28.04.2007 Tartu Kevad 2007 o-jooks Käärikul
Piinlik tunnistada, aga nii nagu Peko Kevade puhul, nii jäin ka Tartu Kevadele mineku puhul veidi ajaga jänni. Sel korral ma küll mingit rallisõitu ei teinud, kuid stardipaika jooksin küll sellise teadmisega, et kõndimiseks enam aega pole. Noh, siiski jäi 5 minutit soojendusharjutuste tegemiseks. Et kaks eelmist o-võistlust olid mul läinud täiega aia taha, siis sel korral tahtsin vähemalt päevaku tasemel võistelda. Nii ma siis ei tormanudki alguses sõgedalt minema, vaid otsustasin sel korral mõttega kiiremini joosta, kui jalgadega. Ja algus polnud paha – esimene punkt tuli päris kenasti kätte. Teise punkti minekul polnud ka väga vigagi, kuigi mine tea – ehk oleks otse lagedale välja joostes mõned sekundid lisaks võitnud. Igatahes metsateedel „saagisin” nurga maha ja enne punkti ronisin ka oluliselt kiiremini ning osavamalt üles, kui üks poiss minu ees. Kolmandasse punkti minekul oli eesmärgiks metsast välja lagedale tõmmata. Võiks öelda, et ka see õnnestus hästi, kuigi väikse haagi pidin tegema, sest kaldusin liialt vasakule ja läbi hoovi ei võinud ju joosta. Igatahes punkt tuli jälle ilusti. Neljandasse punkti minekul paistis ees niisket ala ja nii otsustasin selle võtta teed mööda ringi – igatahes sain kiiresti joosta. Viiendasse punkti üle mäe – no selles metsas juba andis ragistada – mahalangenud puid oli risti jalus ja tagatipuks tegin veel enne punkti korraliku kaare. Noh, pole viga – nüüd tekkis väike emotsionaalne puhang – lisasin kiirust ja üritasin nö kaotatut tasa teha. See ei tulnud aga ilmselt asjade käigule eriti kasuks. Raiesmikule jõudsin küll hästi ja nabisin ka ühe enne mind startinud mehe kinni, kuid samas kaldusin vasakule ja rada mida otsima läksin, jäi minust küll kaugele paremale. Egas midagi - ragistasin julmalt tihnikust ja oksarisust läbi. Teele jõudsin igatahes enne teist meest. 
Nüüd lippasin küll hea tempoga, kuid kuuendale punktile pööramine jäi hiljaks ja jälle sai suur kaar sisse joostud. Nii võtsid punkti enne mind kaks tagant järgi jõudnud meest, kui ka see mees, kellele olin just äsja ise järgi jõudnud. No ja niikaua, kui mina jälle kompassil asimuuti seadsin, olid nad kõik vaateväljast kadunud. Arvata võib, et nemad vältisid seda jubedat nõlva, millest mina, endal hing kinni, üles ronisin. Punktile läksin küll otse, aga energiakulu oli suur. Sellist viga peaks ikka vältima ja nii liikusin järgmise punkti võtmiseks teel vasakule, et ronimine oleks laugem. Ka siin ei pääsenud kaare sisse jooksmisest. Kui mul aga punkt võetud sai, lippas mulle vastu jälle see mees, kellele olin järgi jõudnud ja kes minust taas möödus. Nüüd olin mina jälle kiirem olnud. See innustas mind. Samas jooksis veel kaks meest punkti ja peagi olid nad minu seljataga. Jõudnud välja sihile, otsustasin seda mööda mäest alla joosta. Et need kaks meest aga paremale liikusid, siis otsustasin ise ka, et paremal olev rada on veel parem, kui siht ja kimasin nende suunaga edasi. 
Jõudnud teele välja, olin enne neid ristmikul. Nüüd märkasin et mingil imekombel olid paremal kossil nöörid lahti tulnud. Mõtlesin et ei saa midagi – seon need kinni. Püsti tõustes hakkasin otsima kohta, kus ma siis kaardil olen – samal ajal jooksin edasi juba varem valmis vaadatud suunas. Hämmastav, et just natuke aega tagasi oli keegi mulle rääkinud sellest, kuidas maailma tipporienteerujad keskenduvad võistlusteks, et mõttetegevus töötaks nagu kellavärk. Noh ja nüüd äkki läks mul kogu mõttetöö selle paelte sidumisega segamini. TÄITSA PAEL - ma ütlen küll!!! Äkki saan aru, et see koht, kuhu ma välja olen jõudnud, pole üldse selline, kuhu ma oleks pidanud jõudma. No ja siis vaatan ümbrust ja kaarti ja ei saa arugi kus ma olen. Paanika! Miks ma üldse siin olen? Kuidas see jälle juhtus? Miks oli mul meeles olnud, et mäest alla joostes peaksin paremale pöörama? 
Palju küsimusi, kuid üks oli ilmne – järg oli vahepeal käest ära ja kusagil midagi valesti läinud. Ots ringi ja tagasi! 150m üles mäkke ja nüüd saan end ristmikul paika. No mis värk see on?! Punkt on ju vasakul, mitte paremal! Miks ma nii olin teinud? Täielik mõistatus… Heaküll, suund õigeks ja varsti on punkt siiski käes. Küll oli ilus algus olnud ja nüüd selline viga, ajaraisk ja ringituuseldamine! Nüüd olen ilmselt veidi närvis. Ja kui juba hakkas viltu minema, siis ega see veel lõppe. Jooksen mööda nõlva ja loodan jõuda teele. Teed aga ei tule ega tule. Kõrgusjoonte jälgimine ei õnnestu ka eriti. Lõpuks olen teel. Jah, aga mitte sellel teel, kuhu omast arust suundusin. Oi jama – nüüd tõttan teed mööda edasi. Samas tean, et seda teed mööda teen ikka jubedama ringi. Ja nagu sellest vähe oleks - teen veel teistpidi ringi ka! Tundub, et kui juba miski nihu hakkab kiskuma ja närviliseks muutud, siis läheb mõttetöö metsa ja mõttekäigud suhteliselt idiootlikuks. Noh – punkt lõpuks käes, leian et järgmisse punkti minekul peaks üritama kah teed mööda minna.
Hakkan siis tee suunas liduma, kui äkki jalad okstesse takerduvad ja mind kõhuli maha niidavad. Kukkumisel jääb mulle ette käsivarre jämedune maas vedelev puu ja nüüd maandub mu nägu täpselt sellele puule. PÕMM! Vasak põsk saab kogu selle raskuse endale ja tunne on selline, nagu oleks keegi rusikaga näkku virutanud. Nüüd oli tunne muidugi nagu veel täbaram, kui enne. Ajan end püsti vaatan, kuidas kiiremini teele saan. No ja eks siingi saab paras ringike tehtud ümber raiesmiku minekul. Teed mööda liigun nagu jõuan, kuid punkti võtmise järel pööran miskipärast tagasi ja lidun järgmise punkti suunas suurema ringiga ja pealegi veel üle korraliku mäe, mida otsemat teed minnes ette poleks jäänud. Täiesti ilmne, et kaardilugemisega on mul täna tõsised raskused. Kuigi saan järgmise punkti ilusti kätte, ei suutnud isegi viimasesse punkti õigesti minna, vaid läksin vasakul paiknevat vale punkti võtma. No täiega puusse! See ring ei lisa küll palju sekundeid, kuid veenab mind minu oskamatuses. Noh jah – ei tulnud sellestki võistlusest suurt midagi välja. Eelviimane koht oli aga siiski väike lohutus – üks mees kaotas veel üle 5 minuti. Samas mina kaotasin eelmisele alla minuti. Et aga tuju veel hullemaks läheks, juhtub veel selline nali, et millegipärast tekkis mul arvamus, et olen Kääriku suusastaadionil (see aga hoopis staadion).
Ma ei tea miks selline mõte või tunne mind valdas – äkki jooksis siiski natuke mõistus kokku. Igatahes lähen staadionilt minema autoparklale vastupidises suunas. Nii ma siis lippan mööda jooksurada ja mõtlen, et millal ma maanteele küll jõuan… Oi seda nalja, kui ma siis näpu vahel olevale kaardile pilgu heidan. Lõppudelõpuks oli ju kogu võistlus maanteelt ida pool ja teed ei ületatud kordagi. Miks ma küll siis äkki nii arvasin, et ma nüüd teisel pool maanteed asun. Nüüd hakkas lisaks suurele piinlikkuse tundmisele endast lausa kahju – no kui ma juba nii loll olen, siis mis orienteerujat minust üldse on :-P
Piinlik tunnistada, aga nii nagu Peko Kevade puhul, nii jäin ka Tartu Kevadele mineku puhul veidi ajaga jänni. Sel korral ma küll mingit rallisõitu ei teinud, kuid stardipaika jooksin küll sellise teadmisega, et kõndimiseks enam aega pole. Noh, siiski jäi 5 minutit soojendusharjutuste tegemiseks. Et kaks eelmist o-võistlust olid mul läinud täiega aia taha, siis sel korral tahtsin vähemalt päevaku tasemel võistelda. Nii ma siis ei tormanudki alguses sõgedalt minema, vaid otsustasin sel korral mõttega kiiremini joosta, kui jalgadega. Ja algus polnud paha – esimene punkt tuli päris kenasti kätte. Teise punkti minekul polnud ka väga vigagi, kuigi mine tea – ehk oleks otse lagedale välja joostes mõned sekundid lisaks võitnud. Igatahes metsateedel „saagisin” nurga maha ja enne punkti ronisin ka oluliselt kiiremini ning osavamalt üles, kui üks poiss minu ees. Kolmandasse punkti minekul oli eesmärgiks metsast välja lagedale tõmmata. Võiks öelda, et ka see õnnestus hästi, kuigi väikse haagi pidin tegema, sest kaldusin liialt vasakule ja läbi hoovi ei võinud ju joosta. Igatahes punkt tuli jälle ilusti. Neljandasse punkti minekul paistis ees niisket ala ja nii otsustasin selle võtta teed mööda ringi – igatahes sain kiiresti joosta. Viiendasse punkti üle mäe – no selles metsas juba andis ragistada – mahalangenud puid oli risti jalus ja tagatipuks tegin veel enne punkti korraliku kaare. Noh, pole viga – nüüd tekkis väike emotsionaalne puhang – lisasin kiirust ja üritasin nö kaotatut tasa teha. See ei tulnud aga ilmselt asjade käigule eriti kasuks. Raiesmikule jõudsin küll hästi ja nabisin ka ühe enne mind startinud mehe kinni, kuid samas kaldusin vasakule ja rada mida otsima läksin, jäi minust küll kaugele paremale. Egas midagi - ragistasin julmalt tihnikust ja oksarisust läbi. Teele jõudsin igatahes enne teist meest. 
Nüüd lippasin küll hea tempoga, kuid kuuendale punktile pööramine jäi hiljaks ja jälle sai suur kaar sisse joostud. Nii võtsid punkti enne mind kaks tagant järgi jõudnud meest, kui ka see mees, kellele olin just äsja ise järgi jõudnud. No ja niikaua, kui mina jälle kompassil asimuuti seadsin, olid nad kõik vaateväljast kadunud. Arvata võib, et nemad vältisid seda jubedat nõlva, millest mina, endal hing kinni, üles ronisin. Punktile läksin küll otse, aga energiakulu oli suur. Sellist viga peaks ikka vältima ja nii liikusin järgmise punkti võtmiseks teel vasakule, et ronimine oleks laugem. Ka siin ei pääsenud kaare sisse jooksmisest. Kui mul aga punkt võetud sai, lippas mulle vastu jälle see mees, kellele olin järgi jõudnud ja kes minust taas möödus. Nüüd olin mina jälle kiirem olnud. See innustas mind. Samas jooksis veel kaks meest punkti ja peagi olid nad minu seljataga. Jõudnud välja sihile, otsustasin seda mööda mäest alla joosta. Et need kaks meest aga paremale liikusid, siis otsustasin ise ka, et paremal olev rada on veel parem, kui siht ja kimasin nende suunaga edasi. 
Jõudnud teele välja, olin enne neid ristmikul. Nüüd märkasin et mingil imekombel olid paremal kossil nöörid lahti tulnud. Mõtlesin et ei saa midagi – seon need kinni. Püsti tõustes hakkasin otsima kohta, kus ma siis kaardil olen – samal ajal jooksin edasi juba varem valmis vaadatud suunas. Hämmastav, et just natuke aega tagasi oli keegi mulle rääkinud sellest, kuidas maailma tipporienteerujad keskenduvad võistlusteks, et mõttetegevus töötaks nagu kellavärk. Noh ja nüüd äkki läks mul kogu mõttetöö selle paelte sidumisega segamini. TÄITSA PAEL - ma ütlen küll!!! Äkki saan aru, et see koht, kuhu ma välja olen jõudnud, pole üldse selline, kuhu ma oleks pidanud jõudma. No ja siis vaatan ümbrust ja kaarti ja ei saa arugi kus ma olen. Paanika! Miks ma üldse siin olen? Kuidas see jälle juhtus? Miks oli mul meeles olnud, et mäest alla joostes peaksin paremale pöörama? 
Palju küsimusi, kuid üks oli ilmne – järg oli vahepeal käest ära ja kusagil midagi valesti läinud. Ots ringi ja tagasi! 150m üles mäkke ja nüüd saan end ristmikul paika. No mis värk see on?! Punkt on ju vasakul, mitte paremal! Miks ma nii olin teinud? Täielik mõistatus… Heaküll, suund õigeks ja varsti on punkt siiski käes. Küll oli ilus algus olnud ja nüüd selline viga, ajaraisk ja ringituuseldamine! Nüüd olen ilmselt veidi närvis. Ja kui juba hakkas viltu minema, siis ega see veel lõppe. Jooksen mööda nõlva ja loodan jõuda teele. Teed aga ei tule ega tule. Kõrgusjoonte jälgimine ei õnnestu ka eriti. Lõpuks olen teel. Jah, aga mitte sellel teel, kuhu omast arust suundusin. Oi jama – nüüd tõttan teed mööda edasi. Samas tean, et seda teed mööda teen ikka jubedama ringi. Ja nagu sellest vähe oleks - teen veel teistpidi ringi ka! Tundub, et kui juba miski nihu hakkab kiskuma ja närviliseks muutud, siis läheb mõttetöö metsa ja mõttekäigud suhteliselt idiootlikuks. Noh – punkt lõpuks käes, leian et järgmisse punkti minekul peaks üritama kah teed mööda minna.
Hakkan siis tee suunas liduma, kui äkki jalad okstesse takerduvad ja mind kõhuli maha niidavad. Kukkumisel jääb mulle ette käsivarre jämedune maas vedelev puu ja nüüd maandub mu nägu täpselt sellele puule. PÕMM! Vasak põsk saab kogu selle raskuse endale ja tunne on selline, nagu oleks keegi rusikaga näkku virutanud. Nüüd oli tunne muidugi nagu veel täbaram, kui enne. Ajan end püsti vaatan, kuidas kiiremini teele saan. No ja eks siingi saab paras ringike tehtud ümber raiesmiku minekul. Teed mööda liigun nagu jõuan, kuid punkti võtmise järel pööran miskipärast tagasi ja lidun järgmise punkti suunas suurema ringiga ja pealegi veel üle korraliku mäe, mida otsemat teed minnes ette poleks jäänud. Täiesti ilmne, et kaardilugemisega on mul täna tõsised raskused. Kuigi saan järgmise punkti ilusti kätte, ei suutnud isegi viimasesse punkti õigesti minna, vaid läksin vasakul paiknevat vale punkti võtma. No täiega puusse! See ring ei lisa küll palju sekundeid, kuid veenab mind minu oskamatuses. Noh jah – ei tulnud sellestki võistlusest suurt midagi välja. Eelviimane koht oli aga siiski väike lohutus – üks mees kaotas veel üle 5 minuti. Samas mina kaotasin eelmisele alla minuti. Et aga tuju veel hullemaks läheks, juhtub veel selline nali, et millegipärast tekkis mul arvamus, et olen Kääriku suusastaadionil (see aga hoopis staadion).
Ma ei tea miks selline mõte või tunne mind valdas – äkki jooksis siiski natuke mõistus kokku. Igatahes lähen staadionilt minema autoparklale vastupidises suunas. Nii ma siis lippan mööda jooksurada ja mõtlen, et millal ma maanteele küll jõuan… Oi seda nalja, kui ma siis näpu vahel olevale kaardile pilgu heidan. Lõppudelõpuks oli ju kogu võistlus maanteelt ida pool ja teed ei ületatud kordagi. Miks ma küll siis äkki nii arvasin, et ma nüüd teisel pool maanteed asun. Nüüd hakkas lisaks suurele piinlikkuse tundmisele endast lausa kahju – no kui ma juba nii loll olen, siis mis orienteerujat minust üldse on :-P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar