahe vesi teeb meeled erksaks ja loputab maha ka higi. Täitsa inimese tunne tuleb. Oleme just möödunud ühest talust, kus peremehel üürgab lustikummut mingeid erilisi aariaid. Täitsa koom tegelane ikka. Aga noh – maitse üle me vaidlema ei hakka (eriti veel muusikalise maitse üle), küll aga teeb see meile nalja, sest kogu ümbruskond kajab nendest aariatest. Hillarile aga ujumiseks aega ei jäänud – hea et hädastki lahti sai. Nüüd lükkame kanuu uuesti veele ja läheme jälitama teist kanuud, mis enne meie peatust juba paistma hakkas. Sellele jõuame järgi alles tüki aja pärast. Aga jah – meie minek on hoopis teine, kui neil. Punkt 54 on jõekäärus. Siin on veel üks kanuu. Mina lippan keskelt punkti võtma, kuid punkt ennäe on hoopis teisel pool jõge. Astun vette ja saan aru, et siit juba läbi ei kõnni. Tagasi minna ka palju maad, fotokas ja mobla ka taskus… Äh, viskan riided seljast ja ujun üle. Punkt võetud, tagasi ujuda, riided selga visata ja kiirel sammul tagasi. Noh, see polnud kaugeltki kiireim punkti võtmine, kuid riided jäid vähemalt kuivaks. Nüüd kisume aeru juba mõnuga ning loodame veel kellelegi järgi jõuda. Mida aeg edasi, seda lootusetumaks selles osas muutume. Aga vähemalt pole meil põrmugi und ja meil on ka jututeemad sellised, mis emotsioone üleval hoiavad – alustades košmaarsete kogemustega matkadel ja seiklusvõistlustel ning lõpetades teemaga „kuidas suhtuda armukese pidamisse”. Tunnikesed veerevad sama kiiresti, kui ümbritsev jõekallas ning kui me punkti 65 jõuame veel pärast päikeseloojangut, siis kanuu lõpu punktis 130 on juba päris hämar – igatahes lamp peas põleb juba tükk aega. Kanuud veest välja tirides tabab meid aga šokk – väidetavalt pole võitja veel finišisse jõudnud. Jaanika võib lausa oiata, sest see tähendab, et kuidas ta ka kanuus ei rääkinud, kui väga ta telgis magada igatseb – see igatsus ei täitu veel niipea. Pärast päästevesti seljast viskamist hakkab külm. Punktis on lõke, mille ääres me nüüd endid soojendame. Öö on aga nii külm, et selle sooja tule äärest ei taha kuidagi ära minna. Ajame mõnusalt juttu ning molutame, kuni kohale jõuab ka järgmine kanuu. Kell on pool üks läbi, kui telefoni teel jõuab punkti info, et esimene tiim on finišisse jõudnud. Meie läheme ratastele teadmisega, et distantsi on meie kui viimaste võistkondade jaoks lühendatud. Järgmine punkt on jällegi see „hoone”, kus meil jalgsi juba kord käidud. Seega teame ka juba sellest järgmist punkti. Igatahes mina ajan endale fliisi selga ja tundub et õigesti teen, sest selle öö jahedust ei anna võrreldagi eelmise öö soojusega. Ma juba kahetsen, et ma ei võtnud pikkade sõrmedega suusakindaid kaasa. Maanteel püüab Jaanika minuga pidevalt rääkida, et und peletada. Eks ta ole – teine öö on käes ja uni hakkab meid teadupärast varsti verejanuliselt kimbutama. Meie räägime sellest millist muusikat me kuulame. Hillar püüab ka vahepeal kõrvale sõita ning vestlusse sekkuda, kuid rattasõidul pole see nii lihtne, kui kanuus. Kuna on suhteliselt hämar, on meil nüüdki veel selle „hoone” leidmisega raskusi. Hillar tuleb aga selle „hoone” juurde kaasa – ta nimelt loodab, et äkki saab seal kuhugi pikali visata ja veidi tukastada. Ei saa! Hillari järgmine ettepanek on – teeme kusagile lõkke üles ja magame natuke. Mina olen aga fliisi seljast ära võtnud ning jahedus on mulle mõjunud värskendavalt. Nii ma ütlen, et läheme järgmisse punkti ja tee peal vaatame mis saab. Hillar on sunnitud edasi liikuma. Järgmisse punkti 126 on küllalt palju maad – igatahes punkti ligi jõudes näib, et hakkab juba valgemaks minema. Meie Jaanikaga liigume päris hästi, kuid Hillaril on juba raskusi taga püsimisega. Kui ma siis jõuan kohta, kust peaks punkti võtma minema ja Hillar kohale jõuab, on tema näol selline ära seletatud ilme, et ma kahetsen siiralt, et ma ei küsinud temalt fotokat, et sellest pilti teha – kõige „ära kukkunuma” näoga Hillar, keda ma oma elus näinud olen! Hillar ütleb purjus inimese häälega lihtsalt: „Asi läheb juba ohtlikuks – ma pean magama!” ning viskab tee äärde külili. Mina lähen võtan punkti ära ning jõuan tagasi. Vaatame kella ja otsustame Jaanikaga, et aitab Hillarile veerandist tunnist küll. Ajame ta üles. Edasi sõites pole Hillar kuigi palju värskem, kuid magama ta sõites enam ei jää. Punkt 34 on küngas. Ilmselgelt pööran liiga vara teelt ära. Mingi künkakene siin on, kuid punkti küll pole. Kammime Jaanikaga ümbrust läbi, kuid punkti pole. Juba mõtleme, et keegi on punkti ära virutanud ning et sellest vaja korraldajale teada anda, kui äkki vurab maanteel üks tiim mööda. Hõikan, et kas te leidsite punkti, kuid nad ei kuule. Huvitav kuhu nad lähevad? Ajame Hillarit üles – see mees ei tee esialgu väljagi ning norskab aga edasi. Siis aga tõuseb togimise peale üles. Veel üks võistkond paneb maanteel mööda. Mina hõikan, et mis punkti te lähete. Nemad aga ei tee meist väljagi. Heaküll, paneme järgi. No muidugi – varsti leiame ka „künka” mis ikka täitsa künka nime väärib – päris kõrge mäekene. Nüüd kulgemegi koos kahe mööda sõitnud tiimiga edasi. Punktis 54 teatakse, et meile määratud lisaülesanne asendatakse ajatrahviga, sest me kindlasti ei suudaks seda lisaülesannet nii sooritada, et kontrollaja sees finišisse jõuda. Meil suva – peaasi et edasi saame minna. Punkti 35 jõuame teistega enam-vähem samal ajal. Järgmine punkt jälle 40 „angaar” Kuulen, kuidas meestetiimis arutatakse, et läheme asfaldile välja ja siis võtame hea hoo üles… Meil nende plaani kaardi pealt aega uurida pole – meie kavatseme lühimat maanteed mööda sõita. Esmalt aga sattume sellisele lahtiste kividega lõigule, kus sõita saab sisuliselt vaid püsti. No ja seda hullu teed on ka ikka täitsa pikalt. Lõpuks saame kruusale ja nüüd ütleb Hillar mulle, et kuna nüüd on juba lõppu minek niikuinii, siis ma võiks ka natuke kiiremini sõita. Ma siis teen oma parima, et liikuda 26km/h, kuid uni hakkab peale kippuma ja nii langeb kiirus mitut puhku 21km/h. Korra sõidab Jaanika kõrvale ja ütleb: „Ma vaatan, et sul see ratas üldse ei liigu!” Eks ma siis üritan kiiremini sõita ja ajan kiiruse jälle 25-26km/h. Aga jah, varsti tõmbab rammestus mulle jälle nagu „unimütsi” pähe ja jälle märkan olulist kiiruse kahanemist. Piinlik küll, kuid Jaanika sõidab ette ja ütleb, et kui ma ikka nii uimane olen, siis tema võib ka vedada. Oh hullu küll – see naine kruvib kiiruse üle 30km/h ja mul on täitsa tegu, et tal tuules püsida. Ise mõtlen, et mida see Hillar veel seal taga suudab, kui juba minulgi on raske. Aga mees on minu taga ja maha ei jää. Ristmikel ja teede hargnemisel küsib Jaanika, et kuhu sõita. Mina olen hädas tal tuules püsimisegagi, mis siis veel rääkida sellest et jõuaks kaarti jälgida! Mõned korrad pakun välja kuhu vaja pöörata, olemata selles üldse kindel. Nagu hiljem selgub, osutus valik siiski õigeks. Minu ettekujutus, et Jaanika peaks hiljemalt 5km järel juba üsna läbi olema, ei pea paika. Kihutab teine ees nii et kivid lendavad ja spidokas näitab ikka üle 30km/h. Mõtlen, et huvitav miks Jaanika rattamaratonidel ei sõida ja muudkui auhindu taskusse ei topi… Lõpuks jõuame asfaldile ja pöörame paremale. Nüüd uurin veidi kaarti ja Jaanika laseb mul ees sõita, et me kusagil valesti ei paneks. Natukese aja pärast läheb ta aga jälle uuesti ette ja teeb meil Hillariga elu jälle kibedaks. Huvitav küll – enne võistlust hoiatas Jaanika meid, et me ikka liiga kiiresti ei liiguks, sest tema ei jõua muidu – nüüd aga vajutab nii et meil toss väljas. Kui me angaari ette jõuame, alustab sealt just liikumist meeste tiim, kes oli kavatsenud asfaldil kõva tempot teha. Ilmselgelt on nad meie saabumise üle üllatunud. Kuna nüüd suunatakse meid finišisse, püüame neile veel enne lõppu järgi jõuda. Hillar läheb ka korraks lennuväljal ette ja tõmbab kiiruse isegi üle 40km/h. Ma mõtlen et kust see mees veel selle jõu võtab, kuid samas märkan et Jaanika ei saa sellise kiirusega sõita ja kamandan Hillarit aeglasemalt sõitma. Saamegi meeste tiimi kätte ja läheme mööda. Oo milline võistlushasart äkki meid haarab. Kuigi me ei tea kui palju trahve meie või nemad lühendatud raja pärast saavad, tahame neile finišiheitluses ikkagi särgi püksi toppida. Korraga jääb Jaanika maha. Põhjus lihtne – rattal tuli kett maha. Hillar läheb appi. No ei seda kohta enam ei püüa… Teine võistkond aga pöörab liiga vara paremale ja lähevad valesti. Nüüd väntame jälle elu eest ja kuni nemad oma veast aru saavad, on meil korralik edumaa. Minagi pööran valesti ja 50m pärast vaatab vastu mererand. Ruttu tagasi! Ilmselt on teine tiim juba meiega võistlemisest loobunud, sest see väike möödapanek ei sulatanud meie edumaad täiesti ära. Nii jõuamegi finišisse, kus veel veekeetmise lisaülesanne ootab. Arvamus et nüüd on enamus võistkondi juba finišis, osutub aga täitsa valeks. Paljudel ei lühendatud rada nii palju kui meil ja nii hakkab tiime järjepanu saabuma veel pärast meid. Ekstreem.ee on läbinud kogu raja – nööriga laskumise ülesanne jäi neil küll tegemata, sest see uks mille taga nöör asus, oli lukku pandud ja keset ööd seal kedagi enam polnud. Meil on hea meel, et see kõik läbi on ja nii me suundume sauna. Leilis tuleb aga uni meid jälle tervitama, nii et ega me end enam kauem ärkvel ei kavatsegi hoida ning roomame ära telki.

Kui me kaunis päikesepaistes lõpuks silmad lahti teeme, saame teada et oleme maha maganud nii autasustamise, kui ka hommikusöögi. Enamus telke ja autosid on platsilt juba kadunud. Ajame oma valusad liikmed püsti ning kakerdame telgist välja. Ega siin polegi muud teha, kui kogu kola (rattad, telk ja võistlusjuustud) auto peale kupatada ja siis minekut teha. Otsustame aga enne lahku minekut siiski veel ühe ühise korraliku lõunasöögi teha. Nii me siis otsime Haapsalust ühe viisaka kohviku ja pugime lisaks koha pealt tellitule ka Hillari kaasa võetud Eesti Pagari kooki. Päris mõnus on kohviku õues istuda niimoodi. Poleks pooltki nii mõnus, kui sellele poleks eelnenud 36-h kestvusvõistlust!