Reede, 4. jaanuar 2008

1-3.06.2007 Ferrino 36h kestvusvõistlus Läänemaal Haapsalus

Soojad maikuuööd, linnulaul, õitsevate lillede lõhn ja hommikune käokukkumine – kõik see tõi minu sisemuses esile tunde, et ma tahaks… Oi kuidas tahaks! No nii tõmbab kohe sinna! Jah – ilma selleta enam ei saa! Nüüd olen sõltlane! Iga keharakuga tunnetan seda vajadust! Vajadust jätta kõik muu ja olla jälle seiklemas 36h kestvusvõistlusel. Midagi maagilist või müstilist on selles võistluses – hoolimata kõigist raskustest ja kannatustest mida rajal kohtad, ikka tahad jälle minna, et kogeda looduses liikumist nii nagu seda vaid sellisel võistlusel saab kogeda. Viiendat korda siis juba – tähendab nelja korraga tekkiski sõltuvus :-P

Ekstreempargi võistkonnas valitses selline meeleolu, et tänavu võiks taas osaleda segavõistkonnana. Hillar tegi kõva tööd otsides võistkonda tugevat naisliiget. Ei tea kui palju kroone ta küll moblaga tuulde rääkis, kuid lõpuks viis üks kontakt teiseni, teine kolmandani ja sellest tõusis ka tulu. Jaanika Kalev, kes Xdreamil võistleb In Optima Forma koosseisus, nõustus meiega sellele pikale „kannatusterajale” tulema.

Nagu eelmine aasta näitas, siis mingit hinnaalandust distantsipikkuse osas võistlejaile ei tehta – pigem tasuks valmistuda selleks, et lisaülesandeid täites tuleb näiteks jalgsi kilomeetreid veel lisakski. Adventure Raid Baltic Cup sarja kuuluva võistluse puhul võib arvata, et meie korraldajad lõunanaabritele raja pikkuse ja raskuse osas kindlasti alla jääda ei tahaks. Kui juba 2006 aasta näitas, et isegi meeskonnana ei pääsenud me teise öö peale jäämisest, siis nüüd segavõistkonnana tundus see mulle peaaegu kindel.

Väljasõit Võrust jällegi venis. Hillaril tuli nimelt sel päeval töö juures paras üllatus vastu võtta. Juba end eelnevalt poolest päevast vabaks kaubelnud, sai ta hommikul rõõmustava teate, et sellest hoolimata, peab tema orgunnima ja vastutama mingi müügiürituse eest ja nii ka see aeg sinna kulus. Algselt kella 14 ajal planeeritud väljasõit algas 14:50. Hillar polnud sugugi mitte ainuke, keda tööasjad segasid. Nii tuli peagi mullegi telefonikõne, mis teatas, et ma pean kohe sündmuskohale minema ja selgeks tegema, mis täpselt juhtunud on ja kui hull asi on (sidekaabel näe jälle katki kaevatud). Õnneks on telefon suurepärane vahend asjaajamiseks ja nii sain asjad aetud ilma kohapeale minemata. Kuigi Hillar püüdis sõita kiiresti, jäi teel ette mitmeid aeglaselt liikuvaid kolonne ja nii juhtuski, et kui olime algselt kella viieks plaaninud jõuda Haapsallu, siis tegelikult jõudsime vaid Pärnu serva. Siin tegime peatuse, sest kumbki meist polnud lõunat jõudnud süüa. Sellisele pikale võistlusele aga ei saa ju ometi tühja kõhuga minna. Kõht täis, põrutasime edasi. Varsti helistas Jaanika ja teatas, et on juba Haapsalu lennujaamas. Hillar palus tal seal meid ära oodata, et siis koos võistluskeskusse minna. Millegipärast oskasime Haapsalu peale pööravast ristmikult 5km mööda sõita ja nii tegime veel 10km lisaringi sisse. Lennujaamas helistas Hillar korraks Jaanika numbrile ja arvas, et Jaanika näeb seda ja lehvitab. Kui me olime rattad maha võtnud (need tuli jätta lennujaama vahetusalasse) ja meie kõrval hakkas sama tegema võistkond Ekstreem.ee, tuli üks neidis nende käest küsima, et kas nemad tunnevad Tõnu Hendriksoni. Selgus, et Jaanika oli tulnud otsima oma võistkonda ja et me nägupidi tuttavad polnud, siis esitles Leivo rõõmsalt meid ja teatas, et see ongi sinu võistkond. Nalja kui palju! Edasi sõitsime võistluskeskusesse, mis asus Tooraku turismitalus ja seal jäi meil eelstardini aega kolmveerand tundi, et oma asjad kokku pakkida ja riided vahetada. Mina olin õnneks võileivad juba autos enamvähem valmis teinud ja nüüd ei nõudnud nende kokkupakkimine enam palju aega. Küll sai ikka palju võileibu! Kotti kokkupakkides aga tundus, et lisaks kohustuslikule ja hädavajalikule varustusele, toidu jaoks kotis eriti ruumi ei jäägi. Nii tuli teha valik, mida kaasa võtta ja mida mitte. Võileivad, geelid, „Mareti eri”(see on siis kondenspiim kohviga) ja rosinad. Maha jäid küpsised, halvaa ja soolapähklid. Kui kotilukk kuidagi kinni sai venitatud, paigutasin ka rattakiivri selle taskusse. Miskipärast pudenes see peagi sealt välja ja ma pidin uuesti vaatama, kuidas kiivrit paigutada nii, et see ära ei kaoks. Sama asi juhtus ka Jaanika kiivriga. Igatahes hea, et enne starti. Kuna Hillar oli saanud Sixteni käest korraliku halogeenlambi, siis usaldati see minu kui kaardilugeja pähe, akud traksidega seljale. Nii jäi minu ledlamp üle. Ja just siis, astus meie juurde Andres Pae ja uuris ega meil mõnda pealampi äkki üle ei ole. Heh, see oli nüüd küll mõnus hetk, kui saime öelda, et jah – üks lamp on tõesti üle ja selle saame välja laenutada. Peagi koguneti eelstardiks ja kui meile sõnad peale loeti, hakati rahvast paigutama bussidesse – neid oli kokku kolm. Osa rahvast jõudis juba bussi minna, kui nad sealt uuesti maha kamandati ja siis viisakalt korra järgi võistkonna kaupa bussi lubati. Kõigil oli ülev meeleolu ja kuigi tugevamad võistkonnad olid kohad sisse võtnud ees pool, leidus Kaja Pinol julgust tagant poolt hüüda: „Ees istuvad pugejad!” Noh, jah – oh seda kooliaega küll, kui kunagi sai klassiga väljasõitudel käidud… Meie ekskursioon läks siis Haapsalu linnusesse. Lossiplatsil istuti pinkidele ja peagi tutvustas Siiri Mere meile jälle natuke võistlust. Siis ilmus tõrvikuga torniaknale Valge Daam. Kui abilinnapea oma tervitusega ühele poole hakkas saama, oli Valge Daam aknalt kadunud ja tema asemele ilmus keegi mees, kes torniaknast nööriga alla laskus. Valge Daam aga tuli rahva sekka, tõi tõrviku abilinnapeale, kes sellega siis nööri läbi põletama hakkas. Nööri läbipõlemine pidi olema stardihetkeks. Ehk küll see esiti väga libedalt ei läinud, katkes nööri kannatus siiski ühel hetkel ja kõigi võistkondade esindajad tormasid lava kõrvalt kaarte haarama. Hillar sai kaardi kätte, jõudis meieni ja nüüd me siis üritasime selgust saada, kuhu ja mida järgmiseks. Pakis oli miski Haapsalu turismikaart – esmalt me ei märganud isegi seda, et seal linnakaardil ka mõned punktid on. Otsime mingit selgust, selle kohta mida peaks tegema, kuid mitte ei saa aru. Ümberringi pakivad teised oma kotte lahti ja võtavad priimuseid välja. Mis toimub? Miks te seda teete? Vastuseks saame, et priimused võib jätta maha. Kus see kirjas oli või kust seda teada saadi, jäigi meile selgusetuks. Igatahes kougin minagi koti ruttu lahti ja võtan priimuse välja. Oi kui tore – kotti sai kohe nii palju ruumi, et see polegi enam rebenemas (hiljem osutus see väga kasulikuks, kui mu kotil lukk laiali vajus ja kotti enam kinni ei tahtnud hoida). Nüüd kui teised juba minema jooksevad, avastame linnakaardilt punktid. Oleme viimaste hulgas, kes lossiõuelt lahkuvad. Alguses lippame ees minejate järel tänavanurgale, siis aga uurime kaarti ja selgub, et hoopiski teises suunas vaja minna. Järeldus, et kõigil ei ole sama rada, tuli pisut hilja. Igatahes on kaunis mööda Haapsalu linna joosta, kui õhtupäike on madalal ning linn vaikne. Punktid on tänavanurkadel ja lahe ääres. Manitsen Hillarit ikka aeglasemalt jooksma, sest see on alles algus. 50km pole mingi naljaasi. Viimane punkt on viaduktil, kus tänav läheb üle raudtee. Siin ootab ka esimene lisaülesanne – nöörvõrgul viaduktilt alla ronimine, punkti võtmine ja üles tagasi ronimine. Kogu ürituse ajal peab olema vähemalt ühe julgestusega kinni – nii et suurem vaev on karabiinide ümbertõstmine. Kuna SI-pulk on minu näpu otsas, siis mina seda ka tegema lähen. Enne on vaja aga ära oodata järjekord, sest rahva hajutamine pole eriti hästi õnnestunud. Nüüd on aega pilti teha ja puhata. Kui ülesanne sooritatud, paneme ajama. Hämarduma hakkab juba ja nii näib mulle, et lennuväljale minekuks on olemas ka otsetee. Kaardil olev joon tähistab aga hoopis aeda. Igatahes oleme ühel hetkel laia ja sügava kraavi ääres, millest üle ei saa. Kraavi taga paneb rahvas pidu ja ergutab umbes nii: „Kiirustage, te olete kõige viimased! Teised kõik on juba läinud!” Meie küsimuse peale, kust üle saab, vastatakse, et siit samast – ujuge aga üle. Pidutsejail nalja nabani! Meie aga hakkame vasakule läbi võsa ragistama. Lõpuks leidub ka tee ja truup, millest üle kraavi saame. Üle põllu, liini sihti pidi saame ka juba jalad märjaks. Oi milline rumalus oli siit otse üritada! Lätlased, kes olid sabas meie taga seisnud, liikusid nüüd ees. Näeme Team Durot ratastega vastu sõitmas ja Hillar paneb kella käima – huvitav palju me neile kaotame siis juba. Ka angaari juurde läheme ringiga ja kui me sealt ratastega minema saame on ka juba Ekstreem.ee kohal. Nüüd on vaja leida punkt nr.61 „hoone”. Selle leidmine meile raskusi ei valmista. Küll aga valmistab meile pisut raskust järgnev lisaülesanne. Nimelt on vaja vanast lagunenud ilmselt sõjalennuväe hoonest leida kolmelt korruselt 9 punkti ja kompostriga kaardile märked teha. 8 punkti tuleb kergelt kätte, kuid 9-dat otsime läbi kolme korruse oma 10min, enne kui leiame. Õieti leidis selle just Jaanika. Edasi sõites vaatame vaheaega Team Duroga ja see on juba 35 minutit – natuke palju alguse kohta. Jõuame järgi lätlastele ja teeme vahespurdi, raputades nad maha. Siis aga paneme õigest ristmikust mööda ja kuni me ringiga läbi linna sõidame, on nad meist jälle ees. Oh mis tore äpardus! Saame tükk aega sõita, enne kui eest jälle rattureid paistma hakkab. Külateedel üritan hoolikamalt kaarti lugeda, sest rohkem ei tahaks küll kusagilt ringi minna. Truubi juures, kus on järgmine punkt saame jälle ka tuttavast Läti võistkonnast mööda. Natuke maad edasi on aga üks tiim tee ääres ja pumpab rattal kummi. Üllatusega tunnen ära oma venna Peetri. Hüüan mööda sõites, et „Pane Peeter, pane!” Kuna minu plaan on Erja külast Uneste kaudu suund Martna peale võtta (et siis Jõesse küla kaudu jõuda järgmisse punkti 56), siis pöörame teele, mis alguses on küll sõitmiseks hea, kuid lõppeb äkki heinamaaga. Ots ümber ja tagasi teele, kust tulime. Nüüd on jälle kõik need, kes meist enne maha jäid, mööda saanud. Egas midagi – läheme teiste järgi ja sõidame üle Kirimäe. Maanteel lähen ette ja väntan päris hoogsalt. Teised istuvad tuules ja mitte ainult meie võistkond. 56 punkti võtmises jõuan ette vend Peetrist, kes on Metsapeatuse tiimiga enne meid punkti juurde jõudnud. Nemad on jõudnud juba mitu korda kummi parandada. Nüüd kulgeme alguses nende tuules. Et nende tempo aga meid ei rahulda, läheme mööda. Meie tempo aga näib neid rahuldavat, sest kuigi ma sõidan maanteel kohati ka 27km/h ja kiireminigi, ei jää nad meist maha. Kokre, Ohtla ja olemegi Liivi küla lautade lähedal. Siin teeme peatuse ja uurime kaarti. Peeter arvab, et oleks vaja veidi edasi sõita. Üks tiim oli aga enne meid just paremale pööranud. Ja siis ma seletan, et ikka paremale vaja minna. Vaatame kaarti ja Peeter ei arvanudki, et me juba Liivil oleme. Pöörame siis kõik üksmeelselt paremale, sõidame lautade vahelt läbi, kuid selle asemel, et kohe paremale pöörata, sõidame ees sõitnute eeskujul üle ristmiku ja pöörame alles siis paremale. Kui tee hakkab siksakke tegema, vaatan kaarti ja saan aru, et siia polnud meil tegelikult plaanis jõuda. Kuna valitud tee tundub punkti minevat isegi otsemini, siis arvan et tühja kah – läheme siis siit kaudu. Varsti peatub meie ees sõitnud tiim ja me jõuame neile järgi – jälle lätlased. Tundub et nad on aru saanud, et siit kaudu tulla oli viga. Kuna teed mööda saab rattaga sõita, siis meil oleks kahju otsa ümber pöörata ja nii paneme edasi. Nüüd kulgeb tee piki Liivi jõe kallast. Punkt 53 on teerajal, mis peaks jõe äärde välja jõudma. Nii et vaatame siis millal paremalt mõni teeots paistab. Enne punkti peaks veelgi üks tee pöörama ja selle järgi peaks ju ometi saama orienteeruda. Tee muutub iga kilomeetriga rööpalisemaks ja halvemini läbitavamaks. Enne punkti ei tohiks kaardi järgi teed üldse ollagi. Üks asi, millele ma aga tähelepanu ei pööra, on see, et jõgi ei tohiks enne punkti pöörata. Kui me oleme kaua sõitnud, märkame jalgrattureid ka teisel pool jõge. Huvitav, kuidas nad kavatsevad üle jõe saada. Varsti on ees ristmik ja nüüd tahaks selgust saada, mis teega tegu on. Üks tiim tuleb sellelt teelt ja nii me siis uurime, et kust nad tulevad. Nemad vastu, et tulid üle jõe ja otsivad ka 53. nagu meiegi, kuid selle tee peal seda küll veel polnud. Oleks nüüd oidu olnud ka kompassi vaadata, oleks me ilmselt oma veast aru saanud, et me juba punktist ammugi möödas oleme. Aga ei – ikka edasi vaja panna! Varsti on igasugune tee otsas ja kõmbime rattad käekõrval pika heina sees. Mingil hetkel märkame, et tagant on kadunud nii Peeter oma tiimiga, kui ka teised. Oleme täitsa üksi jäänud. Otsa ringi ka ei pööra – kuhugi me peame ju ometigi välja jõudma! Kui me siis lõpuks metsast välja jõuame ja end paika saame, on põhjust oigamiseks kuhjaga – oleme punktist rohkem kui 3km tagasi möödunud. (Hiljem saime teada, et Peeter oli oma tiimiga kaarti uurima jäänud ning kui võsast rattureid hakkas tulema. Olid nad selle põhjust uurinud ning sealt leidnud tee ja samuti ka punkti 53. Et Peeter oli oma mobla maha jätnud, siis tal ka minu numbrit peas ei olnud ja nii ei saanud ta meile ka „kõrvalist abi” osutada.) Meie aga otsustasime nüüd teed mööda sõita ja punkti 53 ringiga mööda teed võtta. Alguses oli kõik kena ja kui me küla vahelt metsa vahele saime oli ka kraav ilusti näha. Järgmiseks pööras teelt maha üks üsna heina kasvanud kõrvaltee. Kaardi järgi oleks võinud oletada, et ka see tee, kuhu meil vaja minna, peaks selles suunas pöörama. Et aga ühtegi teelt maha pööramist kaardil ei olnud ja ainuke korralikult läbitav tee oli see, millel kulgesime, panime teed mööda edasi. Meil oli ju ometigi sellest jalgsi ukerdamisest villand saanud. Varsti hakkas kahel poole paistma iga natukese aja tagant teega ristuvaid kraave. Kui me olime oma 2 ja pool kilti maha vändanud, oli selge, et oleme valel teel. Natuke uurimist ja kompassi vaatamist ja meile sai selgeks, et seda teed kaardil polegi – see on pärast kaardi mõõdistamist siia ehitatud! Ots ümber ja tagasi! Ja siis pöörame sellele heina kasvanud teele ja sõidame seda mööda. Alguses päris hea tee muutub aga üha raskemini läbitavamaks. Varsti vedeleb keset teed jalgratas. Kedagi ei paista. Mõne aja pärast sõidab üks mees rattaga vastu ja pisut hiljem tuleb teine jalgsi. Me polegi väga üksi. Kui lõpuks saan teiste korduvatele küsimustele (Kas me oleme juba sellel teel, kuhu oleksime pidanud jõudma?) vastata, et nüüd lõpuks oleme sellel tee, mida mööda algselt plaan oli tulla, leiame end palju paremalt teel, kui see, mida mööda siia jõudsime. Kui oleme tee äärde jäävast talust möödunud, jõuame metsavahel jälle sellisele teele, kus rattaid tuleb taas käekõrval talutada. Vahepeal on oluliselt valgemaks läinud ning lambi võiks peaaegu ära kustutada. Lihtsalt kaarti on parem vaadata lambiga. Punkti 53 juures võtame kotid seljast ja otsime nosimist. Igatahes oli läinud mitu tundi sellesse punkti jõudmiseks – et nüüd juba päris valge väljas, oleks õigem öelda, et kogu öö. Varsti ilmub veel üks tiim välja ja edasi liigume juba koos. Nojah, ei saanudki palju edasi minna, kui olime kohas, kus enne sellest teeotsast mööda panime. Ega see „teeots” poleks nüüdki eriti märgatav, kui sinna vahepeal korralik magistraal sisse poleks tallatud. Siin samas ületame ka Liivi jõe mööda kopratammi, kus ilmselt selle ehitaja laip vedeleb. Ju on kobras kaitsnud oma tammi eluhinnaga. Järgneb tõsine rataste talutamine tihedas võpsikus. Esialgu on üks lai jäljerada ees, siis aga kipuvad need rajad hargnema ning meie üritame hoida veidi paremale. Teine võistkond läheb vasemale, kuid meist veel paremal kostab ka kolmanda võistkonna hõikeid. Just siis kui me oleme sattunud täielikku rägastikku, kust rattaga läbimurdmine võimatuks muutub, kuuleme vasemal oleva võistkonna hüüet: „Siin on midagi teeraja sarnast!” Kohe võtame kiiruga suuna sinna poole. Kui mina jalgratast okstest lahti tirin, pääseb see aga kiskumise peale järsult lahti ning maandub mingi terava kohaga (oletan et esihammasrattaga) minu parema jala sääremarjale. Jube kui haiget sai! Kui oleme teerajal, veendun üsna pea, et siin muud võimalust pole, kui et sellel rajal peabki järgmine punkt 43 olema. Sinna me aga veel niipea ei jõua. Ise mõtisklen, et huvitav kuidas rattaetapp sellisesse rappa on aetud! Loogiline oleks ju, et rattaetapil ikkagi sõidetakse ratta seljas, mitte ei tassita rattaid seljas. Minul hakkab parem sääremari aga järjest rohkem valusaks muutuma. Ilmselt oli rattalt saadud hoop tabanud mingi närvi piirkonda. Punkt 43 on sellel teel. Kui lõpuks jälle ratastega sõita saame ja maanteele jõuame, näeme ka juba päikest tõusmas. Hommik on saabunud ja meie järgmine sihtpunkt on Kasari jõe ääres punkt nr 130. Enne punkti jõudmist lippab meile mitu võistkonda vastu ja me mõistame, et me pole ainsad, kes 53 võtmisega hädas on olnud. Punktis leiame eest suure hulga rattaid. Minu lootus, et jooksjad enne kanuuetappi lihtsalt orienteerumise lisaülesandele suunduvad, ei pea paika. Järgmine etapp pole siiski mitte kanuuga vaid jalgsi. Kas minna Kasari jõe kallast mööda või läbi Keskküla raba? Noh, raba meeldib meile rohkem. Pealegi näib, et rabas ka mingid rajad on. Kui me raba servale jõuame, ei hakka me pikemalt raja otsingule aega kulutama. Võtame asimuudi järgi sihi ja kõmbime mööda raba minema. Kui möödunud aastal oli asimuudiks vari, siis sel aastal liigume meile otse vastu paistva päikese järgi. Kaunis on siin rabas! Nüüd ongi käes see hetk, milleks põhiliselt sellele võistlusele sai tuldud. Millal siis veel läheks üks seltskond suvehommikul rabasse päikesetõusu nautima, kui mitte 36h võistlusel. Päike on küll juba tükk aega taevas, kuid me võime ju eeldada, et need kes sellist ringi sisse ei teinud nagu meie, läksid siit just päikesetõusu ajal läbi. Jõekaldal oleks ilmselt kiiremini liikunud kui rabas, kuid see elamus oli siit tulekut väärt! Kaunis õitsev raba ja kusagil rabaservas kukkuv kägu. Päiksekiired paitamas põski, sammume läbi sambla. Mingil hetkel jõuame ka mingile rajale, kuid see on niiske ja nii pöörame sellelt jälle kõrvale. Kui oleme laia oja ületanud kopratammi kaudu ning sammume mööda teed turbakaevanduse suunas, kohtame teist võistkonda, kes tahab ilmselt oja ületada läbi vee. Anname neile head nõu mitte oja sügavust kehaga mõõtma hakata, vaid minna vähem kui 100 meetrit kallast mööda tagasi ja kõndida üle kopratammi. Turbaraba servas teeme pilti ja kui me siis punkti 52 „hoone” otsima hakkame, ei leia me seda mitte. Miski vundament on siin vaid… Läheme veel edasi ja kui tee pöörab, saame aru, et juba möödas oleme punktist. Tagasi minnes tuleb ka teine tiim juba järgi ja ei leia nemadki seda „hoonet” siit. Mina teen veel katse ja jooksen paarsada meetrit eemale, kuid ei midagi. Tagasi jõudes uurin hoolega kaarti ja teen järelduse, et tulime enne õigest kohast mööda. Läheme siis tagasi ja hoone mida me enne ei märganud on eemal puude vahel täitsa olemas – muidugi teisel pool teed. Ega ta teisest suunast tulles ei paistnud ka muidugi. Hoone juures on järgmisse punkti suunavaid numbreid kaks ühele listaud märge jalgsi, teisele rattaga. Meie kes juhendit väga hoolega ei uurinud ja ka Siiri sõnu väga selgelt meelde ei jätnud, arutame omavahel, et see vist tähendab seda, et nüüd võib valida, kas lähed jalgsi punkti 38 või siis lähed tagasi, võtad ratta ja suundud punkti 126. Ha-ha-haa! Kas me tõesti olime juba ühe ööga nii segi end pingutanud :-P „Valime” siis jalgsi mineku (mõistmata, et järgmisse punkti suunavad viidad olid tähistatud vastavalt sellele, mis etapil parajasti oled ja nüüd pidigi sellesse punkti minema). Kõmbime enne teist tiimi minema (jooksmisest pole enam juttugi) ja kui me maanteel oleme, paistab teine võistkond esiti üsna kaugelt. Varsti nihkuvad nad lähemale. Hillar teatab, et villidest ta ei pääse. Mõne kilomeetri järel tunnen ka mina oma jalgadest, et minugi taldade all on alanud villide tekkimine. Udruma külas pöörame suurelt asfaltteelt kõrvalteele ja teeme peatuse. Meie Hillariga peame organismist mõned asjad välja heitma, Jaanika tegeleb niisama päevitamise ja puhkamisega. Teine võistkond kes tagant tuli, läheb mööda. Meie mugime võileibu. Siin teeme Hillariga ka otsuse, et villide hõõrdumise vähendamiseks vahetame sokid ära. Ai, ai, ai – kükitada ei saa, sest parema jalaga on ikka väga valus lugu. Et kuivad sokid kohe märjaks ei saaks, panen mina kahe soki vahele ka veel kilekotid. Alguses on üsna mõnus niimoodi astuda. Varsti saab aga teekene otsa ja meil tuleb hea mitu kilomeetrit kulgeda suhteliselt niiske metsa all. Mingil hetkel hakkab kostma eest autohääli ja rõõmustamiseks on ka põhjust – jõuamegi maanteele välja. Natuke asfalti ja jälle kõrvaltee. Punktiga 38 kehtib sama jama – vare on, kuid punkti pole. Et oleme teisele tiimile järgi jõudnud, kammime ümbrust koos – see annab lõpuks ka tulemuse. Teised panevad kohe minema, meie võtame asja rahulikult. Meil pole enam kuhugi kiiret – tuleb lihtsalt lõpuni jõuda. Kui me siis niimoodi teed mööda edasi astume, leiame maast vedelemast kaardi. Muidugi korjame selle üles ja esiti rõõmustab Hillar, et nüüd saame mõlemad kaarti vaadata. Mina olen lahti teinud paki rosinaid ja nosin neid. Peagi märkavad teised vastu jooksvat meest. Hillar oletab, et kaardile tullakse järgi. Mees astubki vastu ja uurib et ega me kaarti pole leidnud. Meie kostame, et vedeleb jah neid siin ning mina ütlen, et kätte annan ainult ühel tingimusel. Tingimus mehele sobib – nimelt nõudsin, et ta peab rosinaid ka võtma. Ajame veidi juttu ja siis lippab mees oma võistkonda püüdma. Jälle kohtame üht 36h võistluse „võlusid” – sammuda kilomeetrite kaupa sirgeid teid ja sihte mööda. Aga kuna meie seltskond on positiivne ja meil on millest rääkida, siis see ei tundugi nii nüri. Mingil hetkel pöörame teelt ning kulgeme piki kraavi. Siin pole küll teed, kuid on kõrgem ja kuivem vall, mida peaaegu teeks võiks nimetada. Jaanika komistab ja kukub otse nõgestesse – ai, ai! See küll hea polnud! Varsti kraav lõppeb ja ees on lagedamaid kohti. Pärast ühte kraaviületust paistab vasakul heinamaal vana talukoht. Et minu jook on otsas, siis lähen sinna otsima, et äkki seal mõni vana kaev on – ei ole muidugi mingit kaevu. Edasi! Üldiselt on meil kõigil juba jook otsas, aga kuum suvepäike põhjustab üha kasvavat janu. Enne punkti 63 jõudmist ületame Luiste jõe. Kaarti uurides peaks jõe vasakul kaldal justkui mingi teerajake olema, kuid tegelikkuses on seal päris läbitamatu rägastik ja kopraaugud. Paremal kaldal on liikumine aga hoopis hõlpsam. Kui leiame ühe oja mis jõkke suubub, otsustan mina oma pudeli selle veega täita – noh, vesi on veidi hägune, kuid maitseb täitsa vee moodi. Kui mina olen ühe pudelitäie kõrist alla kummutanud ning susse püsti ei viska, söandavad ka Hillar ja Jaanika seda ojavett janu kustutamiseks pruukida. Piki jõge edasi minnes märkame jões täis läinud kopra raibet. Mul on lausa hea meel, et me vett jõest ei võtnud. Ojas küll vaevalt mõnda laipa vedeles. Punktist 63 edasi minnes, avastame seal kus tee otsa saab, pikutab terve võistkonna jagu lätlasi männimetsa all. Hillar astub neile ligi ja teeb pikutajatest pilti. Kuna koht on päris kenake ja ees paistab jälle pikem metsas tammumine, vahetame meie Hillariga sokke – Jaanikal vahetussokke pole ja nii tema lihtsalt pikutab. Varsti hakkavad ka lätlased liigutama, kuid meie teeme minekut. Männimetsa sihi lõpus on kraav, millest üle juba ei astu. Otsime siis koha, kust üle kraavi saame ja kulgeme sellega ristuva kraavi suunas edasi. Siin paistab ka teiste jälgi. Et järgmine punkt on lagendiku servas asetsev tiik, siis mina loodan leida selle tiigi, võttes suuna lagendikule. Lagendikud on aga nii korralikult vahepeal võssa kasvanud, et see mis siin kaardi tegemise ajal oli, on ammu muutunud. Nii me ka sellest tiigist mööda paneme. Varsti liigume orientiiri leidmiseks uuesti kraavi suunas. Nüüd ragistab tagant poolt mitu võistkonda mööda. Üks aga tuleb meile vastu. Nemad on teada saanud, et punkt on juba seljataga. Nii ongi – leiame varsti sissetrambitud raja ja seda mööda tagasi minnes selgub, et olime punktist tubli 200 või enamgi meetrit juba möödas. Peagi jõuame talu juurde – taluõuel on kaev. Teised liiguvad edasi, aga meie, kes me siiski ei tea kui kaugel võiks olla see koht, kus korraldajad vett pakuvad, otsustame et meie palume viisakalt joogivett sellest talust – pealegi on ka ojast ammutatud vesi otsakorral. Mina arutlen Hillariga selle üle, et kas me kasutame kõrvalist abi, kui talust vett palume. Üldiselt jõuame järeldusele, et kui me vee ise kaevust välja tõmbame, siis me kõrvalist abi ei kasuta, kui aga perenaine ise vee kaevust välja tõmbab, siis oleks see juba kõrvalise abi kasutamine. Kuigi meil on olemas ka nöör, mille me saaksime joogipudeli külge siduda ja nii endile ise kaevust vee välja tõmmata, ei ole talu perenaine sellega nõus ja vesi saab kaevust siiski tema ämbriga üles tõmmatud. Perenaine teatab meile, et tal on just hernesupp valmis saanud ja kui meil peaksid kõhud tühjad olema, siis ta pakuks meile meeleldi ka suppi. Enne kui Hillar midagi öelda jõuab, teatan mina, et meil on oma toit kaasas ja nälga me ei näe. Pärast Hillar torises küll veidi, et soe supp oleks ikka etem olnud kui meie võileivad, kuid kuna vee ammutamine kaevust kohaliku ämbriga oli isegi juba „peaaegu” kõrvalise abi kasutamine, siis hernesupp oleks olnud juba selge võistlusmäärustiku rikkumine ja mina poleks seda küll lubanud – ei endale ega ka teistele. Igatahes oli meil nüüd vähemalt joogivesi olemas ja see oli peamine. Punkt 49 tähendab pikka kõmpimist mööda teed. Teeme tee ääres veel ühe sokivahetuse peatuse, kus sööme küüslaugupeekoniga võileibu. Jaanika neid ei söö, sest tema väitel pole see peekon vaid pekk. Nüüd siis uuesti püsti ja minema. Mingil hetkel jään Jaanikast ja Hillarist veidi maha. Kaart on Hillari käes ja liigume tema juhtimisel. Kuna kõht sai just täis söödud, tuleb mulle varsti meeletu rammestus peale ja ma võitlen kangesti kallale kippuva unega. Täitsa raske on teistega sammu pidada. Mitu korda on hetki, kus ma tunnen, et teadvusel olekule hakkavad lüngad sisse tulema. Juba meenutan eelmise aasta unega heitlemist kanuuetapil ja mõtlen et nüüd hakkab siis peale. Ja nii ta ongi, et kipun täitsa maha jääma, sest uni ja rammestus takerdavad jalgu. Oi milline unisuse käes kannatamine! Jaanika ja Hillar räägivad ees ja ilmselt see hoiab neid rohkem ärkvel. Kui me oleme mingi talu juurest lõpuks raiesmiku servale jõudnud ning Hillar arvab, et edasi peaks minema jälle märga metsa, nõuan ma kaardi endale ja uurin kus me oleme. Uimase peaga ei tea kohe ise ka mida tegema peaks, kuid metsa ragistama mind küll ei kutsu. Nii teen ettepaneku liikuda mööda raiesmikku paremale. Raiesmikul oksarisu ületades hakkab ka uni taanduma. Kuigi ka siin pole kuiv ja jalad lirtsuvad, jõuame peagi siiski välja sinna, kus on juba sissetrambitud rajad. Näeme ka veel rahvast ning punkti leidmine raskusi ei valmista. Ma ei taha mõeldagi, kuhu me oleksime jõudnud, kui sinna märga metsa oleksime sukeldunud. Nüüd on aga põhjust rõõmustamiseks – järgmine punkt 128 on kanuuetapi algus. Kanuu algusse läheme teed mööda ringi ja kaotame sellega ka veel lisaks aega. Märgime punkti ära ja siis lebotame tükk aega enne kui kanuusse kobime. Red Bull annab tiivad. Kui me siis kanuuga veele oleme läinud, saan Jaanikat rõõmustada teatega, et kahel eelneval 36h võistlusel oleme kanuu kummuli ajanud. Jaanika arvab, et äkki täna nii ei teeks… Igatahes hakkame nüüd kõvasti tõmbama ja tegelikult järgnebki kogu võistluse üks meeldivam osa. Jaanika palub meid, et me õpetaksime ka tema Xdreami võistkonna poisid nii kiiresti kanuutama. Ilm ilus, Kasari jõgi kaunis – kusagil ees pidavat olema ka talu, kust vett peab saama. Meil vett aga vaja pole ja nii mul jääbki see talu tähele panemata. Kui Hillar tahab hädale, siis meie Jaanikaga otsustame sel ajal end värskendada jões ujumisega. Jahe vesi teeb meeled erksaks ja loputab maha ka higi. Täitsa inimese tunne tuleb. Oleme just möödunud ühest talust, kus peremehel üürgab lustikummut mingeid erilisi aariaid. Täitsa koom tegelane ikka. Aga noh – maitse üle me vaidlema ei hakka (eriti veel muusikalise maitse üle), küll aga teeb see meile nalja, sest kogu ümbruskond kajab nendest aariatest. Hillarile aga ujumiseks aega ei jäänud – hea et hädastki lahti sai. Nüüd lükkame kanuu uuesti veele ja läheme jälitama teist kanuud, mis enne meie peatust juba paistma hakkas. Sellele jõuame järgi alles tüki aja pärast. Aga jah – meie minek on hoopis teine, kui neil. Punkt 54 on jõekäärus. Siin on veel üks kanuu. Mina lippan keskelt punkti võtma, kuid punkt ennäe on hoopis teisel pool jõge. Astun vette ja saan aru, et siit juba läbi ei kõnni. Tagasi minna ka palju maad, fotokas ja mobla ka taskus… Äh, viskan riided seljast ja ujun üle. Punkt võetud, tagasi ujuda, riided selga visata ja kiirel sammul tagasi. Noh, see polnud kaugeltki kiireim punkti võtmine, kuid riided jäid vähemalt kuivaks. Nüüd kisume aeru juba mõnuga ning loodame veel kellelegi järgi jõuda. Mida aeg edasi, seda lootusetumaks selles osas muutume. Aga vähemalt pole meil põrmugi und ja meil on ka jututeemad sellised, mis emotsioone üleval hoiavad – alustades košmaarsete kogemustega matkadel ja seiklusvõistlustel ning lõpetades teemaga „kuidas suhtuda armukese pidamisse”. Tunnikesed veerevad sama kiiresti, kui ümbritsev jõekallas ning kui me punkti 65 jõuame veel pärast päikeseloojangut, siis kanuu lõpu punktis 130 on juba päris hämar – igatahes lamp peas põleb juba tükk aega. Kanuud veest välja tirides tabab meid aga šokk – väidetavalt pole võitja veel finišisse jõudnud. Jaanika võib lausa oiata, sest see tähendab, et kuidas ta ka kanuus ei rääkinud, kui väga ta telgis magada igatseb – see igatsus ei täitu veel niipea. Pärast päästevesti seljast viskamist hakkab külm. Punktis on lõke, mille ääres me nüüd endid soojendame. Öö on aga nii külm, et selle sooja tule äärest ei taha kuidagi ära minna. Ajame mõnusalt juttu ning molutame, kuni kohale jõuab ka järgmine kanuu. Kell on pool üks läbi, kui telefoni teel jõuab punkti info, et esimene tiim on finišisse jõudnud. Meie läheme ratastele teadmisega, et distantsi on meie kui viimaste võistkondade jaoks lühendatud. Järgmine punkt on jällegi see „hoone”, kus meil jalgsi juba kord käidud. Seega teame ka juba sellest järgmist punkti. Igatahes mina ajan endale fliisi selga ja tundub et õigesti teen, sest selle öö jahedust ei anna võrreldagi eelmise öö soojusega. Ma juba kahetsen, et ma ei võtnud pikkade sõrmedega suusakindaid kaasa. Maanteel püüab Jaanika minuga pidevalt rääkida, et und peletada. Eks ta ole – teine öö on käes ja uni hakkab meid teadupärast varsti verejanuliselt kimbutama. Meie räägime sellest millist muusikat me kuulame. Hillar püüab ka vahepeal kõrvale sõita ning vestlusse sekkuda, kuid rattasõidul pole see nii lihtne, kui kanuus. Kuna on suhteliselt hämar, on meil nüüdki veel selle „hoone” leidmisega raskusi. Hillar tuleb aga selle „hoone” juurde kaasa – ta nimelt loodab, et äkki saab seal kuhugi pikali visata ja veidi tukastada. Ei saa! Hillari järgmine ettepanek on – teeme kusagile lõkke üles ja magame natuke. Mina olen aga fliisi seljast ära võtnud ning jahedus on mulle mõjunud värskendavalt. Nii ma ütlen, et läheme järgmisse punkti ja tee peal vaatame mis saab. Hillar on sunnitud edasi liikuma. Järgmisse punkti 126 on küllalt palju maad – igatahes punkti ligi jõudes näib, et hakkab juba valgemaks minema. Meie Jaanikaga liigume päris hästi, kuid Hillaril on juba raskusi taga püsimisega. Kui ma siis jõuan kohta, kust peaks punkti võtma minema ja Hillar kohale jõuab, on tema näol selline ära seletatud ilme, et ma kahetsen siiralt, et ma ei küsinud temalt fotokat, et sellest pilti teha – kõige „ära kukkunuma” näoga Hillar, keda ma oma elus näinud olen! Hillar ütleb purjus inimese häälega lihtsalt: „Asi läheb juba ohtlikuks – ma pean magama!” ning viskab tee äärde külili. Mina lähen võtan punkti ära ning jõuan tagasi. Vaatame kella ja otsustame Jaanikaga, et aitab Hillarile veerandist tunnist küll. Ajame ta üles. Edasi sõites pole Hillar kuigi palju värskem, kuid magama ta sõites enam ei jää. Punkt 34 on küngas. Ilmselgelt pööran liiga vara teelt ära. Mingi künkakene siin on, kuid punkti küll pole. Kammime Jaanikaga ümbrust läbi, kuid punkti pole. Juba mõtleme, et keegi on punkti ära virutanud ning et sellest vaja korraldajale teada anda, kui äkki vurab maanteel üks tiim mööda. Hõikan, et kas te leidsite punkti, kuid nad ei kuule. Huvitav kuhu nad lähevad? Ajame Hillarit üles – see mees ei tee esialgu väljagi ning norskab aga edasi. Siis aga tõuseb togimise peale üles. Veel üks võistkond paneb maanteel mööda. Mina hõikan, et mis punkti te lähete. Nemad aga ei tee meist väljagi. Heaküll, paneme järgi. No muidugi – varsti leiame ka „künka” mis ikka täitsa künka nime väärib – päris kõrge mäekene. Nüüd kulgemegi koos kahe mööda sõitnud tiimiga edasi. Punktis 54 teatakse, et meile määratud lisaülesanne asendatakse ajatrahviga, sest me kindlasti ei suudaks seda lisaülesannet nii sooritada, et kontrollaja sees finišisse jõuda. Meil suva – peaasi et edasi saame minna. Punkti 35 jõuame teistega enam-vähem samal ajal. Järgmine punkt jälle 40 „angaar” Kuulen, kuidas meestetiimis arutatakse, et läheme asfaldile välja ja siis võtame hea hoo üles… Meil nende plaani kaardi pealt aega uurida pole – meie kavatseme lühimat maanteed mööda sõita. Esmalt aga sattume sellisele lahtiste kividega lõigule, kus sõita saab sisuliselt vaid püsti. No ja seda hullu teed on ka ikka täitsa pikalt. Lõpuks saame kruusale ja nüüd ütleb Hillar mulle, et kuna nüüd on juba lõppu minek niikuinii, siis ma võiks ka natuke kiiremini sõita. Ma siis teen oma parima, et liikuda 26km/h, kuid uni hakkab peale kippuma ja nii langeb kiirus mitut puhku 21km/h. Korra sõidab Jaanika kõrvale ja ütleb: „Ma vaatan, et sul see ratas üldse ei liigu!” Eks ma siis üritan kiiremini sõita ja ajan kiiruse jälle 25-26km/h. Aga jah, varsti tõmbab rammestus mulle jälle nagu „unimütsi” pähe ja jälle märkan olulist kiiruse kahanemist. Piinlik küll, kuid Jaanika sõidab ette ja ütleb, et kui ma ikka nii uimane olen, siis tema võib ka vedada. Oh hullu küll – see naine kruvib kiiruse üle 30km/h ja mul on täitsa tegu, et tal tuules püsida. Ise mõtlen, et mida see Hillar veel seal taga suudab, kui juba minulgi on raske. Aga mees on minu taga ja maha ei jää. Ristmikel ja teede hargnemisel küsib Jaanika, et kuhu sõita. Mina olen hädas tal tuules püsimisegagi, mis siis veel rääkida sellest et jõuaks kaarti jälgida! Mõned korrad pakun välja kuhu vaja pöörata, olemata selles üldse kindel. Nagu hiljem selgub, osutus valik siiski õigeks. Minu ettekujutus, et Jaanika peaks hiljemalt 5km järel juba üsna läbi olema, ei pea paika. Kihutab teine ees nii et kivid lendavad ja spidokas näitab ikka üle 30km/h. Mõtlen, et huvitav miks Jaanika rattamaratonidel ei sõida ja muudkui auhindu taskusse ei topi… Lõpuks jõuame asfaldile ja pöörame paremale. Nüüd uurin veidi kaarti ja Jaanika laseb mul ees sõita, et me kusagil valesti ei paneks. Natukese aja pärast läheb ta aga jälle uuesti ette ja teeb meil Hillariga elu jälle kibedaks. Huvitav küll – enne võistlust hoiatas Jaanika meid, et me ikka liiga kiiresti ei liiguks, sest tema ei jõua muidu – nüüd aga vajutab nii et meil toss väljas. Kui me angaari ette jõuame, alustab sealt just liikumist meeste tiim, kes oli kavatsenud asfaldil kõva tempot teha. Ilmselgelt on nad meie saabumise üle üllatunud. Kuna nüüd suunatakse meid finišisse, püüame neile veel enne lõppu järgi jõuda. Hillar läheb ka korraks lennuväljal ette ja tõmbab kiiruse isegi üle 40km/h. Ma mõtlen et kust see mees veel selle jõu võtab, kuid samas märkan et Jaanika ei saa sellise kiirusega sõita ja kamandan Hillarit aeglasemalt sõitma. Saamegi meeste tiimi kätte ja läheme mööda. Oo milline võistlushasart äkki meid haarab. Kuigi me ei tea kui palju trahve meie või nemad lühendatud raja pärast saavad, tahame neile finišiheitluses ikkagi särgi püksi toppida. Korraga jääb Jaanika maha. Põhjus lihtne – rattal tuli kett maha. Hillar läheb appi. No ei seda kohta enam ei püüa… Teine võistkond aga pöörab liiga vara paremale ja lähevad valesti. Nüüd väntame jälle elu eest ja kuni nemad oma veast aru saavad, on meil korralik edumaa. Minagi pööran valesti ja 50m pärast vaatab vastu mererand. Ruttu tagasi! Ilmselt on teine tiim juba meiega võistlemisest loobunud, sest see väike möödapanek ei sulatanud meie edumaad täiesti ära. Nii jõuamegi finišisse, kus veel veekeetmise lisaülesanne ootab. Arvamus et nüüd on enamus võistkondi juba finišis, osutub aga täitsa valeks. Paljudel ei lühendatud rada nii palju kui meil ja nii hakkab tiime järjepanu saabuma veel pärast meid. Ekstreem.ee on läbinud kogu raja – nööriga laskumise ülesanne jäi neil küll tegemata, sest see uks mille taga nöör asus, oli lukku pandud ja keset ööd seal kedagi enam polnud. Meil on hea meel, et see kõik läbi on ja nii me suundume sauna. Leilis tuleb aga uni meid jälle tervitama, nii et ega me end enam kauem ärkvel ei kavatsegi hoida ning roomame ära telki.

Kui me kaunis päikesepaistes lõpuks silmad lahti teeme, saame teada et oleme maha maganud nii autasustamise, kui ka hommikusöögi. Enamus telke ja autosid on platsilt juba kadunud. Ajame oma valusad liikmed püsti ning kakerdame telgist välja. Ega siin polegi muud teha, kui kogu kola (rattad, telk ja võistlusjuustud) auto peale kupatada ja siis minekut teha. Otsustame aga enne lahku minekut siiski veel ühe ühise korraliku lõunasöögi teha. Nii me siis otsime Haapsalust ühe viisaka kohviku ja pugime lisaks koha pealt tellitule ka Hillari kaasa võetud Eesti Pagari kooki. Päris mõnus on kohviku õues istuda niimoodi. Poleks pooltki nii mõnus, kui sellele poleks eelnenud 36-h kestvusvõistlust!

Kommentaare ei ole: