Teisipäev, 8. mai 2007

06.05.2007 EEC VII Mulgi Rattamaraton

Mulgi Rattamaraton oli siis esimene maraton, mida sain sõita uue rattaga. Ja nii nagu mulle, oli see ka mitmetele teistele uue rattaga esimeseks maratoniks. Postimees-Scanpix’i mehed (kes sel aastal sõidavad Haanja Rattaklubi nime all) Viljar Kannimäe, Art Soonets ja Toomas Pindis olid kõik endale soetanud uued HFS Meridad – kõik puha XTR konf. Lisaks oli Haanja Rattaklubilastel veel mitmelgi uued rattad. Kui rattaid käru peale paigutatud sai, siis oli nii mõndagi vaadata ja imetella. Üks uhiuus punane Ridley oli päris carbon-laks. Minul oli aga oma uue rattaga veel üksjagu jama. Kui ma oma venna Peetri käest kuulsin, et Mulgi rada on ikka väga raputav, siis tegin otsuseks ka jäiga kahvli amordiga asendada. Mina ju polnud uut Mulgi rada läbi sõitnud, sest olin eelmisel kevadel tagakäikari kinnituskõrva murdumise tõttu sunnitud esimest korda elus võistluse katkestama. Nüüd siis üritasin kodus amordi alla panna, kuid üllatusega avastan, et ma ei leia ketaspiduri kinnituse seibe. Helistan siis Ivole, kes mul talvel amordi jäiga kahvli vastu vahetas, kuid tema on kindel et ta mulle need seibid ikka kaasa andis. No ei leia – mis teha. Kompunnisin siis midagi ise ja ega asi kõige parem ei saanud – ketas käis veidi vastu klotsi. Ah, mul kama – see nüüd küll mind ei takista…

Hommikul veeresime siis Haanja Rattaklubi rahvaga varakult kohale ja lõime laagri püsti. Lipp lehvima ja rattad koormast maha. Küll on hea varakult kohal olla – saab rahulikult ilma kiirustamata kõik asjad korda seada. Number on mul siis sel korral 245 - pole paha! Ma saan teistelt veel loengu selle kohta, kuidas ikkagi ratas peaks olema seadistatud – sadula kõrgus ja kaugus ja stemmi pikkus jne. No vaat nüüd oli äkki asjatundjaid minu ümber kobaras koos ja mul tekkis lausa loll tunne. Ise näe, olen aastaid maratone sõitnud ja ei oska ratast õigeks sättida. Ma siis hakkasin nüüd sättima. Keerasin sadula nurka ja kõrgust. Tundus et sai hea. Noh, olgu kuidas on – eks siis maratoni käigus ole näha, kuidas uus ratas ka on. Minu uus Shimano XT ja Richey WCS juppidega NO SAINT Luzifer’i raamile laotud rattakene. Tagavahetaja ja lingid on tal küll Sram 9.0 ja just need lingid tekitasid sõidu ajal probleeme. Tegin sooja ja andsin Rõuge Racing Teami kaamera ees intervjuu. Ja nagu mulle omane, olin ka varakult stardikoridoris. Või mis varakult – tegelikult olin täitsa esimene, kes üldse oma ratta stardikoridori paigutas. Edasi sai võistluse alguseni veel teiste klubi meestega mulisetud. Mina kes ma pika riietusega sõitma läksin, vaatasin neid, kes lühikese riidega olid ja mõtlesin, et kas ilm ikka tõesti nii soe on. Sõidu ajal mõtlesin küll mitu korda, et poleks endale ka paha teinud vähemalt lühikese särgiga sõita. Art oli ka lühikeses ja mul tekkis küsimus, et kas need armid, mis tal põlvedel on, on kõik rattasõidust, või on mujalt ka. Tema naljatles vastu, et need on rollerisõidu õpetamisest neile, kes seda ei oska.

Start anti vilega. Ratturite hord hakkab liikuma ja nii ka mina. Kuna Mulgi Rattamaratoni eripära seisneb selles, et kohe alguses vändatakse staadioni juurest mööda tänavat mäkke üles, siis see loob tegelikult neile, kes siin vändata jõuavad, hea võimaluse end ette poole sebida. Kuna mina pole viimase kuu aja jooksul rohkem rattaga sõitnud, kui vaid Türi Xdreamil, siis mina ei kuulu muidugi sellesse seltskonda. Küll aga üritan minagi nii palju vändata kui jõuan, sest pole ju meeldiv teistel ees tropiks olla. See ka õnnestub. Järgnevalt uhatakse veidi mööda tänavaid ja siis tuleb laskuda mööda kitsast ja kruusa-kivist tänavat jälle mäest alla. Millegipärast on äkki täitsa suur kamp Haanja rattaklubilasi kokku saanud. Riho, Art, Meelis, mina (ehk küll mina sõidan Elion 1 tiimi eest)ja eest poolt paistavad ka veel Kalvi ja Olavi. Peaasi et nüüd laskumisel oma klubi mehi nügima ei hakata. Noh, Eesti rattakultuur on siiski hoopis midagi muud, kui Läti oma ja siin pole mingit probleemi. Natuke tasast maad ja siis ronimine juba Ümber Viljandi järve jooksult tuttavasse mäkke. Enne üles jõudmist ragistab Riho oma rattaga ja mina pääsen mööda. Peagi aga kui sõit üles-alla käib, läheb mul ühes kohas heina peale sõidul hoog käest ära ja tõusul vurab juba terve hulk rattureid mööda – nende hulgas ka Riho. Mõtlen et nüüd pole mõtet rabeleda, sest minu treenitus ju kiita pole. Otsustan lihtsalt grupis rahulikult sõita. Või noh, kas seda saab ikka rahulikuks sõiduks nimetada, kui pidevalt lastakse vahesid sisse ja pead neist väsijatest mööduma ja uuesti grupisaba kinni püüdma. Sram’i käiguvahetuslingid on ikka ülitundlikud. Korraks puutub pöial vastu linki ja juba ta vahetabki käigu ära. Aegajalt on tunne, nagu sõidaks automaatkastiga. Ei tea kuhu peaks need pöidlad küll panema, sest lingid on ka suht pikad. Sarvedest pole ka hea hoida. Ei meeldi mulle see asi uue ratta juures! Peatselt tulevad tuttavad lõigud – tellistega parandatud teed. Ja nagu igal aastal, on ka sel aastal neid, kes on juba sunnitud raja ääres kumme vahetama või neid vahuga parandama. Minu sõit kulgeb nagu tavaliselt suhteliselt grupi lõpus. Kui jõutakse sellesse kohta, kus hakkab metsa vahel ronimine ja kus ma eelmisel aastal katkestama pidin, tulevad ka esimesed jooksukad. Mina üritan küll esiti vändata, kuid et käik saab liiga madal, veab esimese ratta õhku ja tasakaal läheb käest. Sammun siis ka ratas käekõrval. Siiski paar meest ei anna alla ja kerivad ratta seljas üles. Kuigi saan siin hinge tõmmata, et paku see siiski palju kergendust, sest ees ootab mitmeid karme tõuse, mis mul pulsi lakke ajavad. Millegipärast tundub mulle, et sadul on kuidagi madalal. Järgnevast osast polegi palju rääkida muud, kui et üritan grupis vastu pidada ja ka mitte oluliselt kohti kaotada. Kuigi tõusudel hävin, teen laskumistel sellist sõitu, et seal kus teised pidurdavad, väntan mina veel hoogu juurdegi. Huvitav on märkida asjaolu, et kui maanteelõikudel antakse hirmsa valuga minna, siis metsaradadel on tempo hoopis madalam. Ühel maanteelõigul kougin välja kisselli ja neelan selle ära. Grupp paneb sel hetkel just tempo peale ja nii jään maha. Õnneks tuleb tagant üks päris hea hooga ja tõmbab mind grupile järgi. Tükk aega grupis loksutud, antakse ka minule võimalus ees tõmmata. Enesetunne küll selline pole, et kohe kipuks sinna ette, kuid ebaviisakas ma ka olla ei taha ja nii ma lähen ja tõmban ka. Just nüüd, kui ma ees olen, paistab ees mingi tume riba. Noh, veetakistus see küll veel olla ei saa ja lähemale jõudes selgub, et asfalttee ületusega tegu. Et on laskumine, siis mina väntan hea hoo sisse, aimamata mingitki ohtu. Ilmselt tõmbasin grupiga vahe sisse ja tõenäoliselt olid teised ka sellest teadlikud, mis ees ootas ning pidurdasid. Mina aga kimasin täishooga üle asfaldi. Ja hoplaa! See oli nüüd küll üllatus – järgnevalt läks rada maanteekraavi lohust läbi ja tõusis kohe ka teest märksa kõrgemal olevale nõlvale. Minu kiirus oli nii suur, et ma suisa lendasin sellesse lohku. Järgnev toimus kõik nii kiiresti, et polnud enam aega reageerida. Vuhh, mõjus vastunõlv nagu hüpekas ja viskas ratta esiotsa õhku. Tundsin kuidas sõidan tagaratta peal ja kuidas siis ära taha kaldun. Siuh maandun sujuvalt jalad ees tagumikule. Jalgratas minu ees rattad taeva poole – mina hoian veel lenksust kinni. Elu stiilseim käbla! Nüüd märkan seda, kuidas minust paremal just üks mees mind üsna suure filmikaameraga sihib. Tagant tulijaist küsib üks: Kas said haiget ka?” Mina vastu: „Ei saanud üldse!” Teine uurib kaameramehelt: „Kas said peale?” Kaamera mees vastab: „Kõik on ilusti lindil.” Mina ajan end püsti, samal ajal kui kogu grupp minust mööda tuiskab. Hüppan ratta selga ja kohe väntama. Vändad aga ei liigu. Pole ka ime – kett on suurelt hammasrattalt maas ja esikäikari vahel. Selle peale sättimine ei võta küll palju aega, kuid grupp on läinud. Mina ütlen veel pealtvaatajaile, et see kukkumine oli seda väärt, et need kohad kaotada ja väntan siis ka minema. Esialgu pole grupist mahajäämine eriti masendav, sest tuul on tagant. Varsti aga jõuan ühele mehele järgi ja võtan sappa. Siis jõuab keegi tagant järgi ja oleme juba kolmekesi. Nüüd märkan ühel pööramisel, tagant paistmas Postimehe särki. Mõtlen endamisi: „No mida värki! Ma ju lootsin täna kindlasti finišis enne Põtti (Toomas Pindis) olla, aga nüüd ta siis jõuabki juba järgi…” Järgnevalt tuleb koht, kus pool rada on läbitud ja kiipe lugevad matid piuksuvad. Kohe möödub ka see Postimehe särk, kuid selle sees pole mitte Põtt, vaid ei keegi muu, kui härra Art Soonets isiklikult! Ja mina arvasin, et ta on juba ammugi kusagil kaugel ees ja avaldan talle oma arvamist ka häälekalt. Nüüd aga tuli ta üksinda meile järgi ja kupatab ka kohe mööda. Teised võtavad Art’ile tuulde ja mina loodan et nüüd tirib Art meid ehk ära sõitnud grupile ka veel järgi, kui tal nii hea minek juba kord on. Peagi aga märkan pettunult, et teised kaks meest on vahe sisse lasknud ja Art läheb juba oma teed. No ei saa niimoodi, mõtlen mina. Sõidan ka teiste tuulest välja ja üritan vahe kinni sõita. Oi kui raske see on! Aga ma vähemalt üritan. No peab üritama! Meeter meetri haaval, vahe kahaneb aga väga visalt. Ees on laskumine. Ehk õnnestub siin vahe kokku sõita. Väntan hoo üles. Nüüd aga näen ette poole vaadates, kuidas all lohus, kus on tee porine, Art’il ratas külje ette veab, ta esmalt vasaku põlvega maad puudutab ja siis täies pikkuses külili maandub. Selles kohas, kus paljas põlv maandus, on kruus ja kivid. „Oi, oi, oi – mis küll juhtus!” hüüan ja mõtlen, et see oli küll valus! Art vastab et ei ole hullu, kuid mina nägin et on ikka hullu küll! Noh, sõidan edasi ja loodan et ehk siis asi väga paha ei ole… Üksi aga ei saagi kaua sõita, sest tagant jõuab üks tandem, kes teevad kõva sõitu. Võtan tuulde ja nii me siis liigume kolmekesi. Varsti on ees veetakistus. Mina mõtlen et nüüd vaja ette minna, et saaks hästi sõidutrajektoori valida. Ühest saan küll mööda, kuid teine mees teeb ka kiirenduse ja nii ma temast mööda ei saa. Veetakistusel on ta minu ees paremal, kuid võtab suuna vasakule, mina aga olen vasakul ja sõidan natuke paremale. Tahan pöörata vasemale, et veetakistusel täpselt tema taha jääda, kuid paraku tasakaal pole nii hea ja vasakule saab pööratud veidi palju. Vesi haarab ka veel esiratast vasakule ja nii kaotan kogu hoo. Tuleb isegi ratta seljast korraks maha tulla. Teised kaks saavad jälle edu sisse, kuniks mina jälle hoo üles saan. Ratas sai küll puhtaks, kuid saan kõvasti vaeva näha. Sadul pole ka ikka see – no kas ma tõesti siis panin ta nii madalaks?! Ei usu nagu. Peatselt jõuab Art mulle jälle järgi ja nüüd hoian otse tema selja taha. Pole vaja siin kedagi rohkem vahele lasta – pealegi on Art nii suurt kasvu, et minul kui väikese kasvuga mehel on päris hea tema selja taga varjus sõita. Korraks tundub, et ega ma siin kaua vastu pea. Siis aga jõuame metsateele, kus juurikaid palju ja tempo langeb paratamatult. Art liigub aga siiski nii hästi, et hakkab aeglasematest ratturitest mööduma. Eks minagi nagu takjas tema kannul. Kui metsarada hakkab lõppema, laiutab ees üsna mudane koht. Oleme jõudnud sellele grupile järgi, kes mul käbla ajal eest ära läks. Vaatan kuidas mehed üritavad vasakult minna ja mutta vajuvad. Paremal on veidi kandvam pind, kuid paras järjekord. Art võtab sappa, kuid mina kes ma end ikka seiklussportlaseks pean, meenutan seda, kuidas Leivo Ümber Viljandi Järve Suurjooksul teistest läbi muda mööda lidus. Noh, otsustan et nüüd on minu kord seda taktikat kasutada. Haaran siis ratta kätte ja lidun otse mutta. Vau – üle põlvegi käin korraks sees ära. Jalad on kui mudakäkid, kuid kiiresti saan ratta selga ja kohe sõitma. Ise mõtlen, et küllap Art varsti jälle järgi jõuab ja siis hüppan jälle tema tuulde. Nii kauaks aga saan võtta asja veidi rahulikumalt. Kaks meest ees, mina nende tuules, sõidame edasi. Rada käib üles-alla. Tõusudel olen mina nendega võrreldes viletsam, laskumistel aga edenen ja nii me siis liigume enam-vähem koos. Nüüd hakkame krossirajale jõudma, kuid enne seda on ees järsk kruusane tõus, kus saab vaid jalgsi liikuda. Mina olen sel aastal jooksutrenni kõvasti teinud ja otsustan joosta. Teised samal ajal kõnnivad. Üleval on pealtvaatajad, kes ergutavad. Ma siis mainin neile kah, et: „Tundub et jooksutrennist on kasu!” Need seal vastavad, et number on mul kah ilus – sõidan sama koha peal, mis number. Nüüd tekkib aga soov oma esialgne kavatsus siiski teoks teha ja vähemalt stardinumber üle sõita. Ilmselt olen saanud metsateel puhata, sest krossirajal on mul minek väga hea. Möödun nii mõnestki ratturist. Enne maanteele jõudmist on raja ääres Rõuge Racing Teami ergutuskoor. Need uurivad minult et ega ma Rõuge mehi rajal pole näinud. Mina vastu, et ei ühtegi. Need aga ergutavad, et hoidku ma alt, sest nad kohe tulevad tagant. Enne maanteele jõudmist üritan ees paistva pundiga vahe kinni sõita ja see õnnestub. Maanteel aga võetakse ees selline tempo üles, et ma olen lausa hämmingus. 4-5 liikmeline grupp töötab nagu kellavärk – ees tehakse vahetusi ja tempo püsib ikka väga kõrge. Tuul on kah kohati vastu, siis jälle küljelt. Minul on ikka päris raske selliste paugutajatega samas grupis püsida. Maha aga ei tohi ka jääda, sest seljatagune on üsnagi pikalt tühi. Nii ma siis kannatan „hing paelaga kaelas” ja mõtlen samas, kuidas me küll ikka edeneme praegu. Ei usu et ees või taga sellist andmist oleks. Ja peagi hakkab ka rattureid küll ühe, kahe ja kolme kaupa ette jääma. Meie minek on nii kõva, et keegi ei teegi eriti katset meile tuulde võtta. Jõuame Viljandi järve äärde. Nüüd tuleb jälle tehniliselt keerukamaid kohti. Kui tõusudel jälle astutakse, siis mina proovin veel joosta. See aga võtab nii võhmale, et loobun sellest peagi. Siin on ka matkadistantsi rahvas sõitmas ja nii ei saagi õieti sotti, kas möödud võistlejaist või matkajaist. Veel viimased kannatuste lõigud – lahtise kruusaga tõusud, kust naljalt üles ei vänta. Ikka astumine käib. Mina üritan küll nii kõrgele kui vähegi võimalik sadulas jõuda, kuid astuma pean minagi. Laskumine ja tõus. No selle teema arutasime meestega enne starti läbi, et lõpus olevatel laskumisel peab ikka maksimaalse hoo sisse võtma, et siis tõusul hooga võimalikult kõrgele jõuda. Mina laskun nii kiiresti, et kohati tekkib kurvis lausa ratta juhtimisega raskusi, aga edenen teistega võrreldes hästi. Viimasel tõusul enne laskumist Viljandi järve otsa juurde paistab eest Haanja Rattaklubi roheline särk. Hmm, kes see võiks olla? Noh, kes iganes ta ka ei ole, üritaks talle ikkagi järgi jõuda… Laskumisel võtan oma jõu kokku ja väntan sellise hoo üles, et all veerengi temast mööda. No muidugi, see on Meelis Treimuth – kes siis veel! Nüüd enam taha ei vaata, annan jalgadele valu. See viimane kilomeeter algab ju ka kohe. Järveäärsel raputaval rajal kimab minust üks rattur mööda. Tal on selline hoog, et loobun kohe temaga konkureerimisest. Ja nüüd siis hakkab ka finišikoridor paistma. Jalad küll kangestuvad korraks, kuid tagant enam keegi järgi ei jõua. Üle mati sõitnud, lausa lendab minust üks rattur mööda – hilja peremees, mind sa enam ei püüdnud. Meelis on ka kohe kohal ja kui kiibid on ratastelt nokitud ning Arcticu joogid käes, hakkame muljeid vahetama. Tema oli Maaris Meieriga ühes grupis kulgenud, kuid enne lõppu siiski maha jäänud. Mina siis räägin Art’i kukkumisest. Siis hakkan oma käntsast rääkima ja kui ma oma püksitagumikku uurin, avastan, et sinna on vahepeal väga suur tasku tekkinud. Või noh, mis tasku – traksidega püksid olid kukkumisel lihtsalt tagumiku pealt lõhki rebenenud. Nii ma siis meenutan, et jäid jah teised sadula otsa taha mitu korda kinni. Meie lükkame rattad pesujärjekorda ja lobiseme seal edasi. Kuulda on, et Jass tegi Orasele lõpuspurdiga ära. Maims oli kolmas. Vahepeal teatakse rääkida, et Art on kiirabis. Noh, tegelikult oli ta meditsiiniabis kiirabi auto peal ja ilmub ka varsti oma äsja roheliseks värvitud põlvedega välja. Jaa – verd on küll ohtralt jooksnud. Kui rattad pestud ning auto juurde jõuan, vaatan sadulatoru üle. Näe, on sunnik sõidu ajal lausa 4cm alla poole vajunud! Sellepärast siis tunduski sadul nii madalana! Järgmisel korral tuleb kõvemini kinnitada! Haaran käteräti, kuivad riided ning siirdun järve äärde. Ohhoo – siin on juba Peeter, kes järves rattalt muda peseb. Mina tervitan teda ja tema küsib kohe et kas lähen ujuma. Noh, muidugi ujuma! Enne ujumist loputan kingadelt ja pükstelt muda maha. Ma pole aga siiski esimene kes ujuma jõuab, sest kõrval on juba üks mees ujub. Mõnus on ujuda – vesigi ilmutab juba soojenemise märke. Riidesse pannes avastan, et vahetusjalatsid jäid autosse maha. Päike on aga liiva nii soojaks kütnud, et paljajalu on väga mõnus liiva sees jalutada. Ei taha nagu uskudagi, et vaid mõned päevad tagasi sai joostud lumes ja seda veel tihedas lumesajus. Läheme siis Peetriga koos sööma. Kuigi supiports tundub silmale väike, saab kõht sellest vägagi täis. Diplomit kätte saades tabab mind aga rõõmus üllatus – koht 208. See kukub küll kindlasti taha poole, sest ega ma nüüd nii palju ka ette poole ei sõitnud. Igal juhul olen kohaga väga rahul. Aeg läks küll üle kahe ja poole tunni: 2:31:39, aga noh – mis siin rohkem ikka tahta. Šampust aga keegi Haanja Rattaklubist ei saa, sest Aare lubatud šampus selle, kes jõuab 30 hulka, oli ikka väga kättesaamatus kauguses. Parim oli sel korral Tarmo Mõttus 65.kohaga. Ja tema välja pakutud šampus igale mehele, kes teda edestab jäi kah välja jagamata. Indrek Ots kaotas talle küll vaid veidi üle 2 minuti, kuid see tähendas kaotust 11 koha võrra. Ehk õnnestub siis järgmisel korral… Küll aga saavad lapsed limonaadi ja muud hääd, sest neil on oma karikad kätte võidetud!

Pildid: http://pildid.haanjarattaklubi.ee/mulgi-2007

Kommentaare ei ole: