esmaspäev, 14. mai 2007

13.05.2007 25.Tartu Jooksumaraton


Neljapäevase Tehvandi o-päevaku järel otsustasin kuni pühapäevani puhata. Kuigi Haanja Rattaklubi rahvas käis Rõuge Rattamaratoni avatud rada sõitmas, jätsin mina selle ürituse vahele. Jooksumaratoniks ma mingit spetsiaalset trenni ei teinud. Märtsis Otepää – Tartu jooksumaratoniks treenides sai tugev põhi alla laotud ja nüüd on saanud vormi iganädalaste o-päevakutega ja muude jooksuvõistlustega vaid parandatud. Nõndaks võis eeldada, et sellel maratonil jooksen välja oma parima Tartu Maratoni aja (ja miks mitte ka koha). Jooksumaraton on mul siiani nelikürituses olnud kõige viletsam ala. Suusamaratonil on koht muidugi veel tagasihoidlikum, kuid arvestades osalejate hulka, siis pole põhjust selle pärast kurta olnud. Jooksumaratoni jooksin 2006 aastal pooltõbisena ja nii ka sellest head nahka ei saanud – 1:51:29,2 ajaga vaid 490.koht. Tänavu ei osanudki esiti midagi tahta. No kindlasti tahtsin ma finišisse jõuda ajaga alla 1:45 ning kuivõrd Ümber Tamula järve jooksul oli ka hea koht olnud, siis tekkis tahtmine jõuda ka esimese 250 hulka.

Hommikul jõudsime koos Hillari ja vend Peetriga stardipaika. Riietumise, asjade pakkimise ning pildistamise järel tegime tavapärase soojendusringi Tehvandi suusahüppetorni juurde. Nüüd kohtasime ka Kermot, kes samuti sooja tegi. Hillar vaatas uut valmivat K90 mäe torni ning ütles: „Huvitav miks ma küll tahan siit tornist hüpata?!” Jah, kui sul on ikkagi maailmameistritiitel olemas, siis olgu sul pealegi aastaid pea 40 ning hüppesuusad juba aastaid nurgas seisnud – ikkagi tahad lennata…

Stardikoridoris trehvasime Väinoga ning jutuks ikka see, et milline taktika siis valida. Väino otsis kedagi, kellega oleks hea koos lipata. Mina aga kostsin, et eks võib ju plaanida küll, et alguses hoian end tagasi, kuid niikuinii läheb jälle nii nagu alati – jooksen teistega kaasa ja rahulikust algusest ei tule jälle miskit välja. Selle peale kostis Väino, et siis küll minust tema jaoks asja pole. Liikusin siis stardikoridoris ette poole ja kohtasin Põtti ehk siis Toomas Pindist. Küsisin, et kui ma tema kõrvale hoian, kas ma siis pildile ka saan. Tema vastu, et kui ma tahan pildil olla, siis peaksin Art Soonetsile ligi hoidma. Uurisin siis Toomaselt, et kas ta plaanib jälle koos Art Soonetsiga joosta. Möödunud aastal küpsetas Art Toomase nii ära, et kui ma talle järgi jõudsin ei suutnud ta isegi enam minuga koos püsida, kuigi alguses nad koos minu vaateväljast kadusid. Nüüd olla aga Art lubanud oma põlvevigastuse tõttu jooksu rahulikult võtta ning Toomasega koos joosta. Peagi kui rahvas lindi alt läbi ronis ja tagumised stardigrupid ühinesid, sai kuulda ka Art Soonetsi valju häält: „Noh, tormake nüüd! Veel on võimalik ette poole trügida!” Toomas hõikab Arti, et mis ta seal kisab. Art seletab siis, et on ikka naljakas vaadata küll, kui rahvas trügib ette poole, just nagu sõltuks stardipositsioonist jube palju. Tõsi ta on – ega siin pole suusamaraton ega rattaralli, kus stardi järgselt sabas seistes rong eest ära sõidab.
Start antud, liigun massis, kuid kui ruumi tekkima hakkab, lippan teiste vahelt ette poole. Esmalt saan Ivariga kokku. Ütlen, et Rattaklubi roheliste särkidega mehed võiks kokku ajada ja koos joosta. Ivar vastu: „Jookse, jookse maratoonar! Ma võtan rahulikult.” Jooksen siis edasi ja Varsti jõuan Hillarile järgi. Lükkan teda veidi demonstratiivselt selja tagant käega. „Kuhu sul nii kiire on?” küsib Hillar. Mina vastu: „Kiirustasin sulle järgi, et sinuga koos joosta.” Hillar on siiani mind võitnud kõigil Tartu Jooksumaratonidel. Ja enamasti üsna ülekaalukalt. Nüüd ma siis lippan temast mööda ja liigun rahuliku sammuga. Selja tagant kuulen aga Hillari parastavat kommentaari: „Näed, lubas koos joosta, aga ikkagi läheb minema!” Noh, kui ta nii rahuliku tempoga kaasa ei tule, siis ma ei saa tõesti temaga koos joosta. Pealgi on kusagil jooksmas veel ka Taavi ja Peeter ja… Allamäge hakkab aga rahvast ka minust mööda voorima. Lipake aga – mina jooksen oma jooksu ning ennast kinnijoosta mul pole küll plaanis. Tõusul üritan ikkagi teistega sammu pidada. Tee on veel rahvast täis. Tõusul kepsutab minust mööda üks neidis. Vaatan tema kerget minekut ja mõtlen et huvitav küll, kuidas see noor naisterahvas ka ennast tunda võib, kui mina kes ma palju aeglasemalt jooksen, juba võhmal olen… Peatselt märkan Haanja Rattaklubi särgis meest rattaga mööda sõitmas. Pait Hirv on tulnud klubi mehi rajale toetama. Varsti pakub juba ka juua. Mina veel juua ei taha. Mingil hetkel lippab mööda Ints (Indrek Talmet). Ei tahaks teda küll eest ära lasta ja nii lippan tema sabas natuke aega. Mudasest kohast ümber joostes jääb ta minu selja taha. Rohkem ta minust ei möödugi. Umbes kuuendal kilomeetril lippab minust mööda Margus Tinno ja julgustab: „Jõuad, jõuad!” Mina olen just laskumisel pulsi üles ajanud ning üritan jälle normaalset rütmi taastada. Lisan sammu ja püüan Marguse tuules püsida. Nagu igal aastal, nii saabub ka nüüd kõige raskem moment seitsmendal kilomeetril. Ähin ja puhin Marguse selja taga – raske on, kuid peab pingutama. Kas see mulle lõpu poole kalliks maksma ei lähe, kui ma nüüd äkki endale liiga teen…? Noh, ei usu eriti – ma olen ikka trenni ka teinud ja 23km peaks olema mulle küll suhteliselt lühike distants. Kohas kus oja ületusel joostakse üle betoonist silla, on paigaldatud ka lauad betoonastme ületuseks – ilmselt jalgratturitele. Mina otsustan sillale joosta lauale astudes. See on mugavam – pole vaja jalga nii palju tõsta. Sillalt maha astun ka lauale, aga nüüd pole kivi mitte laua otsa all vaid kaugemal. Kuna minu jalg asetub laua otsale, siis kaalub minu raskus laua otsa alla ja teise üles. Tasakaal kaob, jalg takerdub tõusva laua otsa taha ning lendangi jooksult käpuli. Ai, kuidas põrutas peopesad ära! Lõi lausa tuimaks. Seda, et ka põlve kraapisin, nägin alles pärast jooksu. Edasi lipates on jälle rütm segi ja varsti märkan et isegi natuke verd paistab peopesas. No on alles lugu – isegi jooksumaratonil ei saanud ilma käblata! Nüüd aga on Marguse ja teistega, kellega koos jooksin, vahe sisse tekkinud. Kuna vahe tekkis tõusul, siis üritan küll vahet tasa teha, kuid see ei õnnestu. Nii ma siis jooksengi teised eest paistmas. Kui esimeses TP-s (Kirikuküla) jooki ei võtnud, siis Paluveski TP-s võtan küll topsikese ja püüan seda liikumise pealt rüübata. Edasi liikudes jõuan järgi Leivole. Leivoga paar sõna vahetades märkan, et ka Andres jookseb temaga koos. Nüüd jookseme natuke aega kolm Elioni SK liiget (tänase seisuga olen liige juba neljas spordiklubis) koos. Teiste suust kostab arvamusi, et ikka väga kõva tempo pandi alguses peale. Mina ütlen, et ega siis seepärast ei pea kõva tempoga kaasa minema, kui seda tehakse – mina võtsin alguses asja rahulikult ja kõva tempoga läksin kaasa alles nüüd. Kui joomisest tingitud gaasid välja krooksuvad, lisan sammu ja tunne on tõesti hea. Ei tulnud selle tempoga kaasa ei Leivo ega ka Andres. Maanteel jõuan järgi mitmetele ees jooksjatele, nende hulgas ka ühele neiule. Äkki märkan, et olen järgi jõudnud ka vennale. Peeter jookseb paremal. Ütleb, et pangu ma mööda. Mina ütlen, et tulgu kaasa, kuid natukese aja pärast märkan, et ka Peeter on maha jäänud. Kuna enesetunne on tõesti hea, siis mõtlen et kas peaks äkki tempot veelgi tõstma. Ketneri TP-s saab jooki võtta pudeliga. Nii ma siis lippan natuke maad pudeliga kuni see tühjaks saab. Nagu arvata võiski, mõjub joomine tempole pärssivalt. Natuke aega tundub, et jooksurütm hakkabki raugema. Need kellest olen mööda jooksnud jõuavad jälle järgi ning mööduvad. Tõsine pingutus on jalad jälle teistega võrdses tempos liikuma saada. Mäkke jooks pole just minu eriala ja nii lasen päris paraja pundi jooksjaid mööda. Õnneks möödub varsti minust Stamina särgis jooksja, kelle tempo on just selline, mis mulle sobib. Tema tuules jõuan kindlalt ees jooksjaile lähemale. Varsti ongi punt jälle käes ja mina liigun Stamina mehega tandemis neist mööda. Nüüd liitub meiega veel üks mees ja troikas jookseme päris pikalt. Enne Sassi TP-d olen sunnitud Stamina mehe minna laskma, samas aga jõuan Margus Tinnole järgi. Tema kurdab, et selleks hetkeks on jalad juba kanged ja tema minuga kaasa ei tule. Sassi TP-s mina enam ei joo. Põhjus lihtne – viimased 3km kannatan niikuinii ära ja pealegi lööks see jooksurütmi segamini. TP-s möödun ka kolmest mehest. Keegi oli just öelnud, et jooksen 212-dal kohal. Ees paistab üsna suur grupp, kuid neile lähemale jõudmine on ikka ülimalt raske. Imestama paneb, kuidas veel lõpu eel jooksjail jätkub jõudu väga kõva tempot teha. Igatahes möödub mitmel korral minust jooksjaid nii, et mul tekkib seisva posti tunne. Mõningad mehed on aga just viimastel kilomeetritel jäänud nii aeglaseks, et neist möödun sama kiiresti, kui minust just mööduti. Viimane kilomeeter. Tagant kostab sammude lähenemist. Üritan kiirendada, kuid ees paistev seltskond liigub siiski päris kiiresti. Suuremat punti kätte ei saa, kuid mõned maha jääjad küll. Lõpusirgel teen ikka päris kõva pingutuse ning möödun ühest mehest. Riho Järvelainen, kes annab reportaaži, teatab: „Finišeerib Haanja Rattaklubist Tõnu Hendrikson, kes osales ka Otepää – Tartu Jooksumaratonil.” Nojah, tema teab, sest jooksime seal ju koos. Finišis jõuan esimesest matist üle, teisel matil piiksumise ajal tuiskab minust veel üks mees mööda. See ka võrukas – Eskla Algo. Kiip ära, medal kaela, jäätee kätte. Saan hakata janu kustutama ning vaatama, kes tuleb. Ootan küll Peetri tulekut, kuid minut pärast minu saabumise kommentaari, kuulen Riho häält teadustamas, et finišeerib järjekordne jooksja Haanja Rattaklubist – Tarmo Mõttus. Vahe minuga jäigi täpselt minut. Ise oletan, et ilmselt tal siis minuga silmsidet ei tekkinud - muidu ta vaevalt oleks mul enda ees lõpetada lasknud. Küllap ta selle jõu ikka ikka kusagilt oleks leidnud. Haanja Rattaklubilastest polnud ma kaugeltki mitte esimene, sest Aimar Hussar on juba 11 ja pool minutit enne mind kohal olnud ning jõudnud 43.kohale. Minu aeg aga on mulle endalegi suureks üllatuseks 1:37:56,1. Esialgses protokollis annab see 199.koha. Raske uskudagi, et ma 200 sees olen. Tarmo on siis 213. Peeter jõuab kaks minutit pärast mind ning platseerub 243.kohale. Toomas Pindis ning Art Soonets jooksevad koos ning ka lõpetavad kõrvuti. Hillar aga tõmbas lihase ära ning lõpetab longates alles 617.kohal. No ei olnud tema päev! Sama kehtis ka Taavi kohta, kes tegi rahvale küll šõud, joostes ameerika jalgpalli varustuses, kuid kuna ta unustas kiibi panna, läks kaks minutit enne starti seda autost tooma ning jõudis rajale alles pärast kepikõnnile minejaid. Ei saanud temagi paremat kohta, kui 547. Aga kokkuvõtteks võib öelda, et ikka väga mõnus on joosta, kui jõuad teistest mööduda ega pea vaid pealt vaatama, kuidas teised sinust mööduvad. Selles mõttes oli see võrreldes varasemate aastatega minu jaoks midagi uut.

1 kommentaar:

Priit Pullerits ütles ...

Vaatan, et Lõvi tähtkuju vennad on sitked tüübid.
Tervitades,
Priit Pullerits
kah Lõvi