esmaspäev, 28. mai 2007

27.05.2007 SEB Ühispanga 26.Tartu Rattaralli

Istun õhtu enne rattarallit MSN-is ja ajan naistuttavaga juttu teemal, mis asi on Tartu Rattaralli. Millegipärast kipub jutt ikka sellele, kuidas ja milliseid hirmsaid käblasid seal on juhtunud. Milliseid külakuhjasid nähtud ja milliseid vigastusi keegi saanud. Võib-olla oli sellest rääkimine põhjuseks, kuid igatahes oli mul juba hommikul enne starti selline halb eelaimdus, et täna sattun ka ise mingisse käblasse. Et 2001 aastast saadik olen osalenud kõigil Tartu Rattarallidel, siis see ralli oli mul juba seitsmes. Siiani kukkumistest pääsenud, võis lugeda varasematest rattarallidest valusaimaks kogemuseks esimesel korral mesilaselt nõelata saamist. Kas aga halval eelaimdusel ka mingit alust on? Ja kui on, siis kas seda, mis ees ootab, saaks kuidagi vältida? Neile küsimustele võib järgnevast jutust muidugi vastust otsida ja ehk ka midagi leidagi, kuid mida keegi sellest arvab, see on ikka tema oma asi.

Hommikul otsustasime parkida auto Tartus üle Emajõe uue jalakäijate silla (või nagu tartlased ütlevad – Ansipi silla) otsas olevasse parklasse. Seal olime olnud eelmiselgi aastal ja nagu pärast võistlust selgus, oli ka rand, ujumas käimine ja jäätisekiosk kohe seal samas. Enne võistlust huvitas meid aga see, et sealt polnud starti palju maad ja seal samas olid ka kempsud, kus polnud järjekorda. Niikaua kuni Peeter ja Hillar numbrite järel käisid, vahetasin ma Hillari maastikurattal kumme. Panin talle siis karvaste kummide asemele siledad slikid alla, et ratta veerevust parandada. Hillar ei julgenud enam oma vana maanteerattaga rallile tulla, sest too oli ikka väga kahtlases seisukorras. Minu maanteeratas oli saanud aga just taha uue kasseti ja peale uue keti. Kuidagi veidi imelik oli küll hiljem stardikoridoris seista ja vaadata, et nii vana tüüpi maanteeratast silma ei hakanudki. Aga kuna sõites minu arust suurt vahet pole, siis ei näe ka põhjust, et peaksin ühe võistluse jaoks aastas hakkama mingit uut ja kallist maanteepüssi soetama. Raudraamiga Peugeot on küll raskem, kui minu maastikuratas, kuid et ma ta Väimelast Rattajaani poest 2002 aastal täiesti uuena sain (3000.- krooni maksis veel), siis kulumine on tal olnud suhteliselt tagasihoidlik. Naljakas on ehk asja juures see, et kui paljud MTB mehed sõidavad maanteeratta kassetiga, siis minu maanteerattal on jällegi MTB kassett. Aga mis mul muud üle jäi, kui ma tahtsin kiiret ülekannet ja see kassett sinna sobis. Eelmisel päeval kui ma kassetti lasin vahetada, märkasin ka seda, et esimene rehv on veidi rebenenud ja hakkab muhku välja ajama. Õnneks et märkasin, sest sain ka veel uue kummi osta.

Nagu ikka kipub Tartu Rattaralli puhul olema, et kiireks läheb, siis nii oli ka nüüd. Sain oma joogisüsteemi ratta peale (1,5 liitrine Everesti mineralka pudel ja voolik, millest saab sõidu ajal imeda) ja sõitsin soojenduseks ümber Zeppelini. Nüüd märkasin, et rahvas koguneb juba stardikoridori sissepääsude juurde. Nii kiirustasin ise ka, et paremat kohta saada. Korraga oleksin juba ühe mehega kokkupõrutanud. Õnneks saime mõlemad veel viimasel hetkel pidama.
Postimees-Scanpixi särgis mees ütles, et no nüüd oleks juba enne võistlust kokkupõrutanud. Mina tundsin temas ära ei kellegi muu, kui blogimees Priit Pulleritsu enda. No ja eks ma vastasin ka siis, et siis oleks kohe millestki blogisse kirjutada olnud. Stardikoridoris sain peaaegu teise ritta. Samast koridorist startisid ka Leivo Sepp ja Haanja Rattaklubi meestest Tarmo Mõttus ja Ain-Ivar Tupp. Eesmisest grupist paistis Art Soonets. Stardi järel oli plaanis oma positsiooni parandada niipalju kui võimalik. Ehk ma Kaubamajakurvis jõudsin Art Soonetsi seljataha, ei pidanud ma seal Riiamäe tõusul vastu. Ei olnud seda jalga ja seda teravust, mis teistel.
Pingutasin, mis ma pingutasin, kuid eriti edasi poole ei saanud. Pärast Lõunakeskuse ringi võtsin juba grupituulde, sest olin täitsa võhmal. Väikestest grupikestest moodustus üsna pea suur grupp. Pärast Reolast Põlva peale pööramist märkasin, et Art Soonets on ka selles suures grupis. Sõitsime aegajalt kõrvuti. Rattaralli on selline tore võistlus, kus grupis sees sõites võib rahulikult üksteisega juttu ajada. Raske on vaid neil, kes ees „tööd teevad”. Nüüd hakkas aga minu halb eelaimdus muudkui süvenema ja mõtlesin, et sellist asja pole mul veel olnud, et ma rattaralli ajal muudkui kukkumisele mõtlen või selle toimumist kardan. Nii ma siis otsustasingi ühel hetkel rohkem grupis ette poole liikuda ja ääre poole hoida, et võimaliku kukkumise korral, mis grupis võiks juhtuda, ise mööda võiks pääseda. Alguses oli ees pool hea sõita. Mingil hetkel aga hakkas tuul külje pealt puhuma ja grupi servas olles tekkis küljelt vastutuul. Minu treenitus just väga kiita ei olnud ja nii see pidev vastutuules sõitmine kurnas lihased ära. Vanal Postiteel jagus ka selliseid tõuse, kus ülesväntamine mul lihase tühjaks tõmbas ja sellest tegin järelduse, et peaksin rohkem grupi sisse hoidma. Seal oli päris tuulevaikne ja tunne selline, et sind lausa imetakse kaasa. Vasakul serval sõites seda polnud ning lisaks sellele et vasakul serval pidevalt vastutuult sai, üritati ka ette poole sõita just vasakult küljelt. Kui siis üks lätlane minu ees sellise manöövri tegi, et oleks mul esiratta alt ära sõitnud (pidin korraks jalgagi maha panema ja kuulama ka tagumiste meeste sõimu), siis ma otsustasingi rohkem grupi sisse liikuda. Tilleorust tõusmine oli mulle raske – jalakene oli üsna väsinud juba. Leivo möödus ja nüüd teadsin et ka tema on selles suures grupis. Pärast Kanepit ilmus äkki minu kõrvale Tarmo Mõttus.
Imestasin et kas ta polnudki eesmisse gruppi jõudnud. Ta ütles, et on selles grupis algusest peale sõitnud. Aga ta oli koguaeg täitsa ees olnud. Mina sõitsin nüüd grupi sees ja seega sain ka päris hästi taastuda – tõusudel pidasin teistega sammu ja enesetunne oli hea. Tarmo arvas, et pärast Otepääd hakatakse kindlasti gruppi lõhkuma. Mina avaldasin oma arvamust, et vägagi tõenäoliselt võib see grupp ka üle lõpujoone terves tükis veereda. Kui Otepää ja Pangodi vahel olime, paistis ees üksik valges särgis rattur. See oli siis Postimees-Scanpixi särgiga sõitev Viljar Kannimäe. Kuna tema rattal oli kett maha tulnud, oli ta esimesest grupist maha jäänud – oh mis ebaõnn sõita 20-dal kohal ja siis kukkuda gruppi, mis sõidab kohtadel umbes 135-270. Jah, ei olnud Viljaril õnne. Kui ma olin veendunud, et Pangodi tõusul pannakse ees kõva tempo peale, siis tegelikult polnud see tempo üldse kõva ja kogu grupp sõitis üles lagunemata. Jalad olid puhata saanud ning olin just planeerinud, et Pangodi laskumisel hakkan grupis ette poole liikuma ja head positsiooni vaatama viimaseks lõpuheitluseks.
Möödunud aastal sai grupifinišis teisel kohal lõpetatud. Aga enne veel kui me üldse laskumisele jõudsime, formeerusid minu halvad eelaimdused äkitselt reaalsuseks.

Äkitselt kostis eest kõva kolinat, karjumist ja hüüdeid. Mis toimub, oli juba ennegi selge kui üldse midagi paistma hakkas. Nagu äike oleks kärgatanud selgest taevast. Juba hetke pärast oli näha, kuidas meie ees ratturid langesid hunnikusse, nagu niidumasinaga loog langeb. Nägin kuidas Tarmo Mõttus, kes oli sel hetkel just minu ees, rattalt lendas. Mina lihtsalt sõitsin otse ees olevasse meeste ja rataste virna. Ratas nö tõmmati mul alt ära – see jäi teise ratta külge kinni ja ma ise lendasin hooga üle lenksu, maas lamava Tarmo ja maandusin käed ees rataste vahele. Kuna minu lend oli nõnna pikk, siis mulle tagant enam keegi otsa ei lennanud. Kukkuvate rataste kolin kestis veel tükk aega. Kui mina vaatasin juba, kuidas püsti saada, nägin kuidas Tarmo on asfaldil pikali, tema otsas ratas, millel omakorda veel kaks ratturit külili peal. Kuna Tarmo oigas ikka väga valjusti, siis mul tekkis väike paanika, et tal võib olla midagi väga tõsist viga.
Vaat kui veel luumurdu pole. Nii ma asusin siis kohe neid rattureid sealt pealt ära kamandama: „Tulge Tarmo pealt ära!” Ümberringi kostis ikka palju oigeid. Kui ratturid ja rattad pealt ära said, ajas Tarmo end püsti ja tundus esimese vaatluse järel, et luud ikka pooleks pole murdunud. Järgmiseks hakkasin oma ratast otsima. See oli ühe teise jalgratta külge kinni jäänud. Minu piduriheebel oli teise ratta pudelikorvis kinni. Ratas nagu selgus, kuulus Evelin Ansipile ja meil läks julgelt üle kümne sekundi aega, enne kui selle sealt kätte saime. Nüüd tõstsin ratta püsti ja see paistis veel täitsa sõidukõlbulik. Käed jalad ei paistnud ka katki olevat. Üldse oli nahk katki ainult parema käe väikese sõrme nukilt. üks väga kerge marrastus ka. Ratta selga hüppamisest polnud aga palju kasu, sest kett oli eest maas. Tulin uuesti maha ja panin eest keti peale. Hüppan uuesti selga ja väntan, aga kuna kett oli ka tagavahetajalt maas, siis vändad ei liigu. Uuesti maha! Kui ma siis lõpuks minema sain, oli kukkumise koht juba üsna hõredaks jäänud. Ees paistis ka veel vaid üksikuid rattureid. Hakkasin siis allamäge neid kinni püüdma. Varsti jõudis tagant järgi ka Viljar. Ei olnud tema ebaõnnestumised veel lõppenud – ikka oli tema ka kukkunud (Hiljem sain teada, et ka Teet Reedi oli samas kuhjas olnud). Ja nüüd oli Viljar langenud veel siis oma 120 kohta. Organiseerisime grupis tööd ja vahetamine toimis täitsa hästi. Tatra oru läbisime edukalt ja selleks ajaks oli meil juba 7 liikmeline grupp. Enne šašlõkibaari vedasin natuke pikemalt ja siis kui Viljar ette läks, tõmbas ta vist veidi liiga suure hooga, sest kuni ma paremal ootasin, kuniks kogu grupp möödub, avastasin selle asjaolu, et kahe esimese järel vahe on, liiga hilja. Et olin just tõmmanud, ei suutnud enam järgi minna ja vandusin alla. Viljar koos teise mehega, hoogu maha ei võtnud, sest läksid püüdma eesmist seltskonda. Nii olime siis grupis neljakesi. Kuna kaks meest vedada ei tahtnud, siis vedasin mina ja teiseks vedajaks oli Evelin Ansip (on ikka kõva tüdruk). Enne lõppu mõtlesin küll, et kui nüüd need mehed meil lihtsalt tuules veerevad ja siis lõpus mööda lähevad, poleks see neist küll ilus. Ilmselt ei istunud nad tuules mitte niisama, igatahes lõpus nad meist mööda ei spurtinud. Evelin tuli minu tuulest liiga vara välja ja kui ta mulle kõrvale sõitis otsustasin siiski veel viimast võtta ning lõpetasin pool rattapikkust ees pool. Rattaga finišist edasi liikudes paistis eemalt juba Ivar. Mõtlesin et temal õnnestus ka siis selles suures grupis finišeerida, millest meie maha jäime (hoolimata sellest et ma teda sõidu ajal üldse ei näinud), kuid tõsiasi et ta oli sunnitud katkestama, sai selgeks alles hiljem. Ta oli kukkunud juba alguses Vaksali tänava ristil. Särgile oli õlakohale tekkinud suur auk. Kiirabiarstid olid teda tohterdades öelnud, et sind me küll rajale tagasi ei luba. Ivar ütles aga, et ratas oli niikuinii juba sellises seisus, et sellega ei saanud enam sõita. Küll aga kiitis Ivar joogikotti, mis tal seljas oli, sest kui ta seljale maandus, oli kott teda ikka päris palju päästnud. Neli minutit pärast mind saabus ka Tarmo Mõttus. Tema ratas oli kannatanud edasi sõita, kuid põlv oli lõhki ja tõsiselt viga saanud. Järgmise grupi finišeerides ilmusid välja ka järgmised HRK-lased Toomas Pindis, Pait Hirv, Kermo Tsäro, Jaan Jõgi, Ülo Kuljus ja Olavi Mõts. Kolm minutit hiljem saabus ka Indrek Talmet, kellega vanemad mehed, Kermoga ees otsas, tõrelema hakkasid. „Olgu see sulle õpetuseks, et grupis niimoodi ei trügita!” Esiti ei saanud ma aru, milles asi, kuid siis selgus, et Ints oli grupis teinud sellise manöövri, mille tagajärjel ta kukkumise korraldas. Sellesse kukkumisse oli ta ka Olavi kaasa tõmmanud. Nii et Haanja Rattaklubil ebaõnne kui palju! Pärast seda kui ujumas käidud, diplom ära otsitud ning keha kinnitatud, sain kuulda ka Hillari ja Peetri muljeid sõidust. Oli tagan pool ka jubedaid kukkumisi olnud. Hillar oli teinud elusõitu, püüdes kaks korda kinni grupi, millest ta ühel korral tehnilistel põhjustel ja teist korda joogi võtmise tõttu maha oli jäänud. Oli siis enne lõppu energiapuuduses ja krampidega hädas, kuid lõpetas 70 liikmelises grupis ikkagi 16-dana. Peeter oli ka 1000 hulka jõudnud ja sõiduga rahul. Taavi Visnap oli ka külje maha pannud ning oli tedagi kiirabis briljantrohelisega kaunistatud.
Kui Haanja RK mehed hiljem Art Soonetsi poole kogunesid, siis oleks see seltskond just nagu sõjast tulnud. Kõigil oli midagi muljetada. Ints kõndis ringi käsi kaelas. Tarmol oli põlv kinniseotud. Lahing oli möödas – ehk küll paljudele polnud see eriti edukas. Eks nii minagi võisin arvata, et eduka grupifiniši korral võinuks oma nime leida protokollis ehk isegi 100 kohta eest poolt. Aga see kõik on vaid „oleks” ja kukkumiste ebaõnn ripub mõõgana niidi otsas kõigi grupis sõitjate peade kohal. Kellele siis õnn naeratab, see jääb püsti. Kellele õnn ei naerata, see peab püsti jäämiseks ise kõik meetmed tarvitusele võtma, et kukkumisest pääseda. Mina seda ei teinud (hoolimata halvast eelaimdusest) ja nii on minu „auga” välja teenitud koht diplomil 255 – lõplike tulemuste selgudes, aga kasvab see number veelgi.

neljapäev, 24. mai 2007

19.05.2007 EEC I Rõuge Rattamaraton

Esimest korda peetud Rõuge Rattamaratonil osales päris palju rahvast. Lõppu jõudis 55km põhidistantsil 817 ja 27km matkadistantsil 172 osalejat. Kui lastesõitudel osalejad ka juurde arvata, võib öelda et finišeerijaid oli kokku üle tuhande. Nii Ivar&Co, kui ka Rõuge rahvas olid ürituse edukaks kordaminekuks kõvasti vaeva näinud. Isegi ilm oli tänavu tellitud ideaalne. Kui möödunud aastal paljud kurtsid liiga palava ilma üle, siis nüüd oli Ivaril ilmataadiga selline diil, et stardi eel varjutas pilvkate päikest, et ratturid rajal end päikese käes liiga ära ei praeks. Kui enamus rattureid finišisse jõudis, anti jälle ka päikest ja nüüd võis igaüks ise otsustada, mis ta selle päikesepaistega peale hakkab.

Aga nüüd sõidust endast. Et blogi muidu hirm-igav lugeda oleks, kui mingitki konkurentsi või kellelegi „ära panna tahtmist” poleks, siis sel korral otsustasin Pulleritsust eeskuju võtta ja ka veidi tõsisemaid eesmärke seada. Kuna eelmisel aastal jäi minu parimaks kohaks Elion Estonian Cup’il 172.koht Haanja Rattamaratonilt, siis eks sel aastal lootsin ka ehk just siin koduradadel hea etteaste teha. Igatahes võtsin ette sellise plaani, et kui Mulgil 200 hulka ei jõudnud, siis siin pean jõudma. Ja teiseks tahtsin ka lõpetada ees pool kõiki Rõuge Racing Teami mehi. Eks foorumiski sai välja öeldud, et see vist liiga ilus unistus on, kuid vähemalt pidasin seda suureks saavutuseks, kui seda peaks teha õnnestuma. Mulgil oli see õnnestunud küll suuresti Jaanus Tiivoja ebaõnne tõttu, kuid nüüd oli juba selge, et Kubija krossi neljandat meest alistada just lihtne pole. Ehk küll sai enne starti lõõbitud, et õige taktika on selline, et paned kohe algusest täiega minema ja siis pärast kannatad, kiskus minu sõidu algus tõesti selliseks. Sarnaselt paljude teiste Haanja Rattaklubi meestega, polnud mina rada eelnevalt läbisõitnud ja nii puudus ka igasugune ettekujutus sellest mis ees ootab. Ehk oligi see hea, sest nagu mulle hiljem tundus – kiire alguse tegemine ei osutunud üldsegi rumalaks. Ma polnud üldse pärast krossi (poolteist nädalat) sadulasse saanud. Jooksumaraton ja orienteerumispäevakud võtsid kogu jõu ja aja – no millal sa veel ratast sõidad!

Stardi järel sain suhteliselt hästi minema ja kuigi asfalditõusul tundus veidi raske olevat teistega sammu pidada, jõudsin siiski üsna heale positsioonile. Pärast asfalti kulgesin enam-vähem grupi tuules ja püüdsin lihtsalt kohta säilitada. Varsti hakkas paistma eest poolt Ambla SK värvides Taavi Visnap. Minu hea sõber, kes tegi möödunud hooajal meie Ekstreempargi võistkonnas kaasa ka kolmel Xdreami etapil. Loomulikult on ta mulle ka hea konkurent. Kui eelmise hooaja tulemuste põhjal sai ta startida koguni 131 numbriga, siis randmevigastus ei lasknud tal selleks hooajaks rattasadulas valmistuda. Seepärast ka Mulgil teda polnud. Siin ta siis nüüd oli ja üsna pea sõitsin temast ka mööda. Hea tunne oli ikkagi! Mis siis, et teine vigastuse tõttu vormi pole saanud. Taavi aga minust eriti maha ei kippunud jääma. Ei läinudki kaua aega mööda, kui rada jõudis Haanja Rattamaratonilt tuttavatele teedele. Esiteks tavapäraselt raske Härämäe tõus. Noh sel korral see küll eriti raske polnud, sest see oli nüüd siiski alguses, mitte lõpus nagu varasemalt Haanja Rattamaratonidel. Ja siin tabas mind juba ka ebameeldiv üllatus. Janis Piiritalo – varasem Haanja Rattaklubi esisõitja seisis raja ääres. Ma märkasin teda ka kuidagi liiga hilja, et midagi öelda või küsida. Õnneks jõudis ta ise küsida ketivõtit ja eks see olnud ka vastus minu küsimustele, mis tekkida võinuks. Hetkeline peatus, kuni sain selja pealt taskust ketivõtme kätte ja Janisele viskasin. Edasi minnes oli Taavi jälle seljataga ja vahest ka ütles miskit. No ei läinudki kaua, kui Hallimäele jõuti. Kahtlemata oli sellesse mäkke mõnus üles kerida, sest jalgades jõudu küll. Laskumisel tegi mul ees üks mees väga tasakaalutuid liigutusi, mille peale otsustasin temast mööduda. Nüüd paistis ees aga terav tagasipööre ja terve järjekord rattureid sabas seismas. Haanja Rattaklubi särk kuulus Oltsile (Olavi Mõts). Nüüd jagus mul aga küll pisut nahaalsust, sest kuna paremalt oli rada suht vaba, siis mina järjekorra lõppu ei võtnud, vaid lihtsalt sõitsin sellest järjekorrast mööda ja pöörasin rattalt maha tulemata tagasi. Keegi ei sõimanud ega öelnud ka midagi pahasti ja nii ma siis otsustasin, et kuigi ma erilist viisakust oma käitumisega üles ei näidanud, siis ega ma otseselt ka midagi reeglite vastast ei teinud ju. Selle trikiga jäid minust maha mitte ainut Taavi vaid ka Olts ning teised sabas seisjad. No aga kui ei olnud nii kitsas ja kui ma teisi oma käitumisega ei ohustanud, mis siis ikka. Mitte kaua pärast seda sain justkui karistuse. Täiesti laugest mudasest lohust läbisõit. Ees on näha, kust rattajäljed lähevad. Miskipärast vajub aga minu esiratas selles mudases jäljes nii sügavale ja kisub risti ka veel, et üle lenksu ma igatahes käpuli mutta lendan. Seljataga kostab hüüd: „Ees kukkumine – ettevaatust!” Nojah, kuna rahvas mööda voorib, pole vandumiseks aega (ja tegelikult ma ei oska ju ka vanduda). Tõstan ratta ruttu püsti ja vaatan kuidas kähku minema saan. Vasak sarv on paksult mudaga koos ja otsustan sellest enne mitte hoida, kui muda ära kuivab. Kruusastel külavaheteedel püüan lihtsalt pundi tuules sõita. Pärast esimest TP-d Ortumäel tekkib ka endal tahtmine midagi neelata. Kuna ees on suhteliselt tehniline lõik, siis selleks võimalust ei avane. Lõpuks jõuab rada Mustahambal kruusateele. Laskumisel kougin taskust kisselli ja kuni ma selle sisse jõuan võtta, läheb punt eest minema. Pingutus neile järgi jõuda lõppeb siiski loobumisega. Peagi jõuab aga tagant üks rattur järgi, kelle tuulde nüüd võtan. Tempo on ka sobiv ja nii ma siis vaatan, et ta veabki meid sellele pundile järgi. Maanteelõik osutub suhteliselt pikaks ja nii on mul aega taastuda. Pärast Raagit, kui rada jälle külateel kulgeb, lähen ise ka ette ja ütlen, et ma tõmban ka. Teine ütleb vastu, et ega taganttuulega pole raske ees sõita. Igatahes jõuame eest paistnud pundile järgi ja lausa möödume sellest. Vaatan et teine rattur kannab numbrit 156. Mainis ka seda, et Mulgil oli ta 182. Tagant järgi selgus siis, et tegu CC Rota Mobilis klubi mehega, kellel nimeks Alvar Suisalu. Siunglitel kommenteeris ta seda, et näed need mehed, kes kruusal uhasid, tulevad nüüd miskipärast selg ees vastu. Tema kiitis, et talle tehnilised singlid sobivad. No ja kuna ma temast maha ei jäänud, tegin sellest järelduse, et mulle need ka sobivad. Ees kõrgub Tsirgumägi ja nüüd sammuti ratas käekõrval. Tagant järgi teada saades, et Tarmo Mõttus selle tõusu üles sõitis, kõlas see isegi veidi uskumatult. Enne tippu väntamist jäin teistest veidi maha, kuid laskumisel panin täiega hullu ja nii ma veeresin Alvarile jälle järgi. Nüüd olime pundis kolmekesi ja nii meil see sõit läks kuni Haanja suusaradadeni. Nüüd vedasin mina ja Alvar kurtis, et ma kipun liiga äkilisi kiirendusi tegema, sest mingitel hetkedel ei jõua ta järgi. Ma siis vastasin, et ma üritan laskumistel suurt hoogu sisse saada, et tõusudel inertsi ära kasutada. Kuigi üsna pikalt oli seljatagune päris tühi paistnud, siis nüüd kui suunduti Haanjast mööda Haanja suusamaratoni rada Tsiamäe suunas, ilmus tagant äkki terve kamp rattureid, kes meist 30-dal km-il mööda panid. Kaks Ambla SK ratturit ja ohhoo – ka Riho Ever VeloClubbersi tiimist. Kuidas küll poleks tahtnud lasta neil minna, kuid Tsiamäe tõusul võeti juba vahe sisse. Laskumisel jõudsin siiski järgi ja hoog oli selline, et sai veel mööda ka. Aga et treenitus pole mul kiita, siis laskumistel ma edenen küll, kuid tõusudel on raske. Jaanimäe TP kestsin nende pundis ka veel ilusti ära, kuid kui rada hakkas tõusma 35km järel Jõõrdõmäele, läks minu rattal miskipärast eest kett maha ja kuidas ma ka kõigest väest ei vändanud (kuigi väga kerge on vändata, kui ketti peal ei ole), ei liikunud ma edasi. No ja niikaua kuni ma keti jälle peale sain, oli pundiga korralik vahe sees. Pingutasin küll veel tagumisele otsale järgi ja mööda ka, kuid Riho ja Ambla mehed olid eest kadunud. Ebaõnn! Aga selline see tehnikasport kord juba on… Taevatrepil (Pedäjämägi) sammus rahvast päris palju – ilmselt koondusid väikeste vahedega sõitvad grupid siin ühte pikka hanerivvi. Taevatrepp võttis mindki võhmale ja jälle hakkas ka minust rahvast mööduma. Maanteele jõudes olid äkki välja ilmunud ka Haanja RK mehed Olts ja Paul (Pait Peri). No ja nüüd kui ees oli Kurgjärve tõus, ilmus äkki minu kõrvale ka üks Rõuge Racing Teami mees. Ei keegi muu, kui Jaanus Tiivoja ise. Ja kohe küsima, et: „Kuidas tunne on?” Vastan, et väga valus tunne on näha Rõuge meest möödumas. Aga mööda ta läks. Vihtla järve teel jõuan Oltsi ja Pauli tuulde, kuid Jaanus Tiivoja on juba kaugel – lausa veab gruppi. Üritan siis Pauli ja Oltsi tuules püsida, kui mingil hetkel hakkab tõusul kett tagant ragistama ja ei vaheta ära. Jälle rattaga jama ja jälle tuleb vahe vahele. Üritus Haanja RK meestele järgi jõuda nurjub ja nii kulgen ka neist taga pool. Juba hakkab masendus peale tikkuma, et kas nüüd ongi see hetk käes, kus hakkan oma positsiooni järjest loovutama. Alles loeti kohaks 129 ja nüüd olen arvatavasti juba taga pool 135. Kruusateele välja jõudes läheb veel üks mees mööda. Kuigi ta väntab usinasti, jõuan siiski talle tuulde ja nii edenen päris hästi. Tuul on päris kõva ja puhub otse vastu. Ees paistab grupp, kus on ka Olts ja Paul, kuid grupist on maha jäänud Rõuge särgis mees. Nonii – vedas gruppi ja nüüd on siis võhmal. Ja kui ta üksi veel vastu tuult ka peab punnitama… Mõtlen, et minu võimalus Rõuge mehi võita pole veel sootuks kadunud. Kruusalt mahapöördel lähen sellest mehest, kes mind vedas, mööda ja asun Jaanust jälitama. Nogo TP-s on Rõuge omad ergutamas. Oi milline ergutamine! Mina üritan tal sabas püsida ega teegi esialgu plaani mööduda. Siin on ronimist omajagu ja kui ühel laskumisel oleks peaaegu kurvist välja pannud, pidurdasin ka kogu hoo maha. Jaanus sai vahe sisse, kuid mitte kauaks. Uuesti küla vahele laskumisel on väike hüpekas. Muidugi ei saa ma sellest lihtsalt üle sõita, vaid teen ka korraliku hüppe. Tuli välja, et sellest tehti ka pilti. Laskumisel on hoog hea ja kui ma näen et ma jõuan järgi Jaanus Tiivojale ja veel mitmele mehele, teen otsuse neist hooga mööda kimada, ja seda nii, et neil poleks aega mulle tuulde võtta. Mööda ma sain ja vahe tõmbasin ka vahele, kuid nüüd olen ma täitsa üksi vastu tuult sõitmas ja see asjaolu mind küll eriti rõõmsaks ei tee. Korraga tuleb tagant üks eriti jõhkra jõuga mees. Kust sellise jõuga mees nüüd äkki välja ilmus? Vaevu suudan tuules püsida ja tegelikult tulebki varsti vahe sisse. Õnneks tuleb laskumine ja saan vahe kinnisõidetud. Üllatus, üllatus, kuid see mees tõmbab mind järgi sellele grupile, kus ka Olts ja Paul sõidavad. Korraga oleme kõrvuti Alvar Suisaluga ja ta ütleb, et näed – ära kadusid, kuid ilmusid jälle välja. Mina ütlesin, et kui too mees poleks mind järgi vedanud, poleks ma ka järgi jõudnud. Ja too jõhkra jõuga vend ongi juba ees ja kogu grupp tema tuules. Päris korralik andmine käib. Kui Rõuges asfaldil sõidetakse, annavad Paul ja Olts märku, et rahvas hoogu maha võtaks. Nemad on rada enne läbisõitnud, mina ju mitte. Küll aga võin ma juba aimata, mis ees ootab ja nii ma kiman hoopis grupi ette ning saan singlile esimesena. Ja laskumisel olen ma osav. No nii – ilmselt kattub nüüd rada Rõuge krossietapiga. Just nii ongi. Laskumine Kaussjärve äärde ja nüüd Paadirallilt tuttav tõus. Siin paneb terve seltskond oma jõu maksma ja lisaks Paulile möödub minust veel neli meest. Ratasjärve laskumisel aga kimab minust mööda too jõhkra jõuga tüüp ja kui ma talle tuulde hüppan, veab ta mind teistest mööda ja lõpuks järgi ka Paulile, kes oli juba kaugemal ees. Teadagi, vasakpööre ja üle silla! Noh, see singel on minu leib – pööran sisekurvist ja möödun ka sellest jõhkra jõuga mehest. Nüüd panen oma osavuse maksma. Üllatuslikult ei sõida ka keegi otse minu seljataga. Järelikult ma ikka päris tropp ei ole! Kallasraja läbin edukalt ja kui näen ees tõusul mehi ratta kõrval jalutamas, saan sellest innustust ja väntan järgi ja möödun mitmest. Laskumisel Rõuge keskusesse, panen ühest mehest sellise hooga mööda, et tema kiirus (aeglus) laskumisel paneb lausa imestama. Hooga üle tee ja uuesti singlile. Tõus on raske ja keegi jõuab mulle järgi. On selline tunne, et ta tahab kindlasti kohe mööda sõita. Hingeldamine on vali, kuid mööduma mees ka ei kiirusta. Mina taha ei vaata – kui läheb, siis läheb. Igatahes kavatsen ma selle möödumise võimalikult raskeks teha. Majade vahelt läbi ja ongi ees laskumisest teatav hoiatav silt. Nüüd annan hoo sisse ja kui laskumine eest juba täies pikkuses paistab, võtan kiiruses viimast. Hooga veeren teisel pool orgu mäkke üles ja nüüd ei kosta tagant enam hingeldamist. Viimane laskumine Ööbikuorgu ja viimane tõus paistabki juba. Vahetan käigud nii, et saan kergel käigul kerida. Üks mees jalutab rahulikult ratta kõrval – ei mingit kiirustamist finišisse. Pealtvaatajad ergutavad teda hüüetega: „Lõpuni välja! Viimane pingutus! Ei jää seisma!” Mees on aga igasuguse motivatsiooni kaotanud. Kas on ratas katki või on ta kukkunud… igatahes sammu ta juurde ei lisa. Mina kuulen tagant tulijaid küll. Üle õla vaadata enam aega pole. Igatahes enne üles jõudmist võtab jalad kangeks küll juba. No ei nüüd ei tahaks küll enam kohti loovutada ja nii ma tõusen sadulas püsti ja vahetan käike kiiremaks. Üritan puusad ka tööle panna, et kiirust juurde saada. Finišisirgel teen mis suudan. Küll on selline tunne, et nüüd keegi lendab mööda, kuid lõpus ma olen ja keegi mööda ei läinud. Vahe järgmisega jäi 4sek. Ja üldse jõuab järgneva 15sekundiga üle lõpujoone lausa 6 ratturit. Riho Järvelainen, kes jällegi võistlust rahvale kommenteerib, ütleb et saabub Haanja Rattaklubi võistleja Tõnu Hendrikson. Mina siis parandan, et sel korral ma esindan tegelikult Elioni tiimi. Olen sõiduga igati rahul ja kui diplomit kätte saades selgub et olen lausa 112, siis on üllatus ikka väga suur. Pärast Rõuge Paadiralli võitu 2005.aastal on see jälle suur võit Rõuges, kui nii võiks selle tulemuse kohta öelda. Rõuge on ilus koht ja mulle võistlemiseks sobiv nagu Šmigunile Pragelato.


Kokkuvõtlik video: http://filmid.haanjarattaklubi.ee/r6uge_EEC_07.wmv

esmaspäev, 14. mai 2007

13.05.2007 25.Tartu Jooksumaraton


Neljapäevase Tehvandi o-päevaku järel otsustasin kuni pühapäevani puhata. Kuigi Haanja Rattaklubi rahvas käis Rõuge Rattamaratoni avatud rada sõitmas, jätsin mina selle ürituse vahele. Jooksumaratoniks ma mingit spetsiaalset trenni ei teinud. Märtsis Otepää – Tartu jooksumaratoniks treenides sai tugev põhi alla laotud ja nüüd on saanud vormi iganädalaste o-päevakutega ja muude jooksuvõistlustega vaid parandatud. Nõndaks võis eeldada, et sellel maratonil jooksen välja oma parima Tartu Maratoni aja (ja miks mitte ka koha). Jooksumaraton on mul siiani nelikürituses olnud kõige viletsam ala. Suusamaratonil on koht muidugi veel tagasihoidlikum, kuid arvestades osalejate hulka, siis pole põhjust selle pärast kurta olnud. Jooksumaratoni jooksin 2006 aastal pooltõbisena ja nii ka sellest head nahka ei saanud – 1:51:29,2 ajaga vaid 490.koht. Tänavu ei osanudki esiti midagi tahta. No kindlasti tahtsin ma finišisse jõuda ajaga alla 1:45 ning kuivõrd Ümber Tamula järve jooksul oli ka hea koht olnud, siis tekkis tahtmine jõuda ka esimese 250 hulka.

Hommikul jõudsime koos Hillari ja vend Peetriga stardipaika. Riietumise, asjade pakkimise ning pildistamise järel tegime tavapärase soojendusringi Tehvandi suusahüppetorni juurde. Nüüd kohtasime ka Kermot, kes samuti sooja tegi. Hillar vaatas uut valmivat K90 mäe torni ning ütles: „Huvitav miks ma küll tahan siit tornist hüpata?!” Jah, kui sul on ikkagi maailmameistritiitel olemas, siis olgu sul pealegi aastaid pea 40 ning hüppesuusad juba aastaid nurgas seisnud – ikkagi tahad lennata…

Stardikoridoris trehvasime Väinoga ning jutuks ikka see, et milline taktika siis valida. Väino otsis kedagi, kellega oleks hea koos lipata. Mina aga kostsin, et eks võib ju plaanida küll, et alguses hoian end tagasi, kuid niikuinii läheb jälle nii nagu alati – jooksen teistega kaasa ja rahulikust algusest ei tule jälle miskit välja. Selle peale kostis Väino, et siis küll minust tema jaoks asja pole. Liikusin siis stardikoridoris ette poole ja kohtasin Põtti ehk siis Toomas Pindist. Küsisin, et kui ma tema kõrvale hoian, kas ma siis pildile ka saan. Tema vastu, et kui ma tahan pildil olla, siis peaksin Art Soonetsile ligi hoidma. Uurisin siis Toomaselt, et kas ta plaanib jälle koos Art Soonetsiga joosta. Möödunud aastal küpsetas Art Toomase nii ära, et kui ma talle järgi jõudsin ei suutnud ta isegi enam minuga koos püsida, kuigi alguses nad koos minu vaateväljast kadusid. Nüüd olla aga Art lubanud oma põlvevigastuse tõttu jooksu rahulikult võtta ning Toomasega koos joosta. Peagi kui rahvas lindi alt läbi ronis ja tagumised stardigrupid ühinesid, sai kuulda ka Art Soonetsi valju häält: „Noh, tormake nüüd! Veel on võimalik ette poole trügida!” Toomas hõikab Arti, et mis ta seal kisab. Art seletab siis, et on ikka naljakas vaadata küll, kui rahvas trügib ette poole, just nagu sõltuks stardipositsioonist jube palju. Tõsi ta on – ega siin pole suusamaraton ega rattaralli, kus stardi järgselt sabas seistes rong eest ära sõidab.
Start antud, liigun massis, kuid kui ruumi tekkima hakkab, lippan teiste vahelt ette poole. Esmalt saan Ivariga kokku. Ütlen, et Rattaklubi roheliste särkidega mehed võiks kokku ajada ja koos joosta. Ivar vastu: „Jookse, jookse maratoonar! Ma võtan rahulikult.” Jooksen siis edasi ja Varsti jõuan Hillarile järgi. Lükkan teda veidi demonstratiivselt selja tagant käega. „Kuhu sul nii kiire on?” küsib Hillar. Mina vastu: „Kiirustasin sulle järgi, et sinuga koos joosta.” Hillar on siiani mind võitnud kõigil Tartu Jooksumaratonidel. Ja enamasti üsna ülekaalukalt. Nüüd ma siis lippan temast mööda ja liigun rahuliku sammuga. Selja tagant kuulen aga Hillari parastavat kommentaari: „Näed, lubas koos joosta, aga ikkagi läheb minema!” Noh, kui ta nii rahuliku tempoga kaasa ei tule, siis ma ei saa tõesti temaga koos joosta. Pealgi on kusagil jooksmas veel ka Taavi ja Peeter ja… Allamäge hakkab aga rahvast ka minust mööda voorima. Lipake aga – mina jooksen oma jooksu ning ennast kinnijoosta mul pole küll plaanis. Tõusul üritan ikkagi teistega sammu pidada. Tee on veel rahvast täis. Tõusul kepsutab minust mööda üks neidis. Vaatan tema kerget minekut ja mõtlen et huvitav küll, kuidas see noor naisterahvas ka ennast tunda võib, kui mina kes ma palju aeglasemalt jooksen, juba võhmal olen… Peatselt märkan Haanja Rattaklubi särgis meest rattaga mööda sõitmas. Pait Hirv on tulnud klubi mehi rajale toetama. Varsti pakub juba ka juua. Mina veel juua ei taha. Mingil hetkel lippab mööda Ints (Indrek Talmet). Ei tahaks teda küll eest ära lasta ja nii lippan tema sabas natuke aega. Mudasest kohast ümber joostes jääb ta minu selja taha. Rohkem ta minust ei möödugi. Umbes kuuendal kilomeetril lippab minust mööda Margus Tinno ja julgustab: „Jõuad, jõuad!” Mina olen just laskumisel pulsi üles ajanud ning üritan jälle normaalset rütmi taastada. Lisan sammu ja püüan Marguse tuules püsida. Nagu igal aastal, nii saabub ka nüüd kõige raskem moment seitsmendal kilomeetril. Ähin ja puhin Marguse selja taga – raske on, kuid peab pingutama. Kas see mulle lõpu poole kalliks maksma ei lähe, kui ma nüüd äkki endale liiga teen…? Noh, ei usu eriti – ma olen ikka trenni ka teinud ja 23km peaks olema mulle küll suhteliselt lühike distants. Kohas kus oja ületusel joostakse üle betoonist silla, on paigaldatud ka lauad betoonastme ületuseks – ilmselt jalgratturitele. Mina otsustan sillale joosta lauale astudes. See on mugavam – pole vaja jalga nii palju tõsta. Sillalt maha astun ka lauale, aga nüüd pole kivi mitte laua otsa all vaid kaugemal. Kuna minu jalg asetub laua otsale, siis kaalub minu raskus laua otsa alla ja teise üles. Tasakaal kaob, jalg takerdub tõusva laua otsa taha ning lendangi jooksult käpuli. Ai, kuidas põrutas peopesad ära! Lõi lausa tuimaks. Seda, et ka põlve kraapisin, nägin alles pärast jooksu. Edasi lipates on jälle rütm segi ja varsti märkan et isegi natuke verd paistab peopesas. No on alles lugu – isegi jooksumaratonil ei saanud ilma käblata! Nüüd aga on Marguse ja teistega, kellega koos jooksin, vahe sisse tekkinud. Kuna vahe tekkis tõusul, siis üritan küll vahet tasa teha, kuid see ei õnnestu. Nii ma siis jooksengi teised eest paistmas. Kui esimeses TP-s (Kirikuküla) jooki ei võtnud, siis Paluveski TP-s võtan küll topsikese ja püüan seda liikumise pealt rüübata. Edasi liikudes jõuan järgi Leivole. Leivoga paar sõna vahetades märkan, et ka Andres jookseb temaga koos. Nüüd jookseme natuke aega kolm Elioni SK liiget (tänase seisuga olen liige juba neljas spordiklubis) koos. Teiste suust kostab arvamusi, et ikka väga kõva tempo pandi alguses peale. Mina ütlen, et ega siis seepärast ei pea kõva tempoga kaasa minema, kui seda tehakse – mina võtsin alguses asja rahulikult ja kõva tempoga läksin kaasa alles nüüd. Kui joomisest tingitud gaasid välja krooksuvad, lisan sammu ja tunne on tõesti hea. Ei tulnud selle tempoga kaasa ei Leivo ega ka Andres. Maanteel jõuan järgi mitmetele ees jooksjatele, nende hulgas ka ühele neiule. Äkki märkan, et olen järgi jõudnud ka vennale. Peeter jookseb paremal. Ütleb, et pangu ma mööda. Mina ütlen, et tulgu kaasa, kuid natukese aja pärast märkan, et ka Peeter on maha jäänud. Kuna enesetunne on tõesti hea, siis mõtlen et kas peaks äkki tempot veelgi tõstma. Ketneri TP-s saab jooki võtta pudeliga. Nii ma siis lippan natuke maad pudeliga kuni see tühjaks saab. Nagu arvata võiski, mõjub joomine tempole pärssivalt. Natuke aega tundub, et jooksurütm hakkabki raugema. Need kellest olen mööda jooksnud jõuavad jälle järgi ning mööduvad. Tõsine pingutus on jalad jälle teistega võrdses tempos liikuma saada. Mäkke jooks pole just minu eriala ja nii lasen päris paraja pundi jooksjaid mööda. Õnneks möödub varsti minust Stamina särgis jooksja, kelle tempo on just selline, mis mulle sobib. Tema tuules jõuan kindlalt ees jooksjaile lähemale. Varsti ongi punt jälle käes ja mina liigun Stamina mehega tandemis neist mööda. Nüüd liitub meiega veel üks mees ja troikas jookseme päris pikalt. Enne Sassi TP-d olen sunnitud Stamina mehe minna laskma, samas aga jõuan Margus Tinnole järgi. Tema kurdab, et selleks hetkeks on jalad juba kanged ja tema minuga kaasa ei tule. Sassi TP-s mina enam ei joo. Põhjus lihtne – viimased 3km kannatan niikuinii ära ja pealegi lööks see jooksurütmi segamini. TP-s möödun ka kolmest mehest. Keegi oli just öelnud, et jooksen 212-dal kohal. Ees paistab üsna suur grupp, kuid neile lähemale jõudmine on ikka ülimalt raske. Imestama paneb, kuidas veel lõpu eel jooksjail jätkub jõudu väga kõva tempot teha. Igatahes möödub mitmel korral minust jooksjaid nii, et mul tekkib seisva posti tunne. Mõningad mehed on aga just viimastel kilomeetritel jäänud nii aeglaseks, et neist möödun sama kiiresti, kui minust just mööduti. Viimane kilomeeter. Tagant kostab sammude lähenemist. Üritan kiirendada, kuid ees paistev seltskond liigub siiski päris kiiresti. Suuremat punti kätte ei saa, kuid mõned maha jääjad küll. Lõpusirgel teen ikka päris kõva pingutuse ning möödun ühest mehest. Riho Järvelainen, kes annab reportaaži, teatab: „Finišeerib Haanja Rattaklubist Tõnu Hendrikson, kes osales ka Otepää – Tartu Jooksumaratonil.” Nojah, tema teab, sest jooksime seal ju koos. Finišis jõuan esimesest matist üle, teisel matil piiksumise ajal tuiskab minust veel üks mees mööda. See ka võrukas – Eskla Algo. Kiip ära, medal kaela, jäätee kätte. Saan hakata janu kustutama ning vaatama, kes tuleb. Ootan küll Peetri tulekut, kuid minut pärast minu saabumise kommentaari, kuulen Riho häält teadustamas, et finišeerib järjekordne jooksja Haanja Rattaklubist – Tarmo Mõttus. Vahe minuga jäigi täpselt minut. Ise oletan, et ilmselt tal siis minuga silmsidet ei tekkinud - muidu ta vaevalt oleks mul enda ees lõpetada lasknud. Küllap ta selle jõu ikka ikka kusagilt oleks leidnud. Haanja Rattaklubilastest polnud ma kaugeltki mitte esimene, sest Aimar Hussar on juba 11 ja pool minutit enne mind kohal olnud ning jõudnud 43.kohale. Minu aeg aga on mulle endalegi suureks üllatuseks 1:37:56,1. Esialgses protokollis annab see 199.koha. Raske uskudagi, et ma 200 sees olen. Tarmo on siis 213. Peeter jõuab kaks minutit pärast mind ning platseerub 243.kohale. Toomas Pindis ning Art Soonets jooksevad koos ning ka lõpetavad kõrvuti. Hillar aga tõmbas lihase ära ning lõpetab longates alles 617.kohal. No ei olnud tema päev! Sama kehtis ka Taavi kohta, kes tegi rahvale küll šõud, joostes ameerika jalgpalli varustuses, kuid kuna ta unustas kiibi panna, läks kaks minutit enne starti seda autost tooma ning jõudis rajale alles pärast kepikõnnile minejaid. Ei saanud temagi paremat kohta, kui 547. Aga kokkuvõtteks võib öelda, et ikka väga mõnus on joosta, kui jõuad teistest mööduda ega pea vaid pealt vaatama, kuidas teised sinust mööduvad. Selles mõttes oli see võrreldes varasemate aastatega minu jaoks midagi uut.

neljapäev, 10. mai 2007

09.05.2007 Haanja Rattaklubi Krossisarja I etapp KUBIJA

Et Mulgi Rattamaratonil oli koht päris hea, siis lootsin, et Kubija krossil peaks sel aastal märksa parem esitus tulema, kui eelmisel aastal. Toona polnud ma trenni üldse eriti teinud ja nii uskumatu, kui see ka ei tundunud, siis 2005 aasta krossisarja II koha mees (mina) oli rajal väga jõuetu teistele konkurentsi pakkuma. Nüüd aga lootsin et kõrge pulsiga peaks kannatama sõita, laskumistel olen ma ikka osav olnud ja pealegi on mul nüüd ju uus ratas, millel käiguvahetus töötab laitmatult – rääkimata sellest et uus ratas on vanast ehk isegi oma paar kilo kergem. Kubijale läksin kohale aegsasti, et saaks rajaga tutvust teha. Just siis kui ma rattakingi jalga sikutasin, hakkas ülevalt vihmapiisku siputama. Ja enne kui teisel kinga võtta jõudsin, läks vihm nii juba nii tihedaks, et pidasin paremaks ratta autole taha kuuti tõsta ja ise kinga jalga panekut autos jätkata. Kingad jalas, vaatasin et vihma ikka sajab veel ja ei kipu nagu õue. Istusin ja lootsin, et sadu kohe lõppeb, kuid äkitselt algas terav klõbin ja koheselt tuli sellist padurahet, et lase aga olla. Rahet sadas lausa mitu seanssi ja veerand tunni jooksul võisin lihtsalt rõõmu tunda, et ma polnud jõudnud rajaga tutvuma nagu mitmed teised, kes veest nõretavatena vahetevahel metsast välja ilmusid. Nii, lõpuks sadu lakkas ja kobisin isegi ratta selga. Et tee oli lompe ja vett täis, siis sõitsin rajaga tutvudes nii, et ma ennast ära ei pritsiks. Esimene üllatus oli see, et nii nagu Mulgil, nii oli rajameister ka siin leidnud veetakistuse. Suur ja sügav porilomp, mis oli rajaga ristuval teel. Ümbert pole võimalik sõita. Laskumised ja singlid pakuvad ohtralt männijuurikaid, mis eelnenud paduka järel on üsnagi libedad. Tegin siis prooviringil mitu vajalikku järeldust. Esiteks see, et sadulat on vaja madalamaks lasta, sest muidu on järskudest tõusudest halb üles kerida. Teine see, et 3atti on kummisurveks liig mis liig. Lasen kumme tühjemaks – tagumine sai justkui liiast, aga kui ma proovi teen, siis leian, et on hea. Paar laskumist veel järgi vaadata, kust oleks mõttekam alla kimada. Ja nüüd on aeg ka seal maal, et varsti peaks start antama.

Rahvast on stardis tublisti (nagu mullugi esimesel etapil). Kui kogu krossisari nii rohke osavõtuga oleks – see oleks uhke. Lisaks osalejaile on ka ergutajaid hulga. Kohal on Rõuge Racing Teami kisakoor. Art Soonets on ka Tartust kohale tulnud, kuid sel korral mitte selleks, et vigastuste registrit täiendada, vaid et tegeleda oma leiva-alaga ehk siis piltniku ametit pidada. Ja üldsegi, ega vigastuste põlves saa niimoodi riskida – iseäranis kui tegu põlvevigastusega. Naistesõit tehti kõigepealt ja ega siin Elikole konkurenti ei leidu. Mitte et teised naised temale just jõu poolest alla jääks. Nad on Elikost viletsamad kasvõi ainuüksi sellepoolest, et neid lihtsalt pole siin. Raja sõidab läbi ka Mari-Liis, kuid et tema veel laste klassis võistleb, peab Eliko alles ootama, millal ta sirgub.

Nüüd ajavad ka mehed oma rattad joonele. Mina panen end ka esiritta. Ma ei arva ju, et ma mingi vilets vennike oleks, kes krossi sõita ei jõua. Ja pealegi sain endale numbriks 6, mis peaks ju ometi lubama mul esireast startida – olgugi, et numbrid anti välja järjest ja kellegi tulemust peale Tarmo numbri väljastamisel ei arvestatud. Kuna Tarmo oli eelmise aasta krossisarja üldvõitja, siis temale siiski hoiti number 1. Millised on siis eesmärgid? Usun, et vähemalt 6 hulka võiks küll jõuda – nii seangi endale eesmärgiks tulla vähemalt kuuendaks. Stardi järel olen mina millegipärast esirea meestest viimane. Ja varsti paneb minust veel mitu tagant tulijat ka mööda. Tohoh, kus käib ikka andmine! Kuni esimese laskumiseni tundub mulle, et kõik on võtnud nõuks minust iga hinna eest mööda saada. Laskumine on aga minu leivanumber ja nüüd hakkan omale positsioonile kauemaks jääma. Üles, kurv, alla, plokk, kurv, jälle üles. Umbes nii ta käis. Esimese ringi lõpu poole hakkab aga ka minu lihas vist soojaks saama, sest need kes alguses umbe kimaga mööda panid, teevad nüüd hoopis teist sõitu. Teise ringi alguses saan juba mitmest mehest mööda ja kui rada jälle üles-alla käib, paraneb koht veelgi. Kuulen et minu selja taga on keegi Rõuge Racingu meestest, sest kogu aeg kostab justkui iga pööramise peal kisa: „Pane Jansa! Väga hea Jansa – neljas koht on võimalik!” No küll on ikka vägev ergutuskoor! Ja tüüp ongi peaaegu minu kannul. Hakkan rabelema, sest mulle näib, et iga ergutus annab teisele sellise jõuimpulsi, et mulle lähemale saada. Nüüd juurikane tõus ja siis kõige tehnilisem laskumine. Siin peaksin ma ju oma osavusega teda ometi natuke maha raputada suutma. Aga mida värki! Juurikatel ei tohi niimoodi pidurdada! Ai, ai, ai – tasakaal läheb käest ja nüüd hoia piip ja prillid! Hassaa – otse ees on jäme mänd. Mütaki! Rammin paremal tolknevat mändi nii parema rattasarvega, kui kogu oma keha parema poolega. Kas see on nüüd seepärast, et mina olen kaalus alla võtnud või on vana mänd tõesti nii kõva – igatahes mänd mille tüvi on ehk oma 40 või isegi rohkem sentimeetreid jäme, osutub minuga võrreldes palju tugevamaks. Kiiver kulus nüüd küll marjaks ära! Saadud obadus lõi mind kuidagi „tuimaseks”. Igatahes ratta selga hüpates, on rütm häiritud ja minek pole enam nii terav. Nii et neljandast kohast ette poole ilmselt niipea ei jõua… Ei lähegi kaua, kui juba tuleb raja kõige karmim tõus. Pole hullu – tagumistega on vahe siiski märgatavalt kasvanud. Üles jõudes pööran puu tagant vasakule ning kuulen… Või mis kuulen?! Ma lausa tunnen seda, kuidas puuoks läheb otsapidi tagavahetajasse. Enne kui ma reageerida jõuan, on see seal juba midagi korda suutnud saata. Peatun, vaatan tagasi – oks tuleb lahti. Hüppan uuesti ratta selga ja väntan edasi – iga sekund on ju tähtis. Üürike rõõm oma koha üle saab aga peagi otsa. Vahetaja on reguleeringust väljas ja kett hüppab ühelt hammakalt teisele ning kõik minu üritused proovida seda lõpetada, nurjuvad. Jälitajad jõuavad lähemale. Mina pean aru, et kes see Rõuge mees võiks olla, keda nad Jansaks kutsuvad. Noh, ilmselt Jaanus Tiivoja… Kolmanda ringi alguses on vahe justkui ära sulanud. Ma üritan nüüd laskumisel teha, mida suudan. All tuleb pidurdada ja äkilise vasakpöörde järel uuesti tõusma hakata. Vahetan jõukäigule ja kukun väntama, kuid ei liigu ratas edasi. Tagant kostab ainult kõrr ja kõrr! NO MIS SIIS NÜÜD ON?! Ja nii uskumatu kui see mulle ka minu uue ratta puhul ei näi – kett on tagant üle suure hammaka läinud kodarate ja hammaka vahele. Sel ajal kui mina olukorda parandada püüan, lähevad Rõuge mees ja Olavi mööda. Egaš midäš! Jooksen tõusu üles ja hüppan ratta selga. Saan uuesti liikuma, kuid kett plõksib ja raksub. NO EI OLE! EI OLE! Järgmisel tõusul sattun pehme peale ja ei liigu kohe kuidagi. Ikaldumine on selline, et Kepsa ehk siis Kaupo Ots saab juba mööda. Kui jõuan jälle sellele kõige tehnilisemale laskumisele, kus puud rammisin, juhtub et jälle kaob tasakaal. Sel korral kaldun vasakule. Ja kuigi saan enne vasakule jäävat mändi pidama, jääb esiratas ikkagi puu taha kinni, nii et kulub siingi veel aega, enne kui edasi saan. Lootus karmist tõusust üles kerida, sureb juba tõusu alguses, kui tagant kostab juba tuttav kõrr, kõrr. OIMAIVÕI! Vahetan käigu kõrgemaks, üritan keti jälle hammakale saada. Oeh – no nii ma siit üles ei saa! Jooksen ratta kõrval. Tagant aga ilmub välja Kaido Oru ja paneb mööda. Ivar imestab, miks ma iga ringiga nii palju hävin. Mina siis seletan, et põrkasin puuga kokku, läks oks käikarisse, jäin puu taha kinni… „Vähem möla – pikem samm!” teab Ivar öelda. Kolmanda ringi lõpus avastan, et kui vahetuslingiga mängida, siis saab trossi pingutada nii, et vahetaja on käigu kohal. Ehk et kett ei plõksi kogu aeg ühelt hammakalt teisele. See lisab lootust, et ma ei lõpetagi seda sõitu viimasena. Ja kuigi rahvast on vahepeal veel mööda saanud, üritan nüüd jälle end liikuma saada. Kõik on kena, kuni kaks laskumist saab ära. Korraga kisub kett tagant ketipingutit kaasa. Ja juurikaline tõus tuleb üles joosta. No nüüd on küll täitsa kreisi, mõtlen. Kas nüüd on siis sõit selleks korraks sõidetud. Üleval ajan ratast üles tõstes väntasid ringi. Saan asja jälle toimima ja ka tehnilisest laskumisest ilma vahejuhtumiteta alla. Asi hakkab jälle edenema. Tõusud sõidan üles – isegi selle tõusu, mida kõik jooksid (va Viljar viimasel ringil). Tagant tulijad jäävad kaugemale ja eest hakkab jälle kedagi paistma. Ühel laskumisel on aga Kaupo ja Olavi koos. Sätivad endid rataste selga. Ma ei saa aru, mis toimub. Nojah, mina ju ei näinud ka, kuidas nad kokku panid. Möödun ja üritan hoogu lisada. Ints seisab raja ääres – tal on läinud kumm. Nonii – tundub, et kõik pole veel kadunud. Kui ka ees pool teistel ebaõnne jagub, siis võin veel täitsa oki-doki koha saada, kui lõpuni vastu pean. Viimase ringi alguses näib et Olavi on kõvasti lähemale tulnud. Teen siis oma hulljulgeid laskumisi ja vahe rohkem ei paista vähenevat. Pärast karmi tõusu paistab aga tagant hoopis punast värvi ja see mees tuleb küll nii kiiresti mulle lähemale, et pakku pääsemine näib võimatu. Ivar rõõmustab raja ääres, et nüüd läheb lõpus põnevaks. Metsavahe sirgel jõuab ta siis järgi – no ja ongi Kaupo. See mees on ju terava jalaga – ei ma seda kohta küll säilitada jõua… Kas võttis teda minule järgi jõudmine väga võhmale või mis – igatahes kohe ta mööda ei lähe. Pööre vasakule ja ongi lõpusirge. Nüüd väntan, kett eest suurel hammakal. Kaupo võtab juba kõrvale. Ai, natuke raske on. Vahetan kiirelt käigu madalamaks ja suudan teha kiirenduse. Lõpujoon tuleb, kuid Kaupo mööda ei jõua. Pärast finišit tuli välja, et ta oli möödumiseks sõitnud läbi lombi – vesi oli aga hoo nii kinni võtnud, et seda enam üles ei saanudki. Jaa, jaa – mäletan küll Mulgi veetakistust! Nii et vedas mul. Lähen ja uurin siis Ivolt, et kas tulin ikka kuuendaks. Ivo uurib pabereid ja ütleb, et jah – oled kuues. Olen jälle väga rahul! Nüüd lähen Kubija järve äärde, ning mis muud kui ujuma ja pori maha loputama!

teisipäev, 8. mai 2007

06.05.2007 EEC VII Mulgi Rattamaraton

Mulgi Rattamaraton oli siis esimene maraton, mida sain sõita uue rattaga. Ja nii nagu mulle, oli see ka mitmetele teistele uue rattaga esimeseks maratoniks. Postimees-Scanpix’i mehed (kes sel aastal sõidavad Haanja Rattaklubi nime all) Viljar Kannimäe, Art Soonets ja Toomas Pindis olid kõik endale soetanud uued HFS Meridad – kõik puha XTR konf. Lisaks oli Haanja Rattaklubilastel veel mitmelgi uued rattad. Kui rattaid käru peale paigutatud sai, siis oli nii mõndagi vaadata ja imetella. Üks uhiuus punane Ridley oli päris carbon-laks. Minul oli aga oma uue rattaga veel üksjagu jama. Kui ma oma venna Peetri käest kuulsin, et Mulgi rada on ikka väga raputav, siis tegin otsuseks ka jäiga kahvli amordiga asendada. Mina ju polnud uut Mulgi rada läbi sõitnud, sest olin eelmisel kevadel tagakäikari kinnituskõrva murdumise tõttu sunnitud esimest korda elus võistluse katkestama. Nüüd siis üritasin kodus amordi alla panna, kuid üllatusega avastan, et ma ei leia ketaspiduri kinnituse seibe. Helistan siis Ivole, kes mul talvel amordi jäiga kahvli vastu vahetas, kuid tema on kindel et ta mulle need seibid ikka kaasa andis. No ei leia – mis teha. Kompunnisin siis midagi ise ja ega asi kõige parem ei saanud – ketas käis veidi vastu klotsi. Ah, mul kama – see nüüd küll mind ei takista…

Hommikul veeresime siis Haanja Rattaklubi rahvaga varakult kohale ja lõime laagri püsti. Lipp lehvima ja rattad koormast maha. Küll on hea varakult kohal olla – saab rahulikult ilma kiirustamata kõik asjad korda seada. Number on mul siis sel korral 245 - pole paha! Ma saan teistelt veel loengu selle kohta, kuidas ikkagi ratas peaks olema seadistatud – sadula kõrgus ja kaugus ja stemmi pikkus jne. No vaat nüüd oli äkki asjatundjaid minu ümber kobaras koos ja mul tekkis lausa loll tunne. Ise näe, olen aastaid maratone sõitnud ja ei oska ratast õigeks sättida. Ma siis hakkasin nüüd sättima. Keerasin sadula nurka ja kõrgust. Tundus et sai hea. Noh, olgu kuidas on – eks siis maratoni käigus ole näha, kuidas uus ratas ka on. Minu uus Shimano XT ja Richey WCS juppidega NO SAINT Luzifer’i raamile laotud rattakene. Tagavahetaja ja lingid on tal küll Sram 9.0 ja just need lingid tekitasid sõidu ajal probleeme. Tegin sooja ja andsin Rõuge Racing Teami kaamera ees intervjuu. Ja nagu mulle omane, olin ka varakult stardikoridoris. Või mis varakult – tegelikult olin täitsa esimene, kes üldse oma ratta stardikoridori paigutas. Edasi sai võistluse alguseni veel teiste klubi meestega mulisetud. Mina kes ma pika riietusega sõitma läksin, vaatasin neid, kes lühikese riidega olid ja mõtlesin, et kas ilm ikka tõesti nii soe on. Sõidu ajal mõtlesin küll mitu korda, et poleks endale ka paha teinud vähemalt lühikese särgiga sõita. Art oli ka lühikeses ja mul tekkis küsimus, et kas need armid, mis tal põlvedel on, on kõik rattasõidust, või on mujalt ka. Tema naljatles vastu, et need on rollerisõidu õpetamisest neile, kes seda ei oska.

Start anti vilega. Ratturite hord hakkab liikuma ja nii ka mina. Kuna Mulgi Rattamaratoni eripära seisneb selles, et kohe alguses vändatakse staadioni juurest mööda tänavat mäkke üles, siis see loob tegelikult neile, kes siin vändata jõuavad, hea võimaluse end ette poole sebida. Kuna mina pole viimase kuu aja jooksul rohkem rattaga sõitnud, kui vaid Türi Xdreamil, siis mina ei kuulu muidugi sellesse seltskonda. Küll aga üritan minagi nii palju vändata kui jõuan, sest pole ju meeldiv teistel ees tropiks olla. See ka õnnestub. Järgnevalt uhatakse veidi mööda tänavaid ja siis tuleb laskuda mööda kitsast ja kruusa-kivist tänavat jälle mäest alla. Millegipärast on äkki täitsa suur kamp Haanja rattaklubilasi kokku saanud. Riho, Art, Meelis, mina (ehk küll mina sõidan Elion 1 tiimi eest)ja eest poolt paistavad ka veel Kalvi ja Olavi. Peaasi et nüüd laskumisel oma klubi mehi nügima ei hakata. Noh, Eesti rattakultuur on siiski hoopis midagi muud, kui Läti oma ja siin pole mingit probleemi. Natuke tasast maad ja siis ronimine juba Ümber Viljandi järve jooksult tuttavasse mäkke. Enne üles jõudmist ragistab Riho oma rattaga ja mina pääsen mööda. Peagi aga kui sõit üles-alla käib, läheb mul ühes kohas heina peale sõidul hoog käest ära ja tõusul vurab juba terve hulk rattureid mööda – nende hulgas ka Riho. Mõtlen et nüüd pole mõtet rabeleda, sest minu treenitus ju kiita pole. Otsustan lihtsalt grupis rahulikult sõita. Või noh, kas seda saab ikka rahulikuks sõiduks nimetada, kui pidevalt lastakse vahesid sisse ja pead neist väsijatest mööduma ja uuesti grupisaba kinni püüdma. Sram’i käiguvahetuslingid on ikka ülitundlikud. Korraks puutub pöial vastu linki ja juba ta vahetabki käigu ära. Aegajalt on tunne, nagu sõidaks automaatkastiga. Ei tea kuhu peaks need pöidlad küll panema, sest lingid on ka suht pikad. Sarvedest pole ka hea hoida. Ei meeldi mulle see asi uue ratta juures! Peatselt tulevad tuttavad lõigud – tellistega parandatud teed. Ja nagu igal aastal, on ka sel aastal neid, kes on juba sunnitud raja ääres kumme vahetama või neid vahuga parandama. Minu sõit kulgeb nagu tavaliselt suhteliselt grupi lõpus. Kui jõutakse sellesse kohta, kus hakkab metsa vahel ronimine ja kus ma eelmisel aastal katkestama pidin, tulevad ka esimesed jooksukad. Mina üritan küll esiti vändata, kuid et käik saab liiga madal, veab esimese ratta õhku ja tasakaal läheb käest. Sammun siis ka ratas käekõrval. Siiski paar meest ei anna alla ja kerivad ratta seljas üles. Kuigi saan siin hinge tõmmata, et paku see siiski palju kergendust, sest ees ootab mitmeid karme tõuse, mis mul pulsi lakke ajavad. Millegipärast tundub mulle, et sadul on kuidagi madalal. Järgnevast osast polegi palju rääkida muud, kui et üritan grupis vastu pidada ja ka mitte oluliselt kohti kaotada. Kuigi tõusudel hävin, teen laskumistel sellist sõitu, et seal kus teised pidurdavad, väntan mina veel hoogu juurdegi. Huvitav on märkida asjaolu, et kui maanteelõikudel antakse hirmsa valuga minna, siis metsaradadel on tempo hoopis madalam. Ühel maanteelõigul kougin välja kisselli ja neelan selle ära. Grupp paneb sel hetkel just tempo peale ja nii jään maha. Õnneks tuleb tagant üks päris hea hooga ja tõmbab mind grupile järgi. Tükk aega grupis loksutud, antakse ka minule võimalus ees tõmmata. Enesetunne küll selline pole, et kohe kipuks sinna ette, kuid ebaviisakas ma ka olla ei taha ja nii ma lähen ja tõmban ka. Just nüüd, kui ma ees olen, paistab ees mingi tume riba. Noh, veetakistus see küll veel olla ei saa ja lähemale jõudes selgub, et asfalttee ületusega tegu. Et on laskumine, siis mina väntan hea hoo sisse, aimamata mingitki ohtu. Ilmselt tõmbasin grupiga vahe sisse ja tõenäoliselt olid teised ka sellest teadlikud, mis ees ootas ning pidurdasid. Mina aga kimasin täishooga üle asfaldi. Ja hoplaa! See oli nüüd küll üllatus – järgnevalt läks rada maanteekraavi lohust läbi ja tõusis kohe ka teest märksa kõrgemal olevale nõlvale. Minu kiirus oli nii suur, et ma suisa lendasin sellesse lohku. Järgnev toimus kõik nii kiiresti, et polnud enam aega reageerida. Vuhh, mõjus vastunõlv nagu hüpekas ja viskas ratta esiotsa õhku. Tundsin kuidas sõidan tagaratta peal ja kuidas siis ära taha kaldun. Siuh maandun sujuvalt jalad ees tagumikule. Jalgratas minu ees rattad taeva poole – mina hoian veel lenksust kinni. Elu stiilseim käbla! Nüüd märkan seda, kuidas minust paremal just üks mees mind üsna suure filmikaameraga sihib. Tagant tulijaist küsib üks: Kas said haiget ka?” Mina vastu: „Ei saanud üldse!” Teine uurib kaameramehelt: „Kas said peale?” Kaamera mees vastab: „Kõik on ilusti lindil.” Mina ajan end püsti, samal ajal kui kogu grupp minust mööda tuiskab. Hüppan ratta selga ja kohe väntama. Vändad aga ei liigu. Pole ka ime – kett on suurelt hammasrattalt maas ja esikäikari vahel. Selle peale sättimine ei võta küll palju aega, kuid grupp on läinud. Mina ütlen veel pealtvaatajaile, et see kukkumine oli seda väärt, et need kohad kaotada ja väntan siis ka minema. Esialgu pole grupist mahajäämine eriti masendav, sest tuul on tagant. Varsti aga jõuan ühele mehele järgi ja võtan sappa. Siis jõuab keegi tagant järgi ja oleme juba kolmekesi. Nüüd märkan ühel pööramisel, tagant paistmas Postimehe särki. Mõtlen endamisi: „No mida värki! Ma ju lootsin täna kindlasti finišis enne Põtti (Toomas Pindis) olla, aga nüüd ta siis jõuabki juba järgi…” Järgnevalt tuleb koht, kus pool rada on läbitud ja kiipe lugevad matid piuksuvad. Kohe möödub ka see Postimehe särk, kuid selle sees pole mitte Põtt, vaid ei keegi muu, kui härra Art Soonets isiklikult! Ja mina arvasin, et ta on juba ammugi kusagil kaugel ees ja avaldan talle oma arvamist ka häälekalt. Nüüd aga tuli ta üksinda meile järgi ja kupatab ka kohe mööda. Teised võtavad Art’ile tuulde ja mina loodan et nüüd tirib Art meid ehk ära sõitnud grupile ka veel järgi, kui tal nii hea minek juba kord on. Peagi aga märkan pettunult, et teised kaks meest on vahe sisse lasknud ja Art läheb juba oma teed. No ei saa niimoodi, mõtlen mina. Sõidan ka teiste tuulest välja ja üritan vahe kinni sõita. Oi kui raske see on! Aga ma vähemalt üritan. No peab üritama! Meeter meetri haaval, vahe kahaneb aga väga visalt. Ees on laskumine. Ehk õnnestub siin vahe kokku sõita. Väntan hoo üles. Nüüd aga näen ette poole vaadates, kuidas all lohus, kus on tee porine, Art’il ratas külje ette veab, ta esmalt vasaku põlvega maad puudutab ja siis täies pikkuses külili maandub. Selles kohas, kus paljas põlv maandus, on kruus ja kivid. „Oi, oi, oi – mis küll juhtus!” hüüan ja mõtlen, et see oli küll valus! Art vastab et ei ole hullu, kuid mina nägin et on ikka hullu küll! Noh, sõidan edasi ja loodan et ehk siis asi väga paha ei ole… Üksi aga ei saagi kaua sõita, sest tagant jõuab üks tandem, kes teevad kõva sõitu. Võtan tuulde ja nii me siis liigume kolmekesi. Varsti on ees veetakistus. Mina mõtlen et nüüd vaja ette minna, et saaks hästi sõidutrajektoori valida. Ühest saan küll mööda, kuid teine mees teeb ka kiirenduse ja nii ma temast mööda ei saa. Veetakistusel on ta minu ees paremal, kuid võtab suuna vasakule, mina aga olen vasakul ja sõidan natuke paremale. Tahan pöörata vasemale, et veetakistusel täpselt tema taha jääda, kuid paraku tasakaal pole nii hea ja vasakule saab pööratud veidi palju. Vesi haarab ka veel esiratast vasakule ja nii kaotan kogu hoo. Tuleb isegi ratta seljast korraks maha tulla. Teised kaks saavad jälle edu sisse, kuniks mina jälle hoo üles saan. Ratas sai küll puhtaks, kuid saan kõvasti vaeva näha. Sadul pole ka ikka see – no kas ma tõesti siis panin ta nii madalaks?! Ei usu nagu. Peatselt jõuab Art mulle jälle järgi ja nüüd hoian otse tema selja taha. Pole vaja siin kedagi rohkem vahele lasta – pealegi on Art nii suurt kasvu, et minul kui väikese kasvuga mehel on päris hea tema selja taga varjus sõita. Korraks tundub, et ega ma siin kaua vastu pea. Siis aga jõuame metsateele, kus juurikaid palju ja tempo langeb paratamatult. Art liigub aga siiski nii hästi, et hakkab aeglasematest ratturitest mööduma. Eks minagi nagu takjas tema kannul. Kui metsarada hakkab lõppema, laiutab ees üsna mudane koht. Oleme jõudnud sellele grupile järgi, kes mul käbla ajal eest ära läks. Vaatan kuidas mehed üritavad vasakult minna ja mutta vajuvad. Paremal on veidi kandvam pind, kuid paras järjekord. Art võtab sappa, kuid mina kes ma end ikka seiklussportlaseks pean, meenutan seda, kuidas Leivo Ümber Viljandi Järve Suurjooksul teistest läbi muda mööda lidus. Noh, otsustan et nüüd on minu kord seda taktikat kasutada. Haaran siis ratta kätte ja lidun otse mutta. Vau – üle põlvegi käin korraks sees ära. Jalad on kui mudakäkid, kuid kiiresti saan ratta selga ja kohe sõitma. Ise mõtlen, et küllap Art varsti jälle järgi jõuab ja siis hüppan jälle tema tuulde. Nii kauaks aga saan võtta asja veidi rahulikumalt. Kaks meest ees, mina nende tuules, sõidame edasi. Rada käib üles-alla. Tõusudel olen mina nendega võrreldes viletsam, laskumistel aga edenen ja nii me siis liigume enam-vähem koos. Nüüd hakkame krossirajale jõudma, kuid enne seda on ees järsk kruusane tõus, kus saab vaid jalgsi liikuda. Mina olen sel aastal jooksutrenni kõvasti teinud ja otsustan joosta. Teised samal ajal kõnnivad. Üleval on pealtvaatajad, kes ergutavad. Ma siis mainin neile kah, et: „Tundub et jooksutrennist on kasu!” Need seal vastavad, et number on mul kah ilus – sõidan sama koha peal, mis number. Nüüd tekkib aga soov oma esialgne kavatsus siiski teoks teha ja vähemalt stardinumber üle sõita. Ilmselt olen saanud metsateel puhata, sest krossirajal on mul minek väga hea. Möödun nii mõnestki ratturist. Enne maanteele jõudmist on raja ääres Rõuge Racing Teami ergutuskoor. Need uurivad minult et ega ma Rõuge mehi rajal pole näinud. Mina vastu, et ei ühtegi. Need aga ergutavad, et hoidku ma alt, sest nad kohe tulevad tagant. Enne maanteele jõudmist üritan ees paistva pundiga vahe kinni sõita ja see õnnestub. Maanteel aga võetakse ees selline tempo üles, et ma olen lausa hämmingus. 4-5 liikmeline grupp töötab nagu kellavärk – ees tehakse vahetusi ja tempo püsib ikka väga kõrge. Tuul on kah kohati vastu, siis jälle küljelt. Minul on ikka päris raske selliste paugutajatega samas grupis püsida. Maha aga ei tohi ka jääda, sest seljatagune on üsnagi pikalt tühi. Nii ma siis kannatan „hing paelaga kaelas” ja mõtlen samas, kuidas me küll ikka edeneme praegu. Ei usu et ees või taga sellist andmist oleks. Ja peagi hakkab ka rattureid küll ühe, kahe ja kolme kaupa ette jääma. Meie minek on nii kõva, et keegi ei teegi eriti katset meile tuulde võtta. Jõuame Viljandi järve äärde. Nüüd tuleb jälle tehniliselt keerukamaid kohti. Kui tõusudel jälle astutakse, siis mina proovin veel joosta. See aga võtab nii võhmale, et loobun sellest peagi. Siin on ka matkadistantsi rahvas sõitmas ja nii ei saagi õieti sotti, kas möödud võistlejaist või matkajaist. Veel viimased kannatuste lõigud – lahtise kruusaga tõusud, kust naljalt üles ei vänta. Ikka astumine käib. Mina üritan küll nii kõrgele kui vähegi võimalik sadulas jõuda, kuid astuma pean minagi. Laskumine ja tõus. No selle teema arutasime meestega enne starti läbi, et lõpus olevatel laskumisel peab ikka maksimaalse hoo sisse võtma, et siis tõusul hooga võimalikult kõrgele jõuda. Mina laskun nii kiiresti, et kohati tekkib kurvis lausa ratta juhtimisega raskusi, aga edenen teistega võrreldes hästi. Viimasel tõusul enne laskumist Viljandi järve otsa juurde paistab eest Haanja Rattaklubi roheline särk. Hmm, kes see võiks olla? Noh, kes iganes ta ka ei ole, üritaks talle ikkagi järgi jõuda… Laskumisel võtan oma jõu kokku ja väntan sellise hoo üles, et all veerengi temast mööda. No muidugi, see on Meelis Treimuth – kes siis veel! Nüüd enam taha ei vaata, annan jalgadele valu. See viimane kilomeeter algab ju ka kohe. Järveäärsel raputaval rajal kimab minust üks rattur mööda. Tal on selline hoog, et loobun kohe temaga konkureerimisest. Ja nüüd siis hakkab ka finišikoridor paistma. Jalad küll kangestuvad korraks, kuid tagant enam keegi järgi ei jõua. Üle mati sõitnud, lausa lendab minust üks rattur mööda – hilja peremees, mind sa enam ei püüdnud. Meelis on ka kohe kohal ja kui kiibid on ratastelt nokitud ning Arcticu joogid käes, hakkame muljeid vahetama. Tema oli Maaris Meieriga ühes grupis kulgenud, kuid enne lõppu siiski maha jäänud. Mina siis räägin Art’i kukkumisest. Siis hakkan oma käntsast rääkima ja kui ma oma püksitagumikku uurin, avastan, et sinna on vahepeal väga suur tasku tekkinud. Või noh, mis tasku – traksidega püksid olid kukkumisel lihtsalt tagumiku pealt lõhki rebenenud. Nii ma siis meenutan, et jäid jah teised sadula otsa taha mitu korda kinni. Meie lükkame rattad pesujärjekorda ja lobiseme seal edasi. Kuulda on, et Jass tegi Orasele lõpuspurdiga ära. Maims oli kolmas. Vahepeal teatakse rääkida, et Art on kiirabis. Noh, tegelikult oli ta meditsiiniabis kiirabi auto peal ja ilmub ka varsti oma äsja roheliseks värvitud põlvedega välja. Jaa – verd on küll ohtralt jooksnud. Kui rattad pestud ning auto juurde jõuan, vaatan sadulatoru üle. Näe, on sunnik sõidu ajal lausa 4cm alla poole vajunud! Sellepärast siis tunduski sadul nii madalana! Järgmisel korral tuleb kõvemini kinnitada! Haaran käteräti, kuivad riided ning siirdun järve äärde. Ohhoo – siin on juba Peeter, kes järves rattalt muda peseb. Mina tervitan teda ja tema küsib kohe et kas lähen ujuma. Noh, muidugi ujuma! Enne ujumist loputan kingadelt ja pükstelt muda maha. Ma pole aga siiski esimene kes ujuma jõuab, sest kõrval on juba üks mees ujub. Mõnus on ujuda – vesigi ilmutab juba soojenemise märke. Riidesse pannes avastan, et vahetusjalatsid jäid autosse maha. Päike on aga liiva nii soojaks kütnud, et paljajalu on väga mõnus liiva sees jalutada. Ei taha nagu uskudagi, et vaid mõned päevad tagasi sai joostud lumes ja seda veel tihedas lumesajus. Läheme siis Peetriga koos sööma. Kuigi supiports tundub silmale väike, saab kõht sellest vägagi täis. Diplomit kätte saades tabab mind aga rõõmus üllatus – koht 208. See kukub küll kindlasti taha poole, sest ega ma nüüd nii palju ka ette poole ei sõitnud. Igal juhul olen kohaga väga rahul. Aeg läks küll üle kahe ja poole tunni: 2:31:39, aga noh – mis siin rohkem ikka tahta. Šampust aga keegi Haanja Rattaklubist ei saa, sest Aare lubatud šampus selle, kes jõuab 30 hulka, oli ikka väga kättesaamatus kauguses. Parim oli sel korral Tarmo Mõttus 65.kohaga. Ja tema välja pakutud šampus igale mehele, kes teda edestab jäi kah välja jagamata. Indrek Ots kaotas talle küll vaid veidi üle 2 minuti, kuid see tähendas kaotust 11 koha võrra. Ehk õnnestub siis järgmisel korral… Küll aga saavad lapsed limonaadi ja muud hääd, sest neil on oma karikad kätte võidetud!

Pildid: http://pildid.haanjarattaklubi.ee/mulgi-2007