Teisipäev, 24. aprill 2007

24.04.07 Põlvamaa o-päevak Vinso ristis


Eh – ikka juhtub minuga orienteerumisel igasugu äpardusi. No ja kui ei juhtuks, siis ju poleks ka millest pajatada või kirjutada. Aga täna siis läks seda pidi, et kui ma rõõmsalt esimese punkti (42) olin ära võtnud, milleks kulus stardist vaid 75 sekundit ja võtsin suuna järgmisele punktile, pidasin sihti ekslikult teeks ja lippasin seda mööda pea pool kilti maha, enne kui aru sain, et asi mäda. No ja siis positsioneerisin end ka valesti – ma ju ei arvanud, et ma nii palju olen maha jooksnud. Ja kui ma siis suuna omast arust otse punktile võtsin ning metsas ragistama hakkasin, taipasin et koht, kus ma olin arvanud end olevat, polnud siiski see. Ja nüüd siis hakkas kerge masendus peale tulema. Kohe nii alguses lausa nii ämbrisse astuda! Varsti lidusin metsast välja raiesmikule ja varsti leidus ka üks punkt (45), mille järgi end paika sain. Nüü oli punkti 44 muidugi lihtne minna, kuid ringi tuuseldamine oli võtnud aga kole palju – teine punkt tuli alles 11 minutiga.
Pahameel äsjase äparduse üle pani mind rohkem pingutama – nüüd jooksin vahest üsna sõgedalt. Järgmised kaks punkti tulid veidi peale 2 minuti punktile, kuid siis edasi otse läbi metsa teele ragistades tekkis küsimus, et kummale poole peaks nüüd punkt jääma. Kompassi asimuudi järgi olin veidi paremale kaldunud, mis pidi teoreetiliselt tähendama seda, et lagendik, millel punkt 71, peaks jääma vasakule. Ringi vaadates tundus aga, et paremalt paistab justkui midagi hõredamat ja nii ma siis paremale suuna võtsingi. Ilmne viga! Usu ikka kaarti ja kompassi, mitte nii väga seda, kuidas asi paistab. Nonii – algaja orinteeruja nagu ma olen, ei olnud aega mõelda sellele, et kui ma ikkagi asimuudi järgi olin tulnud, ei saanud viga ju suur olla. Aga mina, sõge vennike, nähes et see hõredam koht polnud lagendik, tõttasin ikka edasi, jälgides tee kõverust ja tehes oletusi, kus ma ikkagi paikneda võiks. Oh aeg – varsti olin püsti hädas, sest tegelikuses polnud tee kõverus teps mitte nii nagu kaardilt paistis. Viga oli muidugi selles, et mulle näis, nagu peaks peamine tee paremale pöörama, kuid tegelikkuses olid kõik teejooned selles kohas juba ühejämedused, mis tähendas seda, et see tee, mis oli rohkem masinatega ära trambitud ja mis vasakule pööras, oli kaardil teistega võrreldes samas staatuses. Nojah – mina aga olles sellest kuvist ikka nii sissevõetud, tegin järelduse, et vaja ikka edasi panna. Lagendikku ei kuskil ja lõpuks pöörasin jälle otsa ümber ja tagasi – nojah, muidugi oli lagendik sellest kohast, kust olin paremale pööranud, ikka vasakul. Ja nüüd ma siis jõudsin kaardilt lõpuks ka midagi muud välja lugeda kui vaid lagendiku ja teekõveruse – nimelt selle, et lagendikule tuli ka veel siht. 7:45 – natuke palju 180m läbimiseks hästi joostavas metsas :-P Nüüd silkasin järgmisse punkti läbi kohtade, mida olin just äsja takseerinud ja muidugi sain aru ka oma lollist mõttekäigust. Samas märkan metskitse, kes minu suure müttamise peale kohkunult minema kappab. Metsloomadega kohtumine on muutunud pea igapäevakuliseks. Kui järgmine punkt 49 oli natuke läbi rabametsa künkakese otsas, siis sealt edasi minnes tuli märga rabakamarat juba märksa pikemalt tallata. Nüüd sai kinnitust tõsiasi, et algaja orienteeruja peaks ikka pöidlaga kaardil järge ajama. Mina muidugi seda ei teinud ja peagi olingi segaduses. Järgmisel rabasaarel punkti otsides ei suutnud kuidagi avanevat pilti kaardiga kokku sobitada. Polnud ka ime, sest kui ma tänu teisele päevakulisele ka ise punkti otsa komistasin, ehmatasin esiti ära, et see pole ju üldse õige punkt. Väikse kaardivaatluse järel selgus, et punkt 50 oli õige – ainult et mina ullike, olin kaardil järge ajades jõudnud juba järgmisele rabasaarele, kus punkt 51. Mõni ime siis, et kaart tegelikkusega kokku ei lähe!

Järgmise kahe punkti võtmisega erilisi raskusi polnud ja nii tabas mind jälle väike hasart. No ja vot aru ma ei saa, kudas mul õnnestub ikka ja jälle sama viga korrata. Lähen võtma punkti 54 ja kuna sinna on üsna pikk maa, siis vahepeal otsustan miskipärast põigata hooiski punkti 53. Miks ometi?! Punase joonega ühendasin isiklikult punktid ära ja nüüd otsin taga punkti, mis mitte üldse joonega ühendatud pole. Kus mu mõtted küll on, või miks ma alatasa nii teen, on siiani mulle mõistatuseks jäänud – ilmselt hasart ja tormamine hajutavad kaardi jälgimisel tähelepanu, mida peaks pöörama väga lihtsatele asjadele nagu punkti numbrite jälgimine. No ja ega seda punkti ju ka veel ei leidnud korraga – ikka vaja sinna ka ringiga minna. Ja kui siis punkt pea 6 minutise ajaga ära võetud, märkan alles, et tohoh – siia polegi joont märgitud. Liigne punkt ja õige alles veel võtmata. Oimaivõi!!!
Järgmised kolm punkti saan peaaegu ideaalselt kätte, kuid neljanda (58) võtmisel pööran liiga vara alla orgu ja seal saan tihedate vaarikavartega tükk aega maadelda, enne kui lõpuks punkti kätte saan. Edasi otse üle raiesmiku ja läbi soise metsa. Natuke ringi minnes oleks ehk kuivem küll, aga mina panen otse läbi. Ja veatult punkti 59 peale – päris mõnus tunne! Nüüd saab mööda hõredat männimetsa liduda ja jooksukiirus on ka hea. Punkt 61 võetud, pean aru – kuidas minna järgmisse punkti? Kas otse üle raba ja raiesmiku või maanteed mööda, kuid veidi ringi. Ah, lähen ringi. Kas nüüd see kõva jooksmine maanteel või mis – igatahes pärast punkti 63 võtmist oli kuidagi väga raske mäkke ronida. Mingid rõhud sisemas andsid märku, et oleks aeg mõningaid koormaid väljutada. Pole ju aega ja nii üritan edasi minna. Varsti aga ei suuda jooksusamme tehagi ja kõnnin jalad ristis – nonii paistab et kõht on jälle lahti...
Ümberringi hõre männimets ja päevakuline, kes mind jälitab. Eks tuleb üritada edasi liikuda. Asi õnnestub ja varsti saan joostagi. Siis aga on jälle järsust nõlvast üles ronida punkti 67 ja olukord muutub täbaramaks. Veel ei saa midagi ette võtta.

Nüüd teen otsuse järgmine punkt 70, mis turbaraba servas, võtta ära mööda rabametsa sihiti. Kas see oli nüüd selle peni süü, kes mind seal värava juures haukuma tuli või eelnenud mäkkeronimine, kuid enne kahte viimast punkti oli selge, et nii ma lõpuni vastu ei pea. Varsti leidus ka sobiv koht, kus kõhulahtisus kõhust lahti lasta. Oh küll oli kerge edasi liikuda. Lõpus ragistasin üe raiesmiku nii kuidas oskasin ja tegin viimasest punktist finishisse 11 sekundlise spurdi. Kviitungil on aeg 01:30:30 – tundub et mulle meeldb metsas kaua olla...

Kommentaare ei ole: