Reede, 4. mai 2007

14.04.2007 Peko Kevad o-jooks

Nonii – tundus justkui et aega on veel küllaga… Vaadates kella aga märkasin, et see oli juba 12 läbi. Stardid pidid ju algama kella ühest ja nii ma mõtlesin, et minu start on ilmselt nii nagu Pikakannus mingi pool või kolmveerand tundi hiljem. Panin rahulikult asjad kokku ja igaks juhuks kiikasin ka OK Peko kodukale. Stardiprotokoll oli üleval. Ja MIDA VÄRKI! Minu stardiaeg 13:01!!!! Heitsin pilgu kellale ja ei suutnud uskuda oma silmi – kell oli 12:20 ja mina veel Võrus. Oi appi! Ma ei jõua ju! Kiire arvutus peas ütles, et kui Värskasse on umbes 50km ja sealt edasi Korelasse ka veel mingi 5-6km, siis selleks et kasvõi 10min enne starti kohal olla, pean ma sinna liikuma keskmise kiirusega üle 120km tunnis!?! Aga kõigepealt tuleb Võrust välja saada, siis jäävad teel ette veel piiratud kiirusega alad, ristmikud ja Värska asula (üsna pikalt).
Noh – olgu peale, mõtlesin. Kui starti hiljaks jään, siis lähen rajale kasvõi hilinemisega. Läheb tead kiireks… Oh, jah! Mina kes ma põhimõtteliselt kiirust ei ületa, tegin autosõidus kindlasti oma kiirema sõidu. Piinlik üles tunnistada, aga sirgetel lõikudel näitas spido tõesti 150km/h. Ja ma tõesti palvetasin rooli taga, et tee oleks vaba – eelmisel õhtul Põlvamaa öise orienteerumise MV järel Oraval lippas mul hea tükk aega jänes auto ees. „Tule Taevas appi ja hoia metsarahvast metsas ning ära lase teda mitte tee pääle! Aamen!” või midagi niisugust mul meeles mõlkus… Hillar helistas ja küsis et kus ma olen – peaksin juba stardis olema. Sixten olla muret tundnud. Ah, kiman Vinso ristis juba! Ja kui ma siis Värskast läbi olin jõudnud ja kella järgi stardini aega veel 10min, hakkasin uskuma et võin starti jõuda isegi õigeks ajaks. Õige pea pärast liivasele kitsale teele pööramist jäi minu teele ette üks hall autokene. See liikus muidugi omas tempos, kuid ei saaks öelda et väga aeglaselt. Siiski tundus teekond stardikohta ülimalt pikk. Seal kasseeriti auto parkimise eest raha ka veel ja eesmise auto juhil oli aega nii palju, et ta tuli vahepeal autost välja ja sirutas… Mina kes ma läbi akna parkimise eest tasusin, ei tahtnud signaalitama hakata ja nii ma siis tuuritasin, nagu rallimees, kes stardikäsklust ootab. See pani eesmise auto juhti natuke kiiremini liigutama küll. Kui auto sai pargitud, panin kibekähku naelikud jalga ja nüüd ei olnud mul enam aega endal orienteeruda – küsisin parkimise korraldajalt, kus start on. Ta juhatas suuna kätte ja lisas juurde, et siit 800m. Oi appi – mingi 4min stardini ja ma pean veel stardikoha kusagilt pea kildi kauguselt üles otsima :-P Andsin jalgadele valu. Lidudes tundis mind ära Eero, kes ka stardi poole sörkis. Küsis, et kuhu ma nii kangesti torman. Mina siis vastu, et starti. Kuna mu käekell oli just hommikul pildi eest visanud, siis ma küsisin temalt veel kella ka. Vastus oli 12:59. Selge, et hiljaks jään, mõtlesin.Äkki jõudsin välja ristmikule, kus ma ei saanud aru kuhu poole start peaks jääma. Paaniliselt küsisin ühelt lähedal seisjalt: „Kus see start siis on?” Ta osutas paremale teele ja nüüd paistsid mulle ka juba eemalt helkurvestid silma. Tormasin kohale ja pärisin, et kas 13:01 juba startis? Stardivalmis mehed ütlesid, et kohe stardime. Õnneks ei pidanud ma endale numbrit külge panema (nagu Pikakannus) ja nii jõudsin veel pulga ära nullida ja stardijoonele astuda. Järgnevad 15 sekundit mis ma veel oodata sain, tundusid tõesti ülipikad. Igatahes üks võit oli mul juba käes – olin ikkagi oma starti õigeks ajaks jõudnud!

Stardist sai minema joostud oluliselt rahulikuma tempoga, kui ma starti olin saabunud. Esimesed punktid tulid ka kergelt kätte ja ma olin juba rõõmustamas, et männimetsas orienteerumine tundus nii lihtne. Noh jah – väike ringike tuli sisse, siis ei saanud korraga õigele augule pihta… Varsti aga läksin suunalt natuke kõrvale ja need rohelised laigud kaardil polnud tegelikkusega üldsegi mitte nii kergesti kokku viidavad. Juba ma ekslesin jalutades ja kaarti tegelikkusega kokku viies. Hmm, koba peale sattusin punktile peale, kuid ei saanud öelda, et ma oleksin sihilikult sellest kohast punkti otsinud. Järgmistele punktidele lähenesin hoolikamalt ja asi läks jälle ludinal. Seda kuni 37 punktini. Nüüd oli minuga koos jooksmas üks noormees, kellest ma julgesin oletada, et jookseme sama rada. Tekkis väike hasart ja nii ma siis vaatasin seda mis suunas tema liigub ja ise läksin veidi teisest suunast üle künka. Ja juba oli mul hea meel, sest kuigi ta minust kiiremini jooksis, sattusime teisel pool küngast jälle kokku – haa, järelikult valisin parema trajektoori… Nüüd aga kui ma punkti otsima hakkasin, seda lihtsalt polnud. Kõik on justkui nii nagu peab, raba serv teeb kaare, mägi läheb servast üles, koht klapib justkui, kuid kus on see lohk, kus kivi juures on punkt? Vaatan uuesti ja uuesti kaarti ning varsti üritan lihtsalt metsa alust läbikammida. Mida pole see on punkt. Tohutu aeg on kulunud ja ma saan aru, et raba serva ega väikese ovaalse soise lohukese järgi ma seda punkti üles ei leia – jooksen teele. Nii, siit läheb siht, siin esimene sookene, nii teise sookese juurest panen asimuudi täpselt kompassi peale ja täitsa lõpp – ma olen ju sellest kohast, kuist ma enne punkti otsisin täitsa kaugel ju… Nii punkt käes ja nüüd kui ma järgmisse punkti hakkan liikuma, tundub kõik kuidagi kahtlaselt tuttav. Ega ometi? Jah, just nimelt – oops, i did it again! Tähendab pärast 26 ja poolt minutit rahmeldamist, võtsin punkti 37 teist korda :-P Ja kui ma kaarti vaatasin, siis tõsi ta oli – üldjoontes kopeeris maastik mis oli selle järgmise künka taga sama maastikku mis KP37 ümbruses ja mina olin nii hasarti läinud, et ei suutnud kohe teadvustada, et ära sai võetud 37 ja järgmine on 38. Mina hakkasin vahepeal jälle 37-t otsima ja nii ma sinna nö paralleelmaastikule kinni jäingi. Ja ei jälginud ka ju kaarti nii hoolega… Kuidas see küll jälle juhtuda sai – ei saanud aru. Samas tundus aga, et vaid mina olen sellisteks vigadeks võimeline. Eks tuleb vist kasuks, kui uuesti esimesse klassi minna ja numbreid tundma õppima hakata… Olgu, järgmise punkti leidmisel oli ka veidi segadust, sest nüüd oli metsa alune juba rahvast täis. Üks neiu otsis sama punkti ja varsti trehvasin ka Eeroga kokku, kes samuti otsis seda punkti. Kui punkt käes, tegin otsuse, et teisi enam tähele panna ei tohi ja nüüd tuleb ikka oma peaga kõik paika panna. Nii hakkas punktide võtmine jälle edenema, kuni ühe mäe külje peal, kus punkt pidi augus olema, oli terve mäe külg auke täis. Veidike ringi sebimist ja tipus oleva kivi järgi sain ikka õige augu kätte. Nüüd üritasin järgmisse punkti joosta veidi ringi. Võtsin suuna teele mida mööda pidi ringi ümber raba saama. Jooksin, mis ma jooksin, kuid teele ei jõudnud ma mitte välja. Ja varsti ei saanud ma üldse enam aru, kus ma küll kaardi järgi olla võiks. Olin raba servas ja võisin vaid oletada. Igatahes otsustasin kitsast rabast üle minna ja siis ennast paika saada. Teisel pool raba märkasin ühte orienteerujat otse mäkke üles jooksmas ja kohe oli ka selge, kus ma asun – olin esialgselt plaanitud suunalt kõrvale kaldunud ning tulnud punktile täiesti otse. Mis parata – juhtub vahel! Männimetsa all puhus küll kena tuuleke, kuid ilm oli tõeliselt soe ja nii ka higi lahmas korralikult. Mõned rajavalikud sai tehtud otse sihti mööda märjast läbi. See polnud ehk kõige kiirem, kuid samas küllalt otse, et mitte eksida. Jälle toimus ühe punkti juures rahvakogunemine ja kui siis sealt minema liiguti, märkasin et kuidas ma ka ei taha – teistega võrreldes on samm ikka palju lühem ja kiirus väiksem. See et janu kimbutas oli iseenesest mõistetav, kuid peagi hakkas ennast tunda andma ka energiapuudus. Üritasin rahulikult sörkida, sest kaart väitis et mind ootab ees veel küllaltki pikk teekond ja rabad alles tulevad. Esimene oligi peatselt vastas. Nüüd võtsin rabast vett ja rüüpasin seda peopesast. Paar kolm peotäit, aitab küll. Kuna rabavesi pole just kuigi mineraalide rikas, siis parem sellega ettevaatlik olla – muidu veel haamer koputab pähe enne kui seda arvatagi oskaks. Raba millest ma läbi rühkisin oli üsna märg ja vajus ka korralikult – ikka pea põlvini vees. Kui jälle kindlam maa jalge all oli üritasin taas sörkida. Aga ei olnud see sörkimine ka enam lõbus ühti. Õnneks polnud ma metsas päris üksi – ikka lippas keegi aegajalt mööda. Nonii – mingist tulemusest ei saa täna enam juttugi olla – peaks vaid lõpuni vastu. Ees seisis kõige pikem ja raskem lõik, mis kahe punkti vahele sellel võistlusel jäi. Üritasin enam mitte väga otse minna vaid parem teed ja sihte kasutada. Kui tee üle oja läks, siis ammutasin janu kustutamiseks jälle vett. Samas jooksmine ja sörkimine olid peaaegu üle jõu käivad. „Pekko küll!” mõtlesin endamisi. Kavatsesin lihtsalt kaunist kevadet nautida ja kulgeda rajal lõpuni. Muidugi saatsid mind sellised toredad mõtted, et „Miks mul ei oleks võinud taskus olla mõni energiageel või müslibatoon?” Või siis „Miks mul pole vöökotti peal ja selles pooleliitrist Värska vett?” Aga samas pakkus rõõmu seegi, et oli raba ja oli oja, kust sai natukegi vett. Igatahes oli mul täpselt selline tunne nagu aasta tagasi Kõrvemaa Xdreamil, kus meil oli jook otsa saanud ja me hakkasime kergelt nõrkema. Ka siis oli soe ilm ja männimets. Kui olin pööranud ühele sihile, sörkis minust üks kaasvõistleja mööda. Ees oli raba moodi koht ja tema läks sihilt natuke vasakule. Äkki vajus ta sügavale üle põlve rabasse. Mõtlesin endamisi, kui nägin kui märjast kohast ta oli läinud, et mina küll sinna sisse vajuma poleks läinud – sihi pealt tundus asi palju kuivem. Astusin edasi ja pind kandis. Mõtlesin veel muiates selle peale kuidas teine mees sisse oli vajunud. Äkitselt leidsin aga ennast vööst saadik rabakamaras ukerdamas – „No Pekko küll!” Naera veel teiste üle – ise vajusin palju sügavamale. Hea oli et ujumispükstega tulin… Muidugi kaardil oli selles kohas oja ots. Raskelt, raskelt tulid need viimased punktid. Üks noormees tuli mulle vastu ja uuris, et kus ta küll kaardil olla võiks. Mina siis näitasin. Ütlesin küll talle, et jooksku tema aga – mina ei jõua enam joosta. Tema aga kõndis tükk aega minu järel ega tihanud mööda joosta. Lõpuks ta tänas veelkord ja lippas siiski minema. Sellega, kuidas ta järgmisse punkti läks, ajas ta isegi mind veidi segadusse. Nimelt tegin samasuguse suure ja ilusa kaare, nagu temagi. Enne viimast punkti sain veel ühe poisi õige punktini juhatada ja siis kui finish juba paistis üritasin veel joosta – raske oli aga lõppu ma jõudsin. Järgnevalt jõin 1,5 liitrise värska peaaegu üksinda tühjaks. Kui ma autost raha võtsin ja supi järgi tulin, kuulsin et keegi on veel metsas. Pärast minule supi andmist lõpetati supijagamine ära ja asjad pandi kokku. Tagantjärele oli mul ikka hea meel, et mind stardis esimeste hulka pandi – vähemalt polnud ma viimane metsast tulija nagu eelmisel õhtul Oraval. Muidugi olin konkurentsitult viimasel kohal, kaotades eelviimasele 1 tund ja pool minutit.









Kommentaare ei ole: