Esmaspäev, 28. mai 2007

27.05.2007 SEB Ühispanga 26.Tartu Rattaralli

Istun õhtu enne rattarallit MSN-is ja ajan naistuttavaga juttu teemal, mis asi on Tartu Rattaralli. Millegipärast kipub jutt ikka sellele, kuidas ja milliseid hirmsaid käblasid seal on juhtunud. Milliseid külakuhjasid nähtud ja milliseid vigastusi keegi saanud. Võib-olla oli sellest rääkimine põhjuseks, kuid igatahes oli mul juba hommikul enne starti selline halb eelaimdus, et täna sattun ka ise mingisse käblasse. Et 2001 aastast saadik olen osalenud kõigil Tartu Rattarallidel, siis see ralli oli mul juba seitsmes. Siiani kukkumistest pääsenud, võis lugeda varasematest rattarallidest valusaimaks kogemuseks esimesel korral mesilaselt nõelata saamist. Kas aga halval eelaimdusel ka mingit alust on? Ja kui on, siis kas seda, mis ees ootab, saaks kuidagi vältida? Neile küsimustele võib järgnevast jutust muidugi vastust otsida ja ehk ka midagi leidagi, kuid mida keegi sellest arvab, see on ikka tema oma asi.

Hommikul otsustasime parkida auto Tartus üle Emajõe uue jalakäijate silla (või nagu tartlased ütlevad – Ansipi silla) otsas olevasse parklasse. Seal olime olnud eelmiselgi aastal ja nagu pärast võistlust selgus, oli ka rand, ujumas käimine ja jäätisekiosk kohe seal samas. Enne võistlust huvitas meid aga see, et sealt polnud starti palju maad ja seal samas olid ka kempsud, kus polnud järjekorda. Niikaua kuni Peeter ja Hillar numbrite järel käisid, vahetasin ma Hillari maastikurattal kumme. Panin talle siis karvaste kummide asemele siledad slikid alla, et ratta veerevust parandada. Hillar ei julgenud enam oma vana maanteerattaga rallile tulla, sest too oli ikka väga kahtlases seisukorras. Minu maanteeratas oli saanud aga just taha uue kasseti ja peale uue keti. Kuidagi veidi imelik oli küll hiljem stardikoridoris seista ja vaadata, et nii vana tüüpi maanteeratast silma ei hakanudki. Aga kuna sõites minu arust suurt vahet pole, siis ei näe ka põhjust, et peaksin ühe võistluse jaoks aastas hakkama mingit uut ja kallist maanteepüssi soetama. Raudraamiga Peugeot on küll raskem, kui minu maastikuratas, kuid et ma ta Väimelast Rattajaani poest 2002 aastal täiesti uuena sain (3000.- krooni maksis veel), siis kulumine on tal olnud suhteliselt tagasihoidlik. Naljakas on ehk asja juures see, et kui paljud MTB mehed sõidavad maanteeratta kassetiga, siis minu maanteerattal on jällegi MTB kassett. Aga mis mul muud üle jäi, kui ma tahtsin kiiret ülekannet ja see kassett sinna sobis. Eelmisel päeval kui ma kassetti lasin vahetada, märkasin ka seda, et esimene rehv on veidi rebenenud ja hakkab muhku välja ajama. Õnneks et märkasin, sest sain ka veel uue kummi osta.

Nagu ikka kipub Tartu Rattaralli puhul olema, et kiireks läheb, siis nii oli ka nüüd. Sain oma joogisüsteemi ratta peale (1,5 liitrine Everesti mineralka pudel ja voolik, millest saab sõidu ajal imeda) ja sõitsin soojenduseks ümber Zeppelini. Nüüd märkasin, et rahvas koguneb juba stardikoridori sissepääsude juurde. Nii kiirustasin ise ka, et paremat kohta saada. Korraga oleksin juba ühe mehega kokkupõrutanud. Õnneks saime mõlemad veel viimasel hetkel pidama.
Postimees-Scanpixi särgis mees ütles, et no nüüd oleks juba enne võistlust kokkupõrutanud. Mina tundsin temas ära ei kellegi muu, kui blogimees Priit Pulleritsu enda. No ja eks ma vastasin ka siis, et siis oleks kohe millestki blogisse kirjutada olnud. Stardikoridoris sain peaaegu teise ritta. Samast koridorist startisid ka Leivo Sepp ja Haanja Rattaklubi meestest Tarmo Mõttus ja Ain-Ivar Tupp. Eesmisest grupist paistis Art Soonets. Stardi järel oli plaanis oma positsiooni parandada niipalju kui võimalik. Ehk ma Kaubamajakurvis jõudsin Art Soonetsi seljataha, ei pidanud ma seal Riiamäe tõusul vastu. Ei olnud seda jalga ja seda teravust, mis teistel.
Pingutasin, mis ma pingutasin, kuid eriti edasi poole ei saanud. Pärast Lõunakeskuse ringi võtsin juba grupituulde, sest olin täitsa võhmal. Väikestest grupikestest moodustus üsna pea suur grupp. Pärast Reolast Põlva peale pööramist märkasin, et Art Soonets on ka selles suures grupis. Sõitsime aegajalt kõrvuti. Rattaralli on selline tore võistlus, kus grupis sees sõites võib rahulikult üksteisega juttu ajada. Raske on vaid neil, kes ees „tööd teevad”. Nüüd hakkas aga minu halb eelaimdus muudkui süvenema ja mõtlesin, et sellist asja pole mul veel olnud, et ma rattaralli ajal muudkui kukkumisele mõtlen või selle toimumist kardan. Nii ma siis otsustasingi ühel hetkel rohkem grupis ette poole liikuda ja ääre poole hoida, et võimaliku kukkumise korral, mis grupis võiks juhtuda, ise mööda võiks pääseda. Alguses oli ees pool hea sõita. Mingil hetkel aga hakkas tuul külje pealt puhuma ja grupi servas olles tekkis küljelt vastutuul. Minu treenitus just väga kiita ei olnud ja nii see pidev vastutuules sõitmine kurnas lihased ära. Vanal Postiteel jagus ka selliseid tõuse, kus ülesväntamine mul lihase tühjaks tõmbas ja sellest tegin järelduse, et peaksin rohkem grupi sisse hoidma. Seal oli päris tuulevaikne ja tunne selline, et sind lausa imetakse kaasa. Vasakul serval sõites seda polnud ning lisaks sellele et vasakul serval pidevalt vastutuult sai, üritati ka ette poole sõita just vasakult küljelt. Kui siis üks lätlane minu ees sellise manöövri tegi, et oleks mul esiratta alt ära sõitnud (pidin korraks jalgagi maha panema ja kuulama ka tagumiste meeste sõimu), siis ma otsustasingi rohkem grupi sisse liikuda. Tilleorust tõusmine oli mulle raske – jalakene oli üsna väsinud juba. Leivo möödus ja nüüd teadsin et ka tema on selles suures grupis. Pärast Kanepit ilmus äkki minu kõrvale Tarmo Mõttus.
Imestasin et kas ta polnudki eesmisse gruppi jõudnud. Ta ütles, et on selles grupis algusest peale sõitnud. Aga ta oli koguaeg täitsa ees olnud. Mina sõitsin nüüd grupi sees ja seega sain ka päris hästi taastuda – tõusudel pidasin teistega sammu ja enesetunne oli hea. Tarmo arvas, et pärast Otepääd hakatakse kindlasti gruppi lõhkuma. Mina avaldasin oma arvamust, et vägagi tõenäoliselt võib see grupp ka üle lõpujoone terves tükis veereda. Kui Otepää ja Pangodi vahel olime, paistis ees üksik valges särgis rattur. See oli siis Postimees-Scanpixi särgiga sõitev Viljar Kannimäe. Kuna tema rattal oli kett maha tulnud, oli ta esimesest grupist maha jäänud – oh mis ebaõnn sõita 20-dal kohal ja siis kukkuda gruppi, mis sõidab kohtadel umbes 135-270. Jah, ei olnud Viljaril õnne. Kui ma olin veendunud, et Pangodi tõusul pannakse ees kõva tempo peale, siis tegelikult polnud see tempo üldse kõva ja kogu grupp sõitis üles lagunemata. Jalad olid puhata saanud ning olin just planeerinud, et Pangodi laskumisel hakkan grupis ette poole liikuma ja head positsiooni vaatama viimaseks lõpuheitluseks.
Möödunud aastal sai grupifinišis teisel kohal lõpetatud. Aga enne veel kui me üldse laskumisele jõudsime, formeerusid minu halvad eelaimdused äkitselt reaalsuseks.

Äkitselt kostis eest kõva kolinat, karjumist ja hüüdeid. Mis toimub, oli juba ennegi selge kui üldse midagi paistma hakkas. Nagu äike oleks kärgatanud selgest taevast. Juba hetke pärast oli näha, kuidas meie ees ratturid langesid hunnikusse, nagu niidumasinaga loog langeb. Nägin kuidas Tarmo Mõttus, kes oli sel hetkel just minu ees, rattalt lendas. Mina lihtsalt sõitsin otse ees olevasse meeste ja rataste virna. Ratas nö tõmmati mul alt ära – see jäi teise ratta külge kinni ja ma ise lendasin hooga üle lenksu, maas lamava Tarmo ja maandusin käed ees rataste vahele. Kuna minu lend oli nõnna pikk, siis mulle tagant enam keegi otsa ei lennanud. Kukkuvate rataste kolin kestis veel tükk aega. Kui mina vaatasin juba, kuidas püsti saada, nägin kuidas Tarmo on asfaldil pikali, tema otsas ratas, millel omakorda veel kaks ratturit külili peal. Kuna Tarmo oigas ikka väga valjusti, siis mul tekkis väike paanika, et tal võib olla midagi väga tõsist viga.
Vaat kui veel luumurdu pole. Nii ma asusin siis kohe neid rattureid sealt pealt ära kamandama: „Tulge Tarmo pealt ära!” Ümberringi kostis ikka palju oigeid. Kui ratturid ja rattad pealt ära said, ajas Tarmo end püsti ja tundus esimese vaatluse järel, et luud ikka pooleks pole murdunud. Järgmiseks hakkasin oma ratast otsima. See oli ühe teise jalgratta külge kinni jäänud. Minu piduriheebel oli teise ratta pudelikorvis kinni. Ratas nagu selgus, kuulus Evelin Ansipile ja meil läks julgelt üle kümne sekundi aega, enne kui selle sealt kätte saime. Nüüd tõstsin ratta püsti ja see paistis veel täitsa sõidukõlbulik. Käed jalad ei paistnud ka katki olevat. Üldse oli nahk katki ainult parema käe väikese sõrme nukilt. üks väga kerge marrastus ka. Ratta selga hüppamisest polnud aga palju kasu, sest kett oli eest maas. Tulin uuesti maha ja panin eest keti peale. Hüppan uuesti selga ja väntan, aga kuna kett oli ka tagavahetajalt maas, siis vändad ei liigu. Uuesti maha! Kui ma siis lõpuks minema sain, oli kukkumise koht juba üsna hõredaks jäänud. Ees paistis ka veel vaid üksikuid rattureid. Hakkasin siis allamäge neid kinni püüdma. Varsti jõudis tagant järgi ka Viljar. Ei olnud tema ebaõnnestumised veel lõppenud – ikka oli tema ka kukkunud (Hiljem sain teada, et ka Teet Reedi oli samas kuhjas olnud). Ja nüüd oli Viljar langenud veel siis oma 120 kohta. Organiseerisime grupis tööd ja vahetamine toimis täitsa hästi. Tatra oru läbisime edukalt ja selleks ajaks oli meil juba 7 liikmeline grupp. Enne šašlõkibaari vedasin natuke pikemalt ja siis kui Viljar ette läks, tõmbas ta vist veidi liiga suure hooga, sest kuni ma paremal ootasin, kuniks kogu grupp möödub, avastasin selle asjaolu, et kahe esimese järel vahe on, liiga hilja. Et olin just tõmmanud, ei suutnud enam järgi minna ja vandusin alla. Viljar koos teise mehega, hoogu maha ei võtnud, sest läksid püüdma eesmist seltskonda. Nii olime siis grupis neljakesi. Kuna kaks meest vedada ei tahtnud, siis vedasin mina ja teiseks vedajaks oli Evelin Ansip (on ikka kõva tüdruk). Enne lõppu mõtlesin küll, et kui nüüd need mehed meil lihtsalt tuules veerevad ja siis lõpus mööda lähevad, poleks see neist küll ilus. Ilmselt ei istunud nad tuules mitte niisama, igatahes lõpus nad meist mööda ei spurtinud. Evelin tuli minu tuulest liiga vara välja ja kui ta mulle kõrvale sõitis otsustasin siiski veel viimast võtta ning lõpetasin pool rattapikkust ees pool. Rattaga finišist edasi liikudes paistis eemalt juba Ivar. Mõtlesin et temal õnnestus ka siis selles suures grupis finišeerida, millest meie maha jäime (hoolimata sellest et ma teda sõidu ajal üldse ei näinud), kuid tõsiasi et ta oli sunnitud katkestama, sai selgeks alles hiljem. Ta oli kukkunud juba alguses Vaksali tänava ristil. Särgile oli õlakohale tekkinud suur auk. Kiirabiarstid olid teda tohterdades öelnud, et sind me küll rajale tagasi ei luba. Ivar ütles aga, et ratas oli niikuinii juba sellises seisus, et sellega ei saanud enam sõita. Küll aga kiitis Ivar joogikotti, mis tal seljas oli, sest kui ta seljale maandus, oli kott teda ikka päris palju päästnud. Neli minutit pärast mind saabus ka Tarmo Mõttus. Tema ratas oli kannatanud edasi sõita, kuid põlv oli lõhki ja tõsiselt viga saanud. Järgmise grupi finišeerides ilmusid välja ka järgmised HRK-lased Toomas Pindis, Pait Hirv, Kermo Tsäro, Jaan Jõgi, Ülo Kuljus ja Olavi Mõts. Kolm minutit hiljem saabus ka Indrek Talmet, kellega vanemad mehed, Kermoga ees otsas, tõrelema hakkasid. „Olgu see sulle õpetuseks, et grupis niimoodi ei trügita!” Esiti ei saanud ma aru, milles asi, kuid siis selgus, et Ints oli grupis teinud sellise manöövri, mille tagajärjel ta kukkumise korraldas. Sellesse kukkumisse oli ta ka Olavi kaasa tõmmanud. Nii et Haanja Rattaklubil ebaõnne kui palju! Pärast seda kui ujumas käidud, diplom ära otsitud ning keha kinnitatud, sain kuulda ka Hillari ja Peetri muljeid sõidust. Oli tagan pool ka jubedaid kukkumisi olnud. Hillar oli teinud elusõitu, püüdes kaks korda kinni grupi, millest ta ühel korral tehnilistel põhjustel ja teist korda joogi võtmise tõttu maha oli jäänud. Oli siis enne lõppu energiapuuduses ja krampidega hädas, kuid lõpetas 70 liikmelises grupis ikkagi 16-dana. Peeter oli ka 1000 hulka jõudnud ja sõiduga rahul. Taavi Visnap oli ka külje maha pannud ning oli tedagi kiirabis briljantrohelisega kaunistatud.
Kui Haanja RK mehed hiljem Art Soonetsi poole kogunesid, siis oleks see seltskond just nagu sõjast tulnud. Kõigil oli midagi muljetada. Ints kõndis ringi käsi kaelas. Tarmol oli põlv kinniseotud. Lahing oli möödas – ehk küll paljudele polnud see eriti edukas. Eks nii minagi võisin arvata, et eduka grupifiniši korral võinuks oma nime leida protokollis ehk isegi 100 kohta eest poolt. Aga see kõik on vaid „oleks” ja kukkumiste ebaõnn ripub mõõgana niidi otsas kõigi grupis sõitjate peade kohal. Kellele siis õnn naeratab, see jääb püsti. Kellele õnn ei naerata, see peab püsti jäämiseks ise kõik meetmed tarvitusele võtma, et kukkumisest pääseda. Mina seda ei teinud (hoolimata halvast eelaimdusest) ja nii on minu „auga” välja teenitud koht diplomil 255 – lõplike tulemuste selgudes, aga kasvab see number veelgi.

2 kommentaari:

Priit Pullerits ütles ...

Karm värk. Päris õudne. Ega ma ilmaaegu räägi, et rattasõit pole normaalne ala. Ohud tervisele on liiga suured...

Vigurivänt ütles ...

Maanteesõit on ohtlik,sest kiirused on suured ja vahed väikesed.Maastikul on enamasti oma süü kukkumises suurem.
Aga mis kukkumisse puutub,siis ühe võistleja lisandumine minu peal olevasse kuhja oleks kindlasti tähendanud puusaluu nihestust.Läks õnneks.Hetkel paar õmblust põlves,haav on hästi paranenud,aga paistetus ei taha alaneda.Rattale tuli soetada uued jooksud.