Eellugu
Kuna Hillar oli Ilumetsa Xdreamil jala välja väänanud ning hiljem HRK krossisarja Hallimäe etapil kännu otsa sõites kohutava kukkumise üle elanud (känd hüpitas ta nii kõrgele õhku, et ta maast veel mitu korda lahi põrkas enne kui pooleks murdunud rattakiivriga paigale jäi), siis oli selge, et Rõuge Paadiralliks ta ära ei parane. Oh et ka just temaga nii juhtub! Igatahes oli selge, et vennad Irvesed sel korral paadirallil ühes paadis ei aeruta. Sellest johtus loogiline järeldus, et Hillarit peaksin asendama mina. Kõigepealt helistasin muidugi oma vennale Peetrile, sest 2004 olime just temaga ühes paadis rallitanud. Teda see uudis ei kurvastanud, et ma temaga Paadirallil koos esineda ei kavatse, sest tal oli ka hoopis teine plaan – osaleda Tallinnas jooksul. Nii võtsime siis Hillari venna Harriga ette ja käisime kaks korda Rõuges rada läbi sõitmas. Juba esimese Kaussjärve ületuse järel ütlesin Harrile, et mulle kohe kuidagi ei sobi see Hillari stiilis põlvili paadis aerutamine. Seepärast tegin ettepaneku proovida teisiti aerutada – istudes kaksiratsi kummipaadi balloonil, üks jalg paadis, teine paadi välisserva küljes asuva nööri vahel. Juba Ratasjärve ületusel nõustus Harri, et selliselt oleks justkui parem mõlada jah. Nii jäimegi selle stiili juurde. Teisel harjutamise korral üritasime juba aja peale teha ja paarist äpardusest hoolimata tuli päris korralik aeg. Mina ütlesin trenni lõpus, et ega üle poole minuti kiiremini meil enam sõita pole võimalik. Samas oli selgunud ka asjaolu, et kummipaat laseb õhku välja ja sõidu lõpu poole oli ta palju pehmemaks läinud. Harri proovis küll kodus uurida, et kust paat õhku välja laseb, aga ei leidnud teps mitte seda augukest. Lõpuks tegime otsuse, et tuleb lihtsalt paat enne võistluse algust kõvasti täis pumbata ja küll ta siis enam vähem lõpuni täis püsib. Pärast trenni kohtasime Rõuges ka veel Indrek Lainet, kellele Harri ütles, et niikuinii olete kõvasti trenni teinud, et jälle võita. Indrek ütles, et ah ei ole… „Noh, teame, teame!“ oli Harri vastus. Igatahes ettevalmistus oli meil päris hea, sest kahe trenni käigus saime koostöö klappima. Mina kangutasin eest, Harri tüüris taga – tema ei oleks saanud niikuinii ees aerutada, sest teadupärast kaotas ta tööõnnetuses paremal käel kolm sõrme ja niimoodi nimetissõrme ja pöidlaga aeru hoides ei ole ju parema käega võimalik aeru jõuga tõmmata. Ja kuna mina olen harjunud aeru tõmbama samuti vasaku käega, siis selles mõttes tundus asi mulle just selle poolest ebameeldiv, et pidin mõlama paremalt poolt ja kätt ei saanud ka vahetada.
Stardi eel
Et Rõuge Paadiralliga samal päeval oli ka Hillari ja Harri emal Maretil sünnipäev, siis tuli Hillar Rõugesse koos emaga, tema autos. Meie Harriga olime juba aegsasti kohal, valmistasime kõik ette, pumpasime kummipaadi täis ja viisime stardikohta. Stardikohas lasti eelmise aasta tulemuste põhjal stardipositsiooni valida. Ka meie saime koha esireas. Arvestades seda, et starti oli tulnud lausa 82 paatkonda, siis see oli edu saavutamiseks hädavajalik. Tagumises reas tekkis aga korraldajatel äge sõnelus ühe paatkonnaga, keda stardist kõrvaldada taheti, kuid kes korraldustele ei allunud. Tegu oli ilmselgelt juba keskmises joobes mehepoegadega, kes olid nõuks võtnud ilmtingimata paadiga rallile startida, hoolimata sellest et võistlusjuhend joobes startimise oli välistanud. Märkasime, et meie kummipaat on pehmeks läinud. Harri arvas et ega seda polegi mõtet enne üle pumbata, kui alles kohe stardi eel (oma pool tundi oli veel aega). Nii jätsime ühe poisi paati valvama ja läksime Harriga üles mäe otsa soojendusjooksu tegema.
Soojenduse ja väikse võimlemise järel ütles Harri, et ärme läheme veel alla, sest seal on väga närviline olla. Ajasime veel juttu kerget sörki tehes. Kui stardini oli jäänud umbes 10 minutit, hakkasime tagasi stardipaika liikuma. Jõudes paadi juurde, nägime et see poiss, kes seal paati valvas, kükitas paadi kõrval ja hoidis kätt paadi peal. Kui ta meid nägi ütles ta: „Hillar käis siin, pumpas paadi lõhki ja jooksis minema.” Uskumatu! Siis võttis ta korraks käe augu pealt ära ja seal see ilutses – pöidlaotsa suurune auk! Harri kes oli püüdnud närvilist õhkkonda vältida, põrutas nüüd: „MA LÖÖN SELLE MEHE MAHA!” Poiss kostis siis, et Hillar oli öelnud et ta teab küll kust paiga saab, millega augu kinni paneb ja nii ta minema jooksiski. Harri oli närvis mis närvis. Kõlas teadustaja hääl: „Kuus minutit stardini!” Mina püüdsin mingit lahendust välja pakkuda. Ütlesin, et toome minu kummipaadi Ivolga 2, aga kuna see on päris raske, siis Harri sellega rallit läbida ei kavatsenud. Ta ütles et nüüd on kõik – kui Hillar paigaga ei tule, siis jääb võistlus meie jaoks ära. Ma pakkusin veel välja, et kui äkki üritada aeru küljest teipi lahti kerida, ehk see peab augu peal, aga Harri sellesse ei uskunud. Ega ma ise ka eriti ei uskunud, kuid midagi pidi ju tegema. Kõlas hääl: „Üks minut stardini!” Harri lõi käega ja ütles, et tõstame siis paadi eest ära, et teistele ette ei jääks.” Ma ei suutnud uskuda, et me üldse ei osale. Just siis kui teadustaja ütles: „Nelikümmend sekundit stardini!”, ilmus välja Hillar, näpuvahel must mäkkaiveriteip. Samal ajal, kui Harri teda sõimas, oli tema kummargil augu kohal ja hammastega teipi lahti kaksates hakkas auku kinni lappima. Esimene paik jäi minu nägemise järgi küll veidi kortsu ja ma olin kindel, et nüüd õhk lippab sealt vahelt välja. Aga enam ei olnud aega midagi korrigeerida. Hillar kaksas teise ja kolmanda ja neljanda jupi teipi ja kleepis need üksteise otsa. Harri karjus, et aitab küll, kao minema! Aga ei! Hillar jõudis veel mitu juppi kaksata ja peale kleepida, ehk küll minul oli selge, et kui see alumine nüüd kortsu jäi ja õhku ei pea, on ka see ülejäänud pingutus asjatu. „Kümme sekundit stardini!” Nüüd siis lõpuks hüppas Hillar püsti ja pani punuma. Imeks panemise väärt on see, et ta jõudis fotokaga veel sellest ka pildi teha, kuidas stardi hetkel lipp langes.
Samal ajal kui…
…meie Harriga sooja tegime ning ei teadnud stardipaigas toimuvatest sündmustest midagi, oli Hillar siis kohale jõudnud ja tegutses omapead. Nimelt katsus ta paati ja leidis, et kui meie sooja teeme, siis me ei pruugi ju sellest üldse teadlikud olla, et paat pehme on ja sellise paadiga küll startida ei saa. Võttis siis mees pumba ja hakkas paati täis pumpama. Et seal kõrval oli just ka teine samasugune Fish Hunter 210 kummipaat ja et too oli väljanägemise poolest palju suurem, siis tuli miskipärast Hillarile selline mõte, et kuna tegu on sama mudeliga, peab ka meie paat sama suureks paisuma. Nii ta siis pumpas ja pumpas. Ei teadnud ta miskipärast ka seda, et pump, millega ta pumpas, lõi õhku nii alla surudes, kui ka üles tõmmates. Igatahes kui ta „viimast kümmet matsu” lõi, kostus vali tsssssss ja paadike oligi katki. Loomulikult tekkis Hillari peas kohe paanika. Mis nüüd teha? Esimene mõte oli tal tormata üles mäele meid otsima. Siis kui ta esimesed jooksusammud oli teinud, sai ta aga aru, et sellest poleks mingit abi. Auk tuleb ju paigaga sulgeda. Kust saada paik? Nüüd meenus Hillarile, et ema autos on rull mäkkaiveri teipi. Hillar kukkus oma haige jalaga liduma nagu noor hirv. Auto oli aga jäänud kaugele üles mäe otsa kiriku juurde (paadist vähemalt 400m). Jõudnud auto juurde, selgus et auto võtmed on jäänud ema kätte ja ema ise ei-tea-kus. Mobiil välja ja emale helistada vaja. Hillar: „Kus sa oled? Mul on kohe auto võtmeid vaja!” Ema: „Ma olen siin teisel pool Kaussjärve, kus paatidega välja tullakse.” Hillar: „Harri paadile tuli auk sisse ja mul on kähku autost teipi vaja. Ma jooksen teisele poole järve ja otsin su üles.” Ema: „Heaküll, ma kõnnin sulle vastu.” Hillar kihutas nüüd mäest alla, trügis suure vaevaga rahvamassist läbi ja jõudis teisele poole järve. Ema aga polnud kusagil näha. Uuesti mobiil välja! Hillar: „Kus sa oled? Ma ei näe sind!” Ema: „Ma olen nüüd Harri paadi juures.” Hillar: „Kuidas sa minust niimoodi mööda said kõndida, et ma sind ei näinud? Olid kusagil rahva sees või?” Ema: „Ei, ma tulin teist kallast mööda.” Hillar: „Oeh! Heaküll, ole seal ja ära enam kusagile mine!” Nüüd lippas Hillar ka ise teist kallast mööda ja avastas et sealt oli ümber järve palju kiirem tulla ja lühem maa kah. Saanud ema käest auto võtmed, lidus ta nüüd nii kuidas jalad võtsid jälle auto suunas. Haige jalaga mäkke jooks, teibi otsimine, tagasi jooks – kõik see käis Hillaril teadmisega, et ta jookseb ajaga võidu. Iga sekund oli arvel! Ju kuulis ka tema eemalt hüüdu: „Üks minut stardini!” enne kui ta ähkides ja puhkides kohale jõudis.
Stardist finišisse
Meie Harriga olime just hetk tagasi sellises meeleolus olnud, et peame kõrvale astuma, ning ega mingit võistlushasarti stardi hetkel enam polnud. Minu meeleolu oli umbes selline, et näis, millal meie paat lössi vajub – kas esimese järve peal, või jõuame Suurjärveni… Igatahes kargasime sisse varem valmis vaadatud kohast. Edu saavutamiseks oleks pidanud paadiga jooksma neeme tippu ja sealt paadi sisse panema. Meie aga läksime sisse poole neeme pealt, sest kuna kõik võtsid suuna neeme tipule, võis arvata, et seal läheb kitsaks. Start õnnestus päris hästi ja umbes poole järve peal tundus kõrvale vaadates, et keegi ei asu meist ees pool. Mida me ei teadnud, oli see, et Indrek Laine tõmbas aeru nii kõvasti, et see Kaussjärvel pooleks murdus. Õnneks sai ta hiljem aeru välja vahetada, kuid tükk aega pidi kaapima pooliku aeruga.
Kaussjärvest välja saime meie kõige esimesena. See tundus mulle täiesti uskumatuna. Seda poleks ma küll oodanud! Lidusime Harriga paat kahevahel mäkke ja tagasi vaadates nägin, et meil on ka veel päris kenake edumaa järgmise paatkonna ees. Ratasjärve sisse minekul me eriti ei puterdanud ja nii saime ka päris korraliku eduga üle järve. Indrek ja Andre Laine olid juba teiseks tõusnud. Ratasjärvest väljatulekul tegi Hillar pilti ja hüüdis: „Vahe järgmistega kolmkümmend meetrit!” Harri pidi olema Hillari peale ikka jube verine, sest ta karjus vastu: „Raisk! Sa ära mölise ****!”, kasutades nii ebatsensuurseid väljendeid, et see šokeeris isegi mind. Ja kui Hillar kõrval jooksis, ei saanud Harri vait olla ja sõimas teda roppe sõnu kasutades veelgi. See oli ikka päris dramaatiline, sest ühest küljest ma sain aru, et see segab mäkke jooksul hingamist ja teisest küljest oli rahvast raja ääres murdu. Kuidagi piinlik oli ka ju… Hillarist oli siiski nii palju kasu, et kuna ta jõudis mäe otsa enne meid, märkas ta, et osa rahvast ei oodanud veel üldse võistlejaid ning inimesed jalutasid rahulikult maantee ületuskohal. 
Hillar karjus: ”Eest ära! Võistlejad tulevad!” Meil polnud võhma nii pikalt karjuda ja nii sain mina hüüda vaid: „Eest ära!” Rahva hulgas oli üks priske turvafirma Falck’i vormis tädi. See ärkas nüüd üles ja hakkas kohe korda looma. Ta tundis ilmselt et nüüd on tema vastutusel meie teelt rahvas eest ära ajada. Nii ta pööras seljaga meie poole ja kisas et rahvas tee pealt ära läheks. Meie hakkasime juba üle tee jooksma, kui see tore Falck’i tädi oma suuruses ja laiuses just sinna ette astus, kust jooksukoridor kulges. Ma siis röögatasin: „Mine ise ka eest ära!” Palju ei jäänud puudu, et me oleksime teda pikali jooksnud. Sel ajal kui meie paadiga veele püüdsime saada, hüüdis võistluse kommentaator: „Esimesel kohal on Hillar ja Harri Irves!“ Siis märkas ta aga rahva hulgast läbitunginud Hillarit ja kommenteeris edasi: „Oi! Aga Hillar on hoopis siin! Kes siis Harriga paadis on? Kes siis koos Harri Irvesega võistlust juhib?...“ 
Suurjärvel oli alguses edu päris hea ja nii tekkis minul lootus, et nii me võime isegi veel esikolmikusse jõuda. Suurjärvel lähenesid aga konkurendid päris kiiresti. Pingutasime kõvasti ja lootsime, et ehk õnnestub jooksuga vahet suurendada. Igatahes Suurjärvest saime välja veel väikese eduga. Valgjärvel hakkasin tundma, mida tähendab vaid parema käega aerutamine. Konkurendid kuklasse hingamas mõtlesin sellest, et kui saaks vaid kätt vahetada ja vasemaga tõmmata praegu… Õnneks suutsime Liinjärvele joostes veel vahet natuke vahele tekitada. Liinjärvest kanalisse minnes oli vahe Lainedega 10 meetrit. Kuna kanalis keegi nagunii ei ürita mööda pressida, siis võtsime asja natuke rahulikumalt, et jõudu säästa lõpusirgeks. Üldiselt oli mul selge, et ega me esimeseks ei tule, sest Lained jõudsid juba kanalis meile järgi. Lootus oli aga teine koht küll kätte saada. Igatahes nii kui me uuesti Suurjärvele jõudsime, panime kohe täiskäigu sisse. Sama tegid ka Lained, sest juba võtsid nad meile kõrvale ja peatselt oli meie edu vaid pool paadipikkust. Kangutasime edasi, sest otsustasime neile möödumise võimalikult raskeks teha. Äkki tõmbusid nad tagasi ja mõlasid otse meie taga. Kuna lõpuni oli veel palju maad, mõtlesin mina et küll on kavalad – sõidavad meie kiiluvees ja tuules, et natuke puhata enne otsustavat spurti. Kas seal nüüd oli ka parem sõita selles ma polegi nüüd enam nii kindel. Igatahes poole järve peal võtsid nad kõrvale ja ründasid uuesti. Jälle kaapisime nii et kapsas ninast väljas. Ka sel korral suutsime ette jääda. Lained aga enam meile armu ei andnud ja üritasid nüüd juba koguaeg mööda saada. Jälle võtsid nad suuna vasakule. Nüüd hakkas Harri ka paati vasemale tüürima ja mul oli tunne, et sportliku viisakuse piire hakatakse kohe-kohe ületama. Ma jõudsin vaid mõelda, et oleks ikka jube häbi küll, kui me jultunult konkurentide möödasõitu takistame, samas kui me ise rohkem ei jõua. Ma tahtsin juba Harrile öelda, et ära ette sõida! Harri ütles, et ma tõmbaks kõvemini ja nii ma siis jäin vait ja üritasin veel kõvemini tõmmata. Paraku ega kusagilt jõudu juurde polnud võtta. Pealegi oli selleks ajaks meie paadike juba nii pehmeks läinud, et minu paadi välisküljel olev jalg oli juba vette vajunud ja nagu ma oletasin, pidurdas edasiliikumist. Jälle ja jälle üritasid Lained kõrvale tõmmata. Harri hüüdis jälle, et tõmba kõvemini ja mina kangutasin nii et nägu peas punane. Vahepeal üritasin mina, Tõnu Hendrikson „Tõnu Endreksoni tehnikas“ sõudmise moodi rohkem kehaga kaasa töötada, et tõmme oleks pikem. Kui Lained jälle külje peale ilmusid ja ma nägin, et see tehnika ei ole nii tõhus, tõmbasin jälle vaid kätega, aga tihedamini. 
Monika kes samuti võistlust rahvahulgas kaldal jälgis, ütles hiljem, et kuulis kõrvalt sellist vestlust: „Kes ees on? Kas saad aru kes võidab?“ „Ah, võidab kes võidab – peaasi et Lained jälle ei võidaks!“ Oh seda inimeste õelust! Kallas tuli meile aina lähemale, kuid igal hetkel vasardas peas vaid üks teadmine – rohkem kiiremini ei suuda. Kaldasse jõudes oli vaid üks arvestus – kui me suudame kiiremini paadist välja saada, võime viimases jooksus Lainesid veel edestada. 
Liiga vara ei võinud aga välja hüpata, sest sügavas vees poleks me kiiresti liikunud. Ranna joonele jõudsime Lainedega samal ajal. Kiiresti välja! Harri jooksis minust mööda finiši suunas – täpselt nii nagu olime trennis harjutanud. Mina aga ei saanud paadiga talle järgi joostud, sest erinevalt sellest kuidas trennis oli olnud – nüüd oli paadis ägedast mõlamisest oma 3 või enamgi liitrit vett. Nii oli paadi tagumine ots vastu maad ja ühe käega paadist hoides sellega jooksmine võimatu. Raskelt lohises paat minu järel.
Õnneks pööras Harri viimasel hetkel ümber ja hüüdis: „Kuhu sa jäid?!” Jooksis siis tagasi ja haaras paadist. Finišikaare alt läbi joostes röökisime ja tõstsime aerud pea kohale. Kõigist äpardustest hoolimata saime üle joone esimestena. Lõpuajas oli siis sekundiline edu Lainede ees. Kaugeltki polnud see võidu aeg 31:29 parimate killast, kuid siiski olime viimase trenni aega ületanud 34 sekundiga (nii et siiski üle poole minuti). Nagu muljeid vahetades selgus, oli Indrekul olnud hiljaaegu mingi lihasevenitus või rebestus ja ta ütles, et ei olnud üldse sellist jõudu tõmmata nagu varasematel kordadel. Seda võis kahtlemata uskuda küll, sest ega sellise kaliibriga mehed nüüd mööda sõidul niimoodi hätta poleks muidu jäänud. Kokkuvõttes oli sel korral siiski õnn meie poolel. Esikoht võistkonnale Ekstreempark - Harri Irves ja Tõnu Hendrikson. Teine koht vaid sekundilise vahega Ats & Ipu - Andre Laine ja Indrek Laine. Kolmas koht kahe minutilise vahega võistkonnale Porgandid - Mati Laur ja Mikk Laur.Finišis
Nüüd aga kus sõit oli läbi, hakkas Harri veel õieti Hillarit sõimuga kostitama. Oli nii vihane sõnavaling, millise peale ma mõtlesin, et nüüd ta tõesti „lööb selle mehe maha“. Hillar ütles rahulikult vastu, et mida sa karjud – võitsite ju! Peatselt oli kohal ka üks näitsik, kes end ajakirjanikuna tutvustas ning kohe hakkas mind intervjueerima. Jälle midagi uut minu jaoks. Muu hulgas küsis ta ka seda mis spordialadega tegelen ja sai mainitud et igasugustega kaasaarvatud multispordiga. Hiljem oli artiklisse kirjutatudki, et „multisportlane Tõnu Hendrikson“ ning Indrek Laine hakkaski mind selle peale „multisportlaseks“ kutsuma. Intervjuud antud, suundusime stardikohta, et ujumas käia. Sealt leidsime kummipaadi, milles magas üksteise kaisus kaks “võistlejat” hambad laiali. Mida ei suutnud korraldajad, seda suutis alkohol - võistlusindu täis mehed olid juba enne starti unne suikunud. Autasustamisel kuhjati meid muidugi igasugu auhindadega üle: õhtusöök kahele Saarsillal, Helsinki – Stockholmi laevareis neljale Siljaline laevaga, Võrumaa filmi DVD, paadiralli särgid ja millest ilmajäämisest Lainedel kõige rohkem kahju oli – sepistatud paadirallitajate kujud.
Mingist saunast oli ka juttu, aga selle auhinna kohta me mingit paberit ei saanud ja et me asja kohta üle ei küsinud, siis nii jäi meil see auhind üldse saamatagi. Kiireima Kaussjärve ületajatena saime suure kastitäie makarone. Harri võit oli emale aga nii heaks sünnipäevakingiks, et kutsuti mindki sünnipäevale. Ja eks sünnipäeval tuli Hillar sellise teooriaga välja, et see võit tuli ikka puhtalt tänu talle. Kui tema poleks meid oma paadi lõhkumisega vihale ajanud, siis me poleks ka nii vihaselt pingutanud… Noh – teoorias on ta tugev küll, kuid paadiralli võit tal siiski veel saamata. Ja selle asja pärast oli Harril terve õhtu hea tema kallal nokkida ja kiidelda… Siiski oli Hillar oma haige jalaga jooksnud sel päeval rohkem ja kiiremini kui meie Harriga ja tagantjärgi tarkusena oleks ta ise võinud seda võidurõõmu maitsta.
Kuigi minu meelest me nüüd mingi eriti suure asjaga küll hakkama ei saanud, polnud see vist siiski nii. Kui Rõuge Paadiralli kohta ilmus Võrumaa teatajas kaks artiklit, Lõunalehes ka artikkel ja nõndasamuti ka veel Maalehes – piltidega ja puha, siis ma mõtlesin küll et oli ikka päris kõva sõna see Rõuge Paadiralli kinni panna!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar